Lauri Laanisto, ökoloog

Fotod: Berta Vosman

 

Saami „GUOLLEBIVDI GÁLGU JA GUOVŽA“ ehk „KALAPÜÜDJA NAINE JA KARU“, filmi autor Priit Tender, kuraator Art Leete

Mari „КУЗЕ ИК ӰДЫР КУМ КАЧЫЛАН КАЕН“ ehk „KUIDAS ÜKS PIIGA KOLMELE PEIULE MEHELE ANTI“, filmi autor Mattias Mälk, kuraator Svetlana Karm

Mansi „ХУМУС АПĀПЩИКВЕ МАНЬНЭ ПĒРИЯӇ КВЕ НЁТЫС“ ehk „KARU HINDAB PRUUTE“, filmi autor Martinus Klemet, kuraator Art Leete

Vepsa „KUT JUMAL PAKIČI OZUTADA TED“ ehk „KUIDAS JUMAL PALUS TEED JUHATADA“, filmi autor Valter Uusberg, kuraator Indrek Jääts

Komi „КУИМ ГЫРНИЧ“ ehk „KOLM SAVIPOTTI“, filmi autor Kristjan Holm, kuraator Piret Koosa

Udmurdi „ГОНДЫРЪЁСЛЭН КЫЛДЭМЗЫ“ ehk „KARUDE TEKKIMINE“, filmi autorid Heiki Ernits ja Mattias Mälk, kuraator Svetlana Karm

Ersa „АТЯТ-БАБАТ“ ehk „TAAT JA MEMM“, filmi autor Ülo Pikkov, kuraator Piret Koosa

Vadja „MEEZ I NAIZIKKO“ ehk „MEES JA NAINE“, filmi autor Mait Laas, kuraator Madis Arukask

Handi „СЭМЛЫ ВЭЛПАС ХО“ ehk „SILMADETA JAHIMEES“, filmi autorid Priit ja Olga Pärn, kuraator Art Leete

Tol päeval, kui käisin neid animatsioone vaatamas, oli ERM siginat-saginat täis. Koridorides kisendasid kõlarid, ringi tungles tosinate kaupa eksministreid ja muid poliitikuid, kohal oli ka vähemalt pool teadaolevast Twitteri avangardist, kõiksugu tabloidide nuuskuritest rääkima. Kõik olid tulnud käivituspäevale. Justkui seda kõike juba niigi ülemäära palju poleks. Vaja on hädasti muudkui juurde käivitada.

Tähtsana ilmnevate inimeste vahel sagisid vähem tähtsad, kes kodus peegli ees hoolikalt ettevalmistatud liftikõnesid esimeste poole tulistasid. Ammu polnud nii sirgjoonelises maailmas osalenud. Kõik püüdsid end nii suuliselt kui kehaliselt võimalikult selgesti ja ühemõtteliselt väljendada. Oli tunne, nagu oleksin sattunud mingisse hollivuudi filmi, kus laitmatult hoolitsetud tavainimesteks maskeerunud superkangelased ajavad suurejoonelise arhitektuuri vahel erakordselt olulisi maailmapäästmise asju, unustamata samal ajal ka üleloomulikku romantikat.

Selline üheplaaniline lähenemine ilmutab end lisaks hollivuudi kassahittidele isegi neis filmides, mis turundavad end ebakonventsionaalse ja vastuvoolulisena. Näiteks vaatasin hiljuti filmi „Captain Fantastic“ (USA 2016, Matt Ross), mida hõigati välja ühe täiesti teistsuguse perekonna loona – ei hoolivat nad normidest, mõttemallidest ja ajavad omaenda eriomast rida, seejuures ka elufilosoofia aspektis. Film oli oma mõningasest lihtsakoelisusest hoolimata küll üsna tore, kuid selles „metslasperekonnas“ rangelt kehtiva korra ideoloogia klappis siiski sajaprotsendilisest (sisserändajatest) põhja-ameeriklaste põliste ja siiani kehtivate väärtushinnangutega – au sees on ausus, töökus, kommunikatiivsus, faktiteadlikkus ja sellel rajanev argumenteerimisvõime jne. Seega ei mingit väljareklaamitud teistsugust ja eriomast lähenemist maailma asjadele, nende teistlaadset mõtestamist.

