Agnes Aljas, teadussekretär

Juulis kogunes muuseumirahvas suurimal, iga kolme aasta tagant toimuval ICOMi üldkogul Milanos. Sel korral võis kohtuda ligi 4000 kolleegiga 130 riigist, ka Eestist oli rõõmustavalt kohal üle paarikümne inimese muuseumidest ja kultuuriministeeriumist, et võtta üle pika aja Euroopas toimuvast ICOMi üldkogust viimast.

ICOMi üldkogu on foorum, kus võetakse vastu olulisemad muuseumivaldkonda puudutavad otsused ja tegevusstandardid, reageeritakse maailmapoliitikas toimuvale – hetkel eelkõige Lähis-Ida ja Aafrika kultuuripärandi säilitamisele ja päästmisele. Samuti jälgitakse aktiivselt Euroopas kerkivaid kaasamis- ja kultuuriturismi küsimusi ning innovaatilisi lähenemisi, samuti Aasia muuseumide jõulist tõusu – avatakse võimsaid uusi muuseumikeskusi ning investeeritakse kogude nähtavaks muutmisse.

ICOMi üldkogust jäi kõlama …

… kunsti ja muuseumide koostöö, kuna Milanole sobilikult olid paneelettekanded kunstnikelt, arhitektidelt, kirjanikelt. Rõhutati paindlikkust, inimkesksust ning emotsionaalsust teemade käsitlemisel. Austraalia kultuurivaldkonna majandusteadlane David Throsby tõi esile muuseumide vastutuse ja rolli ekspertidena, kelle seisukohad suudavad muuta avalikku suhtumist. Lisaks olid paljud paneelid seotud küsimustega muuseumide rollimuutusest ning üha kasvavast tähtsusest hariduses, turismis, kogukonnakeskustena, noorema põlvkonna kultuuri juurde toomises. Kokkuvõtlikult hinnati üle maailma toimuvaid muuseumide reforme positiivseteks, sest need on kasvatanud külastajanumbreid ja muuseumide tähtsust.

Ohuna kultuuripärandile …

… nähti kasvavate sõjakollete kõrval (mis on ICOMi üks olulisemaid tegevusvaldkondi) üha kasvavat tähelepanu muuseumide majanduslikule tasuvusele, mille ees tuuakse kohati ohvriks säilitustingimused, teadmiste loomine või usalduslikud suhted kogukonnaga.

ICME ja migratsioon

Lisaks toimusid üldkogu kõrval kõigi 30 ICOMi rahvusvahelise alakomitee kolmepäevased konverentsid, mis andsid uudistajale võimaluse tutvuda eri valdkondades arutluse all olevate teemade ning diskursustega. Olen ise olnud etnograafia- ja kultuurimuuseume ühendava ICME liige, mis on paelunud just oma akadeemilise ja praktilise muuseumivaldkonna ühendamisega konverentsidel. Tänavune teema oli intrigeeriv Curating & Engaging Peoples, Places & Entanglements in an Age of Migration. Selles ei ole etnograafiamuuseumide kogude kontekstis midagi uut, kuna alati on jälgitud rahvaste liikumist ja kultuurimuutusi ning selliseid mõisteid nagu kolonialism või uus-kolonialism.

Aastatagused sündmused Euroopas olid paljude ettekannete keskmes ning räägiti sellest, kuidas ja mida muuseumid saavad ja peaksid tegema. See pani mind küsima: kas tõesti saab muuseum üldse olla kõrvaltvaataja, kas paindlikkus, ühiskonnatunnetus ning eksperdi roll teadmise loomises ei ole prevaleeriv? Konverentsi teine päev näitas juba julgemalt muuseumide tegevust kultuuriliste kokkupõrgete kontekstis, vaadeldi immigrantide identiteedimuutusi ja seda, kuidas muuseum saaks avada selliseid teemasid nagu rassism, stereotüübid või sotsiaalne kaasamine.

