Ülle Jukk, kirglik toidublogija (http://peenrarott.blogspot.com/) ja toidukultuuri ajaloo huviline

Fotod Arp Karm, Agnes Aljas

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on niivõrd popp konverentsipaik, et oma maja ürituse jaoks tuleb vaba aega tikutulega otsida. Sügisel õhku paisatud väikesest seminarist sai aga ootamatult suur konverents.

Viimati peeti toidukultuuriteemalist konverentsi viis aastat tagasi. Tookord keskenduti toidukultuurile läbi rahvapärimuse, kirjanduse ja traditsioonide. Ka nüüdne 7. detsembril toimunud konverents „Parimad palad” keskendus taas toidukultuurile muinasajast tänapäevani ning selle uurimise võimalustele.

Toidupärand võib meile olla nii isiklik, et pelgalt mõtegi endast kaugemale minna hirmutab. Kui muudes valdkondades räägitakse esivanemate kogemusest õppimisest, siis toidu puhul leiutab viimne kui inimene oma jalgratast. Õnneks on ajalool omadus kahandada tagantjärele esmaavastaja õndsat tunnet, kuid see annab kinnitust, et ka teised on sama kogenud ehk iga uus on ammuunustatud vana.

Retsept on see pidepunkt, millega saab jõuda roogade algupärani. Kui erinevate arhiiviallikate kaudu on võimalik murda läbi pidude eelarvete ja kirjelduste arvatava menüüni, siis retsept ütleb, kuidas võidi toitu valmistada. Pealtnäha lihtne, kas pole! Inna Jürjo analüüs nn paganate kookide teemal näitas aga, kuivõrd detektiivitööd nõuab ühe toidu ajatelje kokkupanek. Kas ja kui palju võib retsept ajas muutuda? Kleopatra saiakestest seakõrvadeni – see on alles lugu. Nimetus Heydnische kuchen kandub 14. sajandi keskpaigast edasi, jõudes meile Christina Wargi 1781. aastal eesti keelde tõlgitud kokaraamatu kaudu. Kui tema klenättide retsepti juures poleks sulgudes saksakeelset nimetust, ei oskaks aimata, kuidas on retsept ajas totaalselt muutunud: soolasest täidetud pirukast on tänaseks saanud magusad rasvas küpsetatud vigurküpsised.

Kui tihti me mõtleme, kuhu ühe või teise roa ajalugu ulatub? Inna Põltsam-Jürjo kirjeldatud lugu nn paganate kookidest seakõrvade küpsisteni oli väga inspireeriv.

Iga kord ei tasu retsepti siiski uskuda. Ülle Sillasoo on võrrelnud keskaegset toorainekasutust omaaegsete kokaraamatute ning reaalse leiumaterjali vahel. No ei klapi! Keskaeg on see piir, kui on juba võimalik võrrelda arheoloogist ainest kirjalike allikatega ning neid koos vaadates teha järeldusi tollaegsete söömisharjumuste kohta. Kadriorus Tivoli elamurajooni ehitustööde käigus leitud laevavrakilt pärinevast tünnist imekombel avastatud põldoad kinnitavad seaduspära, kus köögivilju kohtab küll kirjalikes teadetes, kuid kultuurkiht seda reeglina ei reeda.

Ülle Sillasoo tutvustas arheobotaanika võimalusi esivanemate toidulaua ja söömisharjumuste uurimiseks

Jäätmekastid ja omaaegsed tagaaiad on parimaid allikaid keskajal kasutatud toiduainete määramiseks, rõõmustas Ülle Sillasoo

Jumal tänatud, et tänapäeval, kui fotosid klõpsitakse igal ajahetkel, jäädvustatakse ka argipäeva. Vaadates fotosid ajast, kui fotograafi saabumine oli suursündmus, tuleb lähtuda kontekstist. Pulmad, sünnipäevad, matused – tüüpiline, eks ju. Ehk tuleks tulla muuseumisse 50 aasta pärast, siis saab juba rääkida sellest, mida, kus ja kuidas me eile sõime. Seniks võib aga lugeda konverentsi lõpus esitletud raamatut „101 Eesti toitu ja toiduainet”.

Helgi Põllo kutsus üles esemete kõrval rohkem argiseid kirjeldusi koguma.

Kirjasaatjate küsitlused on toiudukultuuri uurimiseks hindamatud allikad, rääkis Reet Piiri.

Kaarel Vanamölder soovitas joogikultuurist aimu saamiseks uurida näiteks reisikirju, sadama inventariraamatuid jne.

Tiina-Mall Kreem näitas maalide kaudu, kui oluline on üldistus ja detail: kõnekate jahistseenide ning elu-olu vaatamise kõrval ei tule me ehk selle pealegi, et ühel hetkel on natüürmortide armastatud teemaks olnud näiteks … arbuus.

Aivar Jürgenson tõdes, et väljarännanute küladest Siberis, Kaukaasias jm tänapäeval enam pärimust ei kogu

Anu Kannike ja Ester Bardone tutvustasid 20. sajandi I poolel levima hakanud taimetoitluse tagamaid

Pille Runnel, Ester Bardone, Inna Põltsam-Jürjo ja Anu Kannike konverentsi nautimas

„101 Eesti toitu ja toiduainet” üks autoreid Anu Kannike ütles raamatut tutvustades, et nende eesmärgiks oli keskenduda inimesele: kuidas on toitu valmistatud, müüdud, hangitud ning kuidas erinevad kultuurid ja naabrid on meid mõjutanud

Veel viimased autogrammid, rõõmustavad raamatu „101 Eesti toitu ja toiduainet” autorid Ester Bardone, Inna Põltsam-Jürjo ja Anu Kannike