Vaike Reemann, teadur-kuraator ja Tiina Tael, peaarhivaar
Emakeelepäeva järgsel varahommikul startis meie väike tarmukas seltskond – Sirje Madisson, Virve Tuubel, Tiina Tael ja Vaike Reemann – Tartust, et Petseris rahvasuus eesti kooliks hüütud gümnaasiumi õpilastele eesti keeles eesti kultuurist ja Eesti Rahva Muuseumist rääkida. Meiega oli otsustanud liituda ka Postimehe reporter Raimu Hanson, vahendamaks lehelugejaile killukesi Petseri noorte identiteediotsingutest.
Sirje oli ERMi Sõprade Seltsi poolt kõik juba ette nii ladusaks korraldanud, et ka kardetud piiriületamine ei takistanud meid suisa lubatust varem kohale jõudmast. Olime oodatud. Tartust pärit eesti keele õpetaja Vally Tamm, kes kogu selle ettevõtmise innustunud algataja oli, tutvustas meile koolimaja ja viis meid seejärel kooli sööklasse, kus meie korisevad kõhud nostalgilise „makaronid- lihakaste-kapsasalat- kompott“ näljapeletuse said. Midagi ammu ja tahtsi unustatut ujus nende lõhnade ajel mälu kultuurkihtide alt välja.
Kool asub endiselt vanas puumajas, mille vanust arvestatakse Lenini sünniaasta järgi. Majale andis mõnusa koduse tunde ahjude soojus – jah, siin köetakse veel puudega. Vaene majahoidja, iga päev paarkümmend sületäit puid! Meie reisiseltskonnast nii mõnedki on aastate eest Petseri kooli ennegi külastanud, mõni isegi ööbinud, nii et maja oli tuttav. Viimasest külastusest on siiski möödunud tosinkond aastat ja selle ajaga on üht-teist ka muutunud: enam pole kahe auguga kuivkäimlat ja saal on saanud parketi ja uue lae (vaata pildilt). Kool kannab nüüd lingvistilise gümnaasiumi nime, peale eesti keele pidavat õppekavas olema näiteks ka setu ja soome keel ning „head isu“ oskavad selle kooli lapsed vist igas keeles öelda – vähemasti sööklas on spikrid seinal.
Kusagilt kostus aga koridori eesti ja setukeelset laulu. Selgus, et õpilased harjutasid meie tervituseks mõeldud etteasteid, laulsid hääli soojaks. Peagi istusime saalis, ei pigem suuremat sorti klassiruumis, kus meie auks esinesid leelokoor Tsirgukõsõ, mida juhendab Helju Tsopatalo, kolm seto räbikutes ent tikk-kontsadel võimsalt kõlavate häältega gümnaasiumineidu ja laulu- ja naljanumbrite esitajad keskastme klassidest. Laulsime meiegi püüdlikult paberi pealt kaasa ühislaulu vanadest meistrimeestest, mille ootamatuks lõpusalmiks oli ninanips muuseumitöötajate pihta. Südamlik igatahes.
Järgnesid meie peetud tutvustused rahvakalendrist, rahvarõivastest ja Eesti Rahva Muuseumi tegemistest-kogumisest ja kopsakas raamatukott, mille Sirje muuseumi poolt kooli raamatukogule kingituseks üle andis.
Eesti keele päeval räägiti esemetest, mis meid selles keeles kõnetavad. Virve Tuubel ja Vaike Reemann. Foto: Sirje Madisson
Enne tagasiteele asumist jalutasime pisut linnapeal. Uskumatu kui räämas, kulunud ja lagunenud nõukaaeg vaatas meile vastu. Ainult Petseri klooster särab ja hiilgab oma värvides nagu muiste. Kevadise päikese ja sulailma helgus ning kloostri vaikus ja rahu tulid meie peale. Peale meie imetles koos ajaloost pajatava giidiga kupleid ja kloostrivaateid tosinajagu mustades solaidrõivastes kvaliteetjalanõusid kandvat meest, kes esmapilgul hinnates võisid kuuluda kas võimu- või maffialadvikusse. Vaikne hooaeg.
Mõistagi ei võinud meiegi idakaubandust eirates linnast lahkuda. Pooletunnine tuur kõige uuemas ja moodsamas poes tuletas meelde aega nii umbes 15 aastat tagasi. Mu meelest polnud seal superodavat midagi, aga lääne träna maksis ikka näotult palju, ka kohvitass 70 rubla eest (1euro=38 rubla) on kallim kui Tallinnas. Kohvik ise oli aga vastselt remonditud ja sädelevalt sinise, teises ruumis puna-kuldse sisekujunduse saanud. Midagi südamlikult traditsiooni hoidvat oli seal ometi – tagumises ruumis, kus tava järgi pühasenurk võinuks olla, langes pilk ootamatult väheldasele pühapildile, mis mõjus kui ikoon.
Piiriületus tõi sedapuhku kaks ootamatust. Vene piiril nõuti bussijuhilt veelkord teemaksu. No jaa, kui teed on nii lagunenud, siis peab tõest palju raha koguma, et nad kuidagimoodi läbisõidetavad oleksid. Eesti piiril suunati meie buss aga „röntgenisse“ ehk läbivalgustusele. Uued aparaadid olevat nüüd meie ühis-Euroopat turvamas.
Kui loojanguvaljuses taas ERMi näitusemaja ees peatusime, valdas meid kummaliselt unenäoline tunne: kas see päev oli ikka päriselt reaalajas olnud.
Leelokoor Tsirgukõsõ . Koolis on praegu kirjas direktor Svetlana Rakuta andmeil 158 last. Eesti ja sealhulgas setu juurtega lapsi on neist väiksem osa. Foto: Sirje Madisson