Käed külge

Ralf Čeplak Sloveenia etnograafiamuuseumist pani oma ettekandega kuulajad aplodeerima, tutvustades muuseumi tegevust 2015. aastal pärast seda, kui Sloveeniasse oli saabunud 500 000 põgenikku.

Kokkuvõtlikult: esiteks pakkisid muuseumitöötajad ennast autodesse ja sõitsid tööle põgenikelaagrisse; teiseks tegeleti dokumenteerimisega – koguti esemeid, intervjueeriti põgenikelaagris viibijaid; kolmandaks võttis muuseum, vastukaaluks avaliku meediapildi negatiivsele foonile põgenike suhtes, endale ülesandeks tutvustada avalikkusele neid inimesi, kes olid põgenikelaagris. Tunti huvi, kuidas nad on sinna sattunud ning mida maailmast arvavad. Nende lugude vahendamiseks ei kasutatud midagi erakordset – ikka näitus, filmimine, sotsiaalmeedia ja koduleht (lisainfot leiab lingilt).

Üldkogu migratsiooniteemalisel ümarlaual kutsus Liverpooli muuseumi direktor David Fleming muuseume ka arvestama, et kui soovitakse migratsiooniteemadega tõsiselt tegeleda, siis eeldab see mitte ühe-kahe töötaja pühendumist või ühe näituse tegemist, vaid kogu organisatsiooni muutumist, põhimõtete ning tegevuste eesmärgistamist, mille heaks näiteks Sloveenia etnograafiamuuseumi tegevus ka oli.

Allikas: www.etno-muzej.si

Migratsioonist üldisemalt

Anette Rein tutvustas Saksamaal plaanitavaid tegevusi, millest üks on etnograafiamuuseumide töötajate koolitamine, kuidas tulla toime traumasid läbi elanud inimestega. Saksamaal otsustati aasta peale migratsiooni kõrghetke võimaldada põgenikele muuseumidesse tasuta sissepääs.

Teemast huvitatutele on siin kaks linki, kust lisalugemist leiab: migratsiooniteemalist muuseumide tegevust koondab veebilehekülg Museums and Migration ning muuseumide ühisprojekti MELA – European Museums in an Age of Migration koduleht sisaldab palju praktilist ja teoreetilist materjali.

Kui varasemate aastate domineeris ICME konverentsidel kogudest rääkides esteetika, eksootilisus, kunsti kaudu lähenemine, mis võiksid kultuuripärandit külastajale lähemale tuua, siis sel aastal jäid kõlama eelkõige dialoogi tähtsus kogude kaudu ja teadmiste ning alternatiivse diskussiooniruumi pakkumine.

Kogukonnad muuseumi toetuseks

Viimane konverentsipäev toimus uuendatud kultuuride muuseumis MUDEC (külastussoovitus Milanos olijatele!), kus on hoiul suured Aafrika, Aasia jpt rahvaste kogud. MUDEC korraldas 2012. aastal enam kui 150 Milanos elavale rahvusgrupile ja nende seltsidele ümarlaua ning on sellest ajast pakkunud seltsidele võimalust kooskäimiseks ja kogude kasutamiseks. Praeguseks on seltsid toonud muuseumile tagasi tema identiteedi, kuna 2015. aasta järel sattus muuseum olukorda, kus uude muuseumihoonesse kolimise järel ähvardas muuseumi suisa hoonest väljatõstmine, sest ei suudetud end piisava kasumlikkusega majandada. Just erinevate rahvusgruppide seltside toetus ja meeleavaldused aitasid muuseumil poolt hoonest endale hoida.

Järgmisel aastal koguneb ICME Washingtonis, kus on avanemas uuenenud National Museum of the American Indian ja National Museum of African American History and Culture ning oktoobris 2018 ERMis, kus avatud uued Eesti ja soome-ugri püsinäitused kindlasti kolleege intrigeerivad.