Kaarel Tarand, avalike suhete juht
Eesti Rahva Muuseumi 1993. aasta kogumistöö küsitlusteemaks oli „Kodu ja pere“. Kuigi andmeid koguti inimeste erakodude, mitte ühiskodude kohta, paigutus teema ka ERMi seisukohalt päevakajalisse konteksti. Oli ootuste aeg, oodati oma kodu ja samal ajal käisid (ajutisena mõeldud) näitusemaja ehitustööd Kuperjanovi tänaval. Põhimõtteliselt oli vaim kolimiseks valmis, ehkki arhitektuurivõistlust polnud veel toimunud ega „Põhja konna“ Toomemäele projekteeritud.
Nüüd, 20 aastat hiljem valmistub muuseum samamoodi kolimiseks, ainult selle vahega, et sihtaadress on muutunud ning seal Raadi järve ääres uued valged kambrid praktiliselt valmis.
Kolimine 1969. a Pauluse kiriku hoidlasse. ERM Fk 2920:59
Kolimine on nüüd reaalsus, mitte enam oletus ja unistus. Esimesed konteineritäied museaale on juba pakitud ning ootavad ajutisel pinnal muuseumi uue hoone hoidlate sisseseade saabumist ning paigutamist. Annaks taevas ainult eesti rahvale selleks talveks head banaaniisu, sest muuseumil läheb vaja kümneid tuhandeid banaanikaste kõige kolitava ära paigutamiseks. Tartus on järgmine aasta suur kolimine ka mõnelegi muule. Kaupmehed kolivad oma uude uhkesse keskusesse Riia tänava alguses, oma hindamatud aarded viib uude majja Maarjamõisa põllule rahvusarhiiv…
ERMi kolimine Raadile 1922. ERM Fk 666:1
Sel foonil on arusaadav, et kui elu käib kolimise rütmis, kipub teema vägisi ka kalendrisse. Muuseumi kalender 2016. aastaks vaatab sõnas ja pildis kolimist kui nähtust, mis vähemasti möödunud sajandil sai vabatahtlikult või sunniviisiliselt osaks valdavale osale selle maa inimestest. Igaühe elus oli tegu piisavalt suure muutusega, et seda võiks stressirohkeks nimetada. Eks nüüdki on lootust, et kui iga päev kalendrit vaadates loed sealt sõnumeid, kuidas varasematel aegadel teistel kolimine on laabunud, maandab see muremõtteid.
Kolimine Ruusmäe sovhoosis 1961. ERM Fk 2803:209
Inimesed Valgas kolimas. Foto Viktor Salmre 1975-1980. ERM Fk 2644:12152
Kui inimene ei suudaks rännata, kolida ja uutes oludes kohaneda, poleks meie maale kunagi inimasustust tekkinudki. Tõsi, põllumajandusliku paiksuse eel oli väike rändamine ja mitte-alaliste elupaikade tihe vahetamine osa küttide ja korilaste salga loomulikust eluviisist. Ainelise vara nappus tegi selle teisaldamise ka lihtsaks. Põld, loomad, tared ja vara sidusid paigaga ning teise kohta siirdumine oli pigem meeleheitest või erakorralisest vaprusest tõukuv erand. Just niisugusena on selle oma romaanidesse kirjutanud ka eestlaste muinaselu kujutanud Ain Kalmus, Karl August Hindrey jt. Mees kolib kodust/külast ära ikka mõjuvatel usulistel või tundepõhjustel, mitte niisama uudishimust.
Küüditatute I kodu Siberis Nedostupnõi külas 1941. a. Foto Johannes Puutsa. ERM Fk 2969:2
Kui Eestis 19. sajandi teise pooles aktiivsem linnastumine käivitus, ei nimetanud keegi neid kiirelt endistele põldudele kokku klopsitud puumaju kitsaste ühe- ja kahetoaliste „suurperekorteritega“ miljööväärtuslikuks piirkonnaks, kus kõige paremini avaldub kodanike loov vaimsus. Esialgu oli agul ikka probleem linnavõimule, ehkki kasum vabrikutele. Linna kolimine oli tuhandetele ränk üleelamine ja mitte elukvaliteedi parandamine, nagu seda põhjalikult on vaaginud ka Karl Ristikivi oma „Tules ja rauas“.
Sõjajärgses tagasilanguses kordus sama. Paneelmajadega elamurajoonis korteri saamine oli elukvaliteedi parandamine vaid üldise defitsiidi ja allakäigu taustal, nagu koorub välja paljudest mälestuskildudest ERMi kirjasaatjate arhiivis. Kindlasti võib tänapäevastki leida näiteid, kus sundkolimine (näiteks väljatõstmine) on seotud inimese saamatuse, mitte suutmisega. Läbi 1990ndate tegi nii mõnegi inimese õiglustundele liiga omandireform. Kuid valdavalt tähistab vabaduse ajal kolimine ikka ülesmäge liikumist, elutingimuste parandamist ja olgu protsess ise ka tülikas, lõpptulemus on kosutav ihule ja hingele. Nii läheb see ka ERMiga, pole kahtlust.
Seltskond tähistamas kolimist. Aakre metskond 1923. ERM Fk 2839:18
