Piret Õunapuu, teadur

Ruhnu juurtega rootslased tagasi esivanemate saarel

Ruhnu saar on Eesti rahvakultuuri tõeline pärl. Kui palju meie teda enda omaks võime pidada, on muidugi iseasi, sest seal aastasadu elanud rootslased on ennast alati pidanud pigem viikingite järeltulijateks ja rootsi kultuuri kandjateks. Mis on ka õige. Eesti sai Ruhnu saare endale ainult sellepärast, et meie vetes oli rohkem hülgeid kui lätlastel ja peale selle lubas president Päts Ruhnu meestele püssid, kui nad on saarel kui Eesti riigi piirivalve. Kõik see jõudis kurva lõpuni viimase ilmasõja ajal ja saarel elanud rootslased naasesid oma kunagisele kodumaale.

Selline on lugu saarest, kus Eesti Rahva Muuseum tänavu välitöödel oli. Õnneks on muuseumist Ruhnus käidud ka juba ligi 90 aastat tagasi ja sellele järgnevate aastate jooksul on sealt saadud päris ilus kogu esemeid.

Meie Ruhnu sõidu ajendiks oli aga ERMis detsembris avatav Ruhnu näitus. Ise olen sellel saarel käinud korduvalt, esimene kord juba 34 aastat tagasi, kui seal ülikooli lõputööks materjali korjasin, teemaks rannarootsi mööbel. Nii olen ikka katsunud kogu aeg selle saare tegemistel pilku peal hoida.

Meie välitöödel osalesid peale minu ka Arvi Tragel, kellele jäi filmimise raske ülesanne, ja näituse kunstnik Krista Lepland. Saar on muutunud nende aastate jooksul, mil viimati käisin, paljugi. Inimesed on aga ikka samad, ka suveruhnlased. