Külli Lupkin, projektijuht
Noore inimese elu on alati huvitav. Kui ka vahetub võim, muutub riigikord ja kogu elukorraldus, on noorte jaoks ikka kõige olulisem see, mis isiklikus elus toimub. Muidugi oli nii ka 90. aastatel.
Eesti inimestele meeldib rääkida sellest kümnendist. Meenutatakse olulisi sündmusi ja põnevaid seiku, tuues enamasti esile seda, mis toona muutus.
Üks valdkond, mis tugevalt muutus, oli kool ja laiemalt hariduselu. Tegelikult said muudatused alguse juba 1980. aastate lõpust. Koolivorm ei olnud enam kohustuslik, oktoobrilapsi polnud ja nüüd ei pidanud ka käima kolhoosipõllul kartuleid võtmas, sest kolhoosidki olid kadunud. Kõige rohkem muutus aga õpilase ja kooli suhe ning see, kuidas ja mida õpetati.
Liina 1990. a
Liina (s 1974) käis Alatskivi keskkoolis aastatel 1986–1992. Kooliajast rääkides rõhutab ta:
„Füüsiline keskkond ja majanduslik toimetulek – see polegi nii meelde jäänud. Pigem vabaduse tuuled ja see, et mõnest asjast võis juba rääkida. Mul on meeles mõned õpetajad, kes meid selles vallas harisid.“
Just sel ajal hakati gümnaasiumiosas eriharusid looma, et võimaldada süvaõpet. Tekkisid reaal- ja humanitaarklassid, kus õpetati seega vastavalt rohkem kas matemaatikat või keeli.
„Kui vabad tuuled hakkasid tekkima, tehti meil ka reaalharu ja humanitaarharu. Reaalid said käia Juku-arvuteid näppimas – mõned üksikud sellised olid kusagil kõrvalhoones suure luku ja taba taga. Ja humanitaarid said süvendatult eesti keelt ja kirjandust. Oleme omavahel takkajärgi arutanud, et ega see midagi juurde ei andnud. Meie ei teinud oma maakoolis mingit tohutut arenguhüpet sellega. Võib-olla hilisemad lennud said sellest midagi, ei tea. Maakool oli ju väike ja isoleeritud. Kauaaegsetel õpetajatel oli ikka väga raske uue ajaga kaasa minna. Need, kes uusi tuuli tõid, väga pikaks pidama ei jäänud. Vahetevahel jäi küll selline tunne, et nad söödi lihtsalt välja. Mõnda õpetajat nutsime ikka pikalt taga,“ räägib Liina.
Ühiskonnas toimuv ei jätnud koolinoori ükskõikseks.
1989. a sügis
„Aga esmased väikesed tuulepuhangud jõudsid meilegi. 1980. aastate lõpus julges üks poiss sinimustvalge lipu kuuseheki tippu panna. Selle poisi vend käis meie klassis ja oli siis ka tohutu tegija. Muidugi järgnes sellele paras jama. Ma arvan, et kui see oleks 1990. aastal toimunud, siis polekski midagi suurt juhtunud. Kõik muutus ju nii kiiresti. Õpilased arutasid ikka ühiskondlikke asju, ükskõik kas bussi oodates või mõnes ägedas tunnis, kus juleti rääkida. Peol muidugi mitte, siis oli ikka pidu,“ meenutab Liina.
Tähtis teema oli koolivorm. Kui see kohustus 1980. aastate lõpus kadus, tekkis kohe probleem, mida selga panna. Hoolimata igapäevaste tarbeasjade nappusest tekkis paljudes kohtades oma kooli mood. Liina: „Riietus läks vabamaks, ehkki üleminek ei olnud äkiline.
1991. a suvi
See sõltus majanduslikest võimalustest. Mõned käisid koolivormiga edasi, aga gümnaasiumi viimastes klassides käis enamik ikka teiste riietega. Lihtsalt riideid oli vähe. Käisidki ühe kampsuniga, kuni see viledaks kulus. Kümnendas klassis me veel kandsime koolivormi, tüdrukud ise õmblesid koolivormiriidest miniseelikud endale, aga 11.–12. klassis see kadus. Hästi popp oli pikk kampsun ja vöö peale. Tuli ka rahvariiete mood. Mina õmblesin endale rahvariideseeliku, millega talvel käisin: rahvariideseelik, all paksud sukkpüksid, jalas vanaema kootud villased sokid ja hallid vildid, sellised vanaaegsed, pealt lukuga. Peal oli uus moodne kapuutsiga roheline jope, peas kaabulott ja ümber veel vanaema must paks sall. Jope sebiti Marati kaudu, tädi töötas seal raamatupidajana.“
1991. a
Tihti õmmeldi riideid ise ja kombineeriti olemasolevaid asju: „Ise õmblemist oli ka palju. Vanaemast oli jäänud triibuline tugev riie, millest õmblesin endale koti, ülikooliajal ka üleõlakoti (mul ei olnud seda moodsat spordikotti). Ka ehteid tehti ise. Isa oli mul jahimees ja meil olid kodus metsseakihvad või ilvese küüned. Need pandi keti või nahast paela otsa – see oli väga popp. Või keerutati naharibad kokku ehteks. Raha polnud ja nii leiutati ise… Plastmassi ei mäletagi, et mul oleks olnud.“
Tüdrukud julgesid koolipäeval ka silmi värvida, ehkki üsna tagasihoidlikult. „Kui me gümnaasiumisse läksime, oli hästi popp teha silma alla neid kriipse… Ja ripsmeid värviti ka.“
Peo puhuks kanti paksem värvikiht näole.
Uus mood laienes ka koolitarvetele: „Päevikute asemele tulid märkmikud. Poisid käisid kilekotiga või vana fäänsi portfelliga. Mul ema töötas metskonnas ja neil olid töö jaoks üleõlakotid dokumentide jaoks. Nendega käidi ka koolis. Ise leiutamine ja kombineerimine oli hästi moes…
Ei olnud häda midagi.
„Mul ei ole sellest kooliajast ajast mingit helget mälestust. Aga midagi ebameeldivat ka ei olnud. Ma arvan, et seal Alatskivil oli päris mõnus. Ei olnud meil häda midagi,“ ütleb Liina.
Intervjuud Liinaga saab täies ulatuses lugeda veebilehelt rahvalood.eehttp://rahvalood.ee/, mis sisaldabki muuseumide kogutud lugusid üheksakümnendatest. Kirja panna ja lugeda saab mälestusi sellest, kuidas algas taasiseseisvusaeg. Muuseumid kasutavad lugusid uurimistöös ja osa kogutud materjalidest jõuab tulevikus ka näitustele Eesti Vabariik 100 muuseumite programmi raames.