Eks ma olen ka ise üsna sirgjooneline, igapäevastes tegemistes eelkõige ratsionaalsusele tuginev inimene. Nii töö kui hobi korras enamasti loodusteaduslikke tekste kirjutades, tõlkides ja toimetades suurt ruumi ümbernurgajutule, mitmeti mõistmisele ega põiklemisele ei jää. Sellest kõigest puhtaks roogitud tekstid teab mis lugemiselamust ei paku. Need tekstid on enamjaolt nagu labidad, millelt kaob viimnegi kui romantiline hõllandus, niipea kui selle kätte võtad ja pead tööle hakkama. Samas mõte ja kasu on seal tugevasti sees. Kuid ometigi – ja eriti mida aeg edasi, seda enam – loodan ma kunstist leida vastukaalu omaenda argisusele; kusjuures mitte tüdimuse pärast ega eskapistlikkusest ajendatuna, vaid selleks, et paremini mõista, kuidas teised mõtlevad, kuidas maailma näevad ja seletavad.

Lugedes näiteks Art Leete jutte komidest (nt Lipin ja Leete 2015 ERMi aastaraamat 58), nende metsakäsitlusest, võiks ju leida mõne iva, mis n-ö peavoolu teaduseski (mida ma ise viljelen) võiks idanema minna. Ökosüsteemides aset leidvate protsesside tabamiseks ja tajumiseks pole ju paremat lähenemisnurka kui aastakümneid järjest metsaga koos elada ja seal elatist teenida. (Väga sooviks lugeda mõnd „kahtluse esteetikal“ põhinevat ökoloogilist artiklit mõnel komilt.) Arvutist tabeleid ja jooniseid jõllides on tunnetuse nupp ju tuima peale keeratud. Keeruline on eristada olulist ebaolulisest, ajutist püsikindlast jne.

Nii olengi juba mõnda aega otsinud raamatutest ja filmidest märke teistlaadi mõtlemisest, mida saaks mõtteliste eksperimentide abil omaenda tegemiste kontekstis testida. See on nagu rakenduslik kvantmehhaanika, mille abil ajab Douglas Adamsi loodud tegelaskuju, detektiiv Dirk Gently kokku holistlikke tervikpilte juhtumitest, mille kallal ta töötab. Näiteks zen-navigatsiooni printsiip – kui oled eksinud, siis hakka selle inimese kannul käima, kes näib teadvat, kuhu ta läheb. Ja saadki pigist välja. See tundub väga klappivat Andreas W boreaalse mõtlemisega, kus intuitsiooni ja vaikuse (või siis ka vaikimise) abil jõutakse sihile (http://www.metsas.ee/et/tekstid/andreaswalden). Mõnikord harva hakkavadki mu eest „hargnema vaid kõrvalised mahajäetud rajad“, mida mööda jõuab sügavatesse tunnetuspadrikutesse, näiteks „Dead Man“ (USA-Saksamaa-Jaapan 1995, Jim Jarmusch) või uuemast ajast „El abrazo de la serpiente“ (Colombia-Venezuela-Argentina 2015, Ciro Guerra).

Võtsingi siis tol päeval ERMis sappa ühele tarmukale start-up’ijale, kes ilmselgelt teadis, miks ja kuhu ta läheb, ning suundusin tema järel trepist alla digijõele, mille äärtes pidavat olema need helendavad ekraanid, kust nägevat soome-ugri rahvaste lugudel põhinevaid animatsioone. Eeskõndija kadus pika sammuga õige pea silmist, ja ma eksisin muidugi ise ära ega pannud otsitavaid ekraane esimese hooga üldse tähelegi. Natukese harjumise järel sain aga neile pihta.

Ühekaupselt kõiki neid animatsioone lahata pole mu meelest asjakohane. Need on loodud ikkagi suurema terviku raames ja peaksid eelkõige ehituskividena seda raamistikku paigal ja püsti hoidma. Olgu nad siis mis värvi ja pidi tahes. Sestap mainin allpool arvamusi  nende filmide kui terviku kohta. Kas ja kuidas nad mõjusid, oli neis midagi eriomaselt urgilikku.

Vähemalt visuaalse poole pealt läksid ootused täide. Kui välja arvata mari lugu, mis näis pigem lähtuvat saksa ekspressionismi vaimus Kesk-Euroopa esteetikast kui harjumuspärasest soome-ugri kujutlusest, ja paljuski ülestiliseeritud mansi lugu (binokliga karu jms), siis ülejäänud animatsioonide pildikeel oli ootuspäraselt ugrimugrilik. Mõni rohkem, mõni vähem naivistlik, aga igatahes pigem nappide vahenditega ja mitte ülemäära viimistletud ega kirjumirjud. Ent kas neis kajastus ka ugrilik mõtlemine – teistmoodi vaimsus, mis meid kõiki siia on toonud (ja viiks kindlasti ka edasi, kui need germaanid-romaanid oma hävitusliku kultuuriga nii hirmsasti meid ei survestaks, või oli see napp naivism pigem haltuuramaiguline?

