Uus algus

Siret Saar, koguhoidja

Vaatasin hiljuti üle Monty Pythoni filmi  „Elu mõte“, kus üks osa oli ka sündimisest.

Sünnitaja: „Mida ma tegema pean?“

Arst: „Teie ei tee midagi. Te pole selleks piisavalt kvalifitseeritud.“

Pinnnnn!

Võluv konkreetsus tekitas uudishimu sellele teemale lisa leida.

Milline on inimese suhe sündi, uue elu algusesse? Heaks allikaks on siin korrespondentide vastused sünnitamise teemal (antud juhul 1989.-1990. aastast: ERM KV 663 „Sünnitaja söök, jook ja ravimine. Sünd Eesti rahvatraditsioonis“).

Korrespondentide vastuseid (KV) on alati tore lugeda – on inimesi, kes täidavad küsimustiku ka siis, kui vastavad kahekümnest küsimusest näiteks kaheksale; on väga korralikud inimesed: küsimus-vastus, täislaused; ja siis on inimesed, kellel läheb asi lappama – nende jaoks on küsimused taustatapeediks, nemad räägivad lugusid, joonistavad selgituseks, lisavad fakte oma tervise, ilma, hommikukohvi ja tule tegemise kohta pliidi alla.

Antud KV vastused olid suures osas sarnased, lakoonilised, sekka pisut ilmekamad lood tublidest Kalevipoja masti naistest, kes tuhude vahepeal veel kive tõstsid ja veeämbrid tuppa viisid. Sünnituse pärast ei jäetud ühtki tööd pooleli!

Minu jaoks eristus ühe vastaja kirjutis teistest – see liigutas ja jäi kuklasse tinistama. 1916. aastal sündinud Liidia heidab küsimustiku kõrvale ning räägib oma loo: ta kirjeldab nelja naise sünnitust (ERM KV 663 lk 391–402. Kirjutatud 1989. a detsembris Mihkli khk Koonga v).

See on ühe 20. sajandi naise elulugu, mis on edasi antud sündide kaudu, omanäoline kogemusjutustus, taustaks ajalugu (ta sündis Esimese maailmasõja ajal ja elas üle Teise maailmasõja), argielu (alates riietusest ja lõpetades turulkäikudega) ning kombestik (jaanipäev, ristsed).

Omamoodi vahendab hoiakuid ka jutustaja keel, mis on kõnekeelne ja kus kirjavahemärgid ei tulene reeglitest, vaid rääkimispausidest, rõhuasetustest, ohtrad hüüumärgid emotsionaalsust ning teatraalsust lisamas. Täpse ja napi sõnavalikuga on saavutatud isikupärane kirjeldus, oma suhtumise peegeldus, ilma et faktiliselt oleks hinnanguid antud.

Jutustaja vajab kuulajat – siin on väljavõtted neist neljast loost.

Jutustaja venna sünd 1920. aastal

Olin kümne aastane, kui emal sündis viies laps poiss. Seda teadsime kus tulevad, nägin kui ema oma igapäevaseid riideid laiemaks tegi. Sellel aastal oli väga kuum jaani kuu. Isa ostis kalurite käest suuremal hulgal räimi, talveks sisse soolamiseks. Just kuuenda juuni hommikul hoovi peal, väljas rappisime räimi. Ema tegi kord valusat nägu, isa läks ruttu kottu ära. Ema heitis voodisse pikali. Pidi olema tõsine valu. Meie lapsed, ei näinud sedagi millal ema öösel magas. Õhtul jäi ta kuduma ja ketrama pärast meid, kui olime magama läinud. Hommikul jälle ennem üleval.

