Eva Toulouze, soome-ugri uuringute professor INALCO (Pariis), TÜ teadur
Me polekski tegelikult saanud Vukogurti (vene k Urazgõldõ) palvuses osaleda, sest külapalvused toimuvad kõik ühel päeval, reedel ning sel reedel, 6. juunil 2014 olime Balzjuga külapalvusel.
Aga meie kohalik tugisõber Anna Baidullina, Tartu ülikooli keeleteaduse doktorant, on ise Vukogurtist pärit ja elaski sellal seal. Tema tahtis, et osaleksime siiski tema küla palvusel ja filmiksime seda. Nii pöördus ta kohaliku palvusekorraldajaga poole (vös” kuz’o), kes nentis, et miski ei takista pühapäevalgi palvuseid pidada, ja see otsus andis meile erakordse võimaluse külastada samal ajal kahte gurt vös’i.
Esimene erinevus, mis silma torkas, on pühakoht. Tegelikult on nad igal pool isesugused, aga kõik on väga maalilised. Vukogurtis on see pühakoht küla külje all, nii et väga lihtne on sinna pääseda. Samas on ta kaitstud – ta on oru all ja otse silma ei paista. Nagu Balzjugaski on see ja enamasti teisedki pühapaigad aiaga ümbritsetud.
Vukogurti ohvriplats ja Anna Baidullina, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Siinne omapära on see, et allikas on otse püha ala sees, mis lihtsustab asjaajamist.
Vukogurti allikas, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Jõudsime Liivo Niglase, Laur Vallikivi ja Annaga kohale siis, kui rahvast oli vähe. Ohvripappi veel polnud, aga palvuse korraldaja oli kohal.
Vös’i korraldaja, Saifudtin Nuriahmetov Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
See funktsioon on ilmselt edasi tava taaselustamise käigus. Mõnes kohas, näiteks Balzjugas, täidab ohvripapp mõlemat funktsiooni, siin Vukogurtis on nad aga eraldi. Abilisi on suhteliselt vähe, nii et Anna võetakse kohe kampa ja talle jagatakse ülesanded välja.
Anna Baidullina aitab katlaid pesta, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Suurim erinevus on kindlasti see, et siinne rituaal on ülimalt lihtsustatud. Näiteks esimest palvust lihata pudruga pole nagu ka siziskon’i ning ohverdus toimub ilma, et seda saadaks palve.
Lamba ohverdamine, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Siis algab pikk ootamine, mis on samuti täis igasuguseid toimetamisi: pühakoha korrastamine-puhastamine ja niitmine, puude tegemine, allikast vee toomine, katla alla tule tegemine, sisikonna pesemine, mis on ka siin traditsiooniline naiste töö ning mille jaoks tuleb üks külanaine kohale.
Tuleb kõik korda teha, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Tuleb niita, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Tuleb puid teha, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Tuleb allikast vett ammutada, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Tuleb tuli katla alla teha, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Külanaine tuli sisikonda pesema, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Kuni liha keeb, ajavad kohaolijad juttu ja jalutavad üle oja, et tuua tokke pudru segamiseks. Mõne aja pärast tuleb noor ohvripapp, kes töötab telliskivivabrikus küla- ja rajoonikeskuse vahel. Ta hakkab kohe teisi aitama, võtab liha välja ja valab vilja puljongisse. Siis tulevad esimesed külanaised – tegelikult käis kaks naist enne abiks ja üks tõi pannkooke, aga nad olid argipäevariietuses. Nüüd on nad pidulikuks osaks ennast valmis seadnud: nad on riietatud kohalike kommete kohaselt ja kannavad traditsioonilist müntidega patsi, mida noored naised enam ei tee.
Liha keeb, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Mehed valmistavad pudru segamise tokke, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Ohvripapp hoiab kaussi, kuhu pannakse keedetud liha, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Ohvripapp valab vilja puljongisse, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Esimesed külanaised, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Bashkortostani udmurdi vananaiste omapära – mündid patsi otsas ja vest kamzol Foto: Eva Toulouze
Puder muutub tahkemaks ja aina raskem on seda segada, nii et oma panuse annavad kõik mehed ja isegi antropoloog saab seda proovida.
Kõik aitavad segada (Vös’ kuz’o), Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Vös’as, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Antropoloog Laur Vallikivi paneb ka käed külge, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Balzjugas ei annetanud rahvas eriti rätikuid. Tundub, et see on kombeks pigem teise usugrupi külades. Aga natukene siiski tuuakse rätikuid, kas pea või käte omi või isegi teisi tekstiilesemeid (nt sokke), mis riputatakse ühele puule.
Rahva annetus: rätik, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Palvuse lõpus jagatakse need abiliste vahel ära. Rahvast aina tuleb juurde, ka lapsi ja noori ning natuke vanemaid. On aega suhelda…
Noored tulevad palvusele, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Baškortostani udmurtide omapära: neid nägu raamistavaid münte ei kanta muudel udmurdi aladel, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Need vanad naised kannavad traditsioonilist shortderem’i, millega vanasti kõik palvusel käisid ja mis oli ka ohvripapi rüüks. Paraku on neid aina vähem, sest neid ei koota enam ja inimesed lasevad end selles matta. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze
Lõpuks saab puder valmis.
Puder on valmis! Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Siis on stsenaarium teistsugune kui Balzjugas: pole avapalvet, ohvripalvet ega lihaga palvet, aga see-eest tuleb nüüd, enne pudru jagamist palve pudruga, mida ohvripapp kausiga käes hoiab.
Ohvripapil on käes kauss pudruga, millega ta hakkab kohe palvetama. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Ülejäänu käib tavapärasel viisil: ohvripapp palvetab, rahvas põlvitab ja kummardub ning seejärel tuleb kauaoodatud ühine pudrusöömise hetk – puder jagatakse välja ja istutakse sugulaste-tuttavatega maha, et seda ühest nõust manustada.
Ohvripapp palvetab, rahvas põlvitab. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Palvus, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze.
Palvus – kõik kummardavad. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Eva Toulouze.
Ainus erinevus võrreldes Balzjuga palvusega on ehk mugavus – laud, mille taha vanemad inimesed võivad istuda. Pühapaiga asukoht pakub ka maalilist ülevaadet palvetavast ja istuvast rahvast. Kui puder söödud, tuleb viimane palve: ohvripapp seisab jälle rahva ees, kes ikka põlvitab ja kummardub. Siis on selleks korraks palvus lõppenud, kuid rahvas ei lähe veel laiali: oma tosin naist istub väljaspool pühaala nõlvakul, mängides karmoškat ja lauldes. Üks neist on kodust enda valmistatud samakat toonud ning pakub neile pitsi (rikkudes samas reeglit: ta astus kõhklemata pühaalale sisse ja pakkus seda ohvripapile, kuid alkohol polevat seal lubatud.). Aga see on ka traditsiooniline lähenemine: palvusele järgnes pidu.
Rahvas sööb, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Viimane palve, Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Kummarduvad naised. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Laul ja pidu pärast palvust. Vukogurt 8.06.2014. Foto: Laur Vallikivi
Nii et Vukogurti gurt vös on veidi teistsugune kui ülimalt traditsiooniline Balzjuga palvus – rituaal on tunduvalt lihtsustatud, aga mõned traditsioonilised elemendid alles jäänud, näiteks lõpupidu, mis Balzjugas on kadunud.