Kas see oli nüüd tingitud sellest, et ühegi ekraani juures polnud kuulda heli (sest kõikjal muuseumis ringi tuuseldavate start-up’ijate jutt summutas sel päeval kõik Uurali kajad), või olid mu enda mõtted hajevil, või keskendusin ma liialt visuaalile, aga ligikaudu pooled lood jäid esimesel vaatamiskorral tabamatuks. Ent võib-olla just see viitabki sellele teistlaadi mõtlemisele? Teisel korral, kui ka sünopsis oli loetud, sai neile juba palju tõhusamalt pihta. Kuigi jah, näiteks handi, ersa ja komi, aga ka saami ja vadja lood jäid ka pärast korduvat vaatamist üsna hoomamatuks. Miks- ja kuidas-küsimustele ei tahtnud need kuidagi alluda. Need lood näisid kandvat seda ümbernurkset, tunnetuslike sümbolite keeles mänglevat vaimsust, kus põhjarahvaste pingestatud argirutiin otsib väljapääsu läbi naeruse ebamääratamise.

Triksterliku lustakuse asemel tõmbab neis lugudes suunurki ülespoole aga pigem looduse stiihiate lakkamatu surve, mis viibki hoopis teistlaadi reaktsioonideni – raskusi trotsiva leppimiseni, millest on meite praeguses pragmaatilise progressi usus maailmas üsna raske aru saada. Kuigi vaistlikult on see meil ikka veel sees – tuule ja vihma peale nördimise asemel võetakse sitta ilma meelekindlust ja seeläbi ka -olu parandava elu paratamatusena. Tuleb lihtsalt kapuutsinöörid kõvemini kinni tõmmata ja muudkui edasi rühkida. Ilmamärke teadnuna oli ju juba ammu teada, et selliseks keerab.

Ootuspärane oli ka enamike lugude rõhuasetused, kus loeti kas üsna lihtsakoelist moraali (saami, vepsa) või siis anti antropotsentristik seletus mingite nähtuste tekkimise kohta (vepsa, udmurdi, vadja). Elus hakkamasaamine lähtub aina märkide lugemisest ja tõlgendamisest. Paras hardcore semiootika on see ugrielu. Väga kaalukas roll selles maailmas on loomadel, ja seda mitte pelga toiduallikana. Saami, mansi ja udmurdi lugudes kohtab karu, kellest täpselt aru ei saa, kas ta üldse on karu, ja mis asju ta üleüldse ajab.

Loomade esiplaanil olemisest hoolimata keskendusid kõik lood siiski inimesele. Loodetud loodusteaduslikku panust ei tulnud. Küllap siin mängis rolli asjaolu, et filmid olid lühikesed ja sedasorti kõrvalliinid, milles võinuks midagi säärast sisalduda, lihtsalt puudusid. Formaat ei näinud seda ette. Tegelaste käitumine jõudis lähtuda vaid loo keskteljest ning uitamine suhtumuslikesse ja käitumislikesse perifeeriatesse ilmutas end vaid mõnel üksikul korral (nt handi ja ersa). Neid fragmente oli aga liialt vähe, et mingeid mustreid hoomata või ideid ammutada.

Ma ei tea, kuidas täpselt nende animafilmide valmimise projekt ellu viidi (interneti kiirotsing midagi selle kohta ei leidnud). Millised olid nõudmised, tingimused ja dünaamikad. Ent lõpptulemuseks on küllaltki ühtne tervik, mis animatsioonide tegemise tehnilist keerukust ja ajanõudlikkust ning filmitegijate isikupärasust silmas pidades on päris hea saavutus. Kuigi jah, erilisi sähvatusi küll polnud ja päris iseseisvate kunstiteostena päris kõik lood välja ei mängi. Viimane aga pole antud kontekstis mingi puudus, vaid pigem märk asjatundlikust kureerimisest.

Tõsi, ma küll ei märganud tol päeval muuseumis peale iseenda kedagi, kes oleks mõne neist otsast lõpuni viitsinud vaadanud. Küllap näitavad tulevastes põlvedes mehed ja naised ühtviisi jalaga suunda, kui nad üldse enam oskavad kuhugi suunata. Ärge käige mu järel, olen isegi eksinud, nagu kuulutasid kunagi tagiseljad. Kuid vähemalt pole meitel enam eksimislõhet. Selle sõi karu ära, ja las ta ollagi nii…