Martin Joosep 1912. ERM EJ 47:13

Minul oligi selline arvamine, ema üldse ei maga. Käskis mind vennaga kes kaks aastat minust noorem, vanaema juurde minna, pole tarvis ruttu tagasi tulla! Pisarad silmis ütlesin „Oled haige, kes sind aitab?“ Ema vastu „Ega ma väga haige olegi, natuke väsin!“ Käsk on vanem, kui meie. Võtsin venna käe kõrvale, hakkasin astuma. Seal olles väike süda valutas, suurest murest. Olen siin, emal abi vaja. Vend tahtis kodu, rahustasin teda. „Küll lähme, läks kottu ära, pole veel tagasi tulnud!“ Suvene päev pikk, mure venitas veel pikemaks. Päris õhtu eel, tuli maja peremehe poeg kus elasime. Ütles, „tulge lähme kodu, väike vennake ootab!“ Ohkasin sügavast südame põhjast. Beebi hoidmine ja kasvatamise mure tuli kõik minu peale.

Jutustaja abikaasa sünd

Minu mehe ema sünnitas kolmandana poja just jaani laupäeval. Elasid Lihula mõisas, ikka parunite ajal. Mõisa mäel on praegugi tule tegemise koht samal kohal. Kõik jaani tulel, tema ka. Oli näitemängus raseda naise osas. Näidendi lõppedes algas tants. Emal juba telegrammid kõhu kaudu andsid tunda. Mees sai sellest aru, ruttu mõisa kutsari juurde. Hobune ette, ruttu minna ämma prouat tooma. Kus sa sellega. Ei taha lasta end kodugi viia. Kõik jäävad tantsima, tema peab ära minema. Ei ole selle toiminguga rohkem aega läinud kui vaevalt tund. Oli öelnud mehele, jää oma poja juurde ta läheb tagasi jaanitulele.

Alexander von Uexküll u 1820-1830. ERM EJ 87:14

Jutustaja isa sünd

Minu vanaisa – tähendab isa-isa oli ka rätsep meister, pidas õpipoisse ja sellisi. Sell oli juba välja õppinud. Noor naine oli ka sedapsi. Kitsukene korter, töö tuba ja magamise tuba eraldi. Tuligi troonipärija, esimene laps poeg ja isa nägu. Oh seda rõõmu, eriti isal. Pikk punane pudel, peaaegu iga päev töötoas laual. Laul ja trall ei tahtnud lõppeda. Noor ema andis paaril korral lärmajaile teada. Pidu tuleb lõpetada. Ei teda kuulda võetud. Oli süda talvel külm paukus väljas seinte taga. Korter oli teisel korrusel. Naise kannatus katkes, läks ööpesu väel välja. Jättes kahe nädalise lapse magamise tuppa voodisse, ise istus lumehange peale. Hommikul kui mees märkas naise kadumist, leidis oma poja ema Anne-mai. Tõi süles trepist üles. Jäi kopsu põletikku ja suri. See oli tite liikude tagajärg.

Jutustaja poja sünd 1943. aastal

Mina kahekümne seitsme aastaselt sünnitasin esimese ja viimase lapse. Tulid eesti maale viimased päästjad ja jäid! Elasin Lihula alevis, mees oli seal kus teised ennem teda. Räägiti ennem, tulevad põletavad, tapavad ja röövivad. Kellel vähegi jalad ju kuhugile minna. Läksid kõik alevist kaugemale, minul polnud minna kuhugile. Tuli sõbranna, minust seitse aastat vanem. „Lähme ära, tema ei jäta mind maha, neile piinamiseks!“ Panin toa ukse lukku, võtme tasku ja suusa saapad jalga. Arvasin, ei tea kus metsas tuleb olla, ikka kindlad jalavarjud. Läksime üle põldude, otse metsa poole. Sõpramal olid tuttavad kaks õde, vanemad inimesed ja usklikud. Õhtu pimedas jõudsime sinna. Mina vaevalt seisin jalgade peal suurest väsimusest olin oma poega sitse kuud rinna all kandnud. Sügis oktoobri kuu. Sõprama hea vene keele rääkida. Perenaine pani ukse kinni, heidame magama. Ukse taga kolin, vene keeles nõuab sisse laskmist. Ütles, olen üks metsas veel nii palju näitas kui kahel käel sõrmi, kõik tahame süüa. Perenaine andis lüpsiku täie piima ja viimase leiva. Teised peale minu läksid sinna, kus juba loomad ennem aetud. Jäin üksinda, neil oli piibel hakkasin lugema. Minule öeldi ära jää kambri magama, mine rehe alla! Vili oli sisse veetud, ootas peksmist. Rehealuste väravate alt tuul tõmbas, minul külm. Hakkasid valud kõhus ja igal pool, lamasin seal 3 ööd päeva ilma söömata ja joomata. Siis tuli perenaine vaatama, kas maja on alles või maha põletud. Olid tapnud lamba, keetis mulle lamba soolikaid kartulatega, küll oldi head ja magusad. Järgmisel päeval tuli sõbranna ütles „Alevis juba sõjavägi sees ja elu päris rahulik!“ Lähme kodu tagasi. Kui tagasi, siis tagasi. Jälle sama rada, mõisa mäel oli valve post, kui metsast välja saime, tõmmati tuli peale. Sõbranna hakkas jooksma, keelasin „Nii mind maha jätad. Kes jookseb, on vaenlane!“ Läksin otse valve posti juurde. Katsuti läbi, et relvi ei ole. Kästi minna teed kaudu. Sain tee peale, kuulipildujast uus tuli peale. Öeldakse Jumalat ei ole! Mind hoidis, ümber ringi kuulid, ükski mind ei tabanud. Seisin käed üles tõstetud ühe koha peal. Samal momendil palusin mõttes Jumal hoidku ja kaitsku minu veel olemata last. /—/ Vaatepilt mis nägin, lõi mind ka tummaks. Uksed eest puruks löödud, ei enam ühtegi riide hilpu ega pesust mitte midagi. Kõik ära viidud. Toidu nõud puruks pekstud, toidust rääkimata, mis kodu jäi. Esimene mõte oli, sünnib laps, mida ümber panna jääbki paljaks. Rohu pudelid alles, aga asendud ei tea millega. Suure põranda vaiba all granaadid, kui oleks peale astunud, siis ühes majaga õhku lendnud. Korter oli rahvamaja hoovi peal. Rahvamajas sõjaväelased, hüüdsid alt „Tütarlaps, tule alla meil on sind tarvis!“ Nägid et välja ei tulnud, tegid tule ukse taha. Jooksin läbi tule mehe venna juurde. Ta ütles minu kohta, olin näost päris lilla olnud. Ju see kõik, minust läbi käis, et küll pealiskaudselt välja paista ei lasknud. Öeldakse kaks kuud esimesed ja kaks viimast kuud mõjuvad lapsele kõige rohkem. Siis ilmus mees ka lagedale. Ütles oli varvast lasknud. Pidasime nõu, tagasi linna elama minna. Saime sõjaväe auto, mis veel terve ja järgi oli, peale. Poisi pidid kolm kuningat tooma, see oleks olnud kuues jaanuar. Linna jõudes enam valu hood järele ei jäänud. Mees viis mind haiglasse, õhtu kell üksteist. Ütlesin küll, pole enam häda midagi lähen kodu. See oli kolmekümnendal detsembri õhtul. Jätsime nutuga Jumalaga! Tema ütles, pean tagasi minema, muidu asi läheb hulluks!

Juhan Vasar 1923ERM EJ 6:29

Mind pandi palatisse, kus teisi ka. Ei saanud vakka olla, vigasin, lõpuks päris karjusin. Viidi sünnitus tuppa laua peale. Ei tulnud keegi vaatama, kas elan või suren. Külm, mina pool paljalt. Järgmise päeva hommikuni. Näidati poisi tagumiku et ikka poiss, ootasin tüdrukut! Olen noortele emadele öelnud aega muretseda poisse või tüdrukuid paluge, et sünnib terve, normaalne laps! Pärast sünnitust järgmise päeva õhtu poolikul anti tükk leiba ja hapu kurk kruusiga pool leiget mõrudat teed. Küsisin, kas laps on terve? Keegi ei vastanud minu küsimusele.

 

Lisa kommentaar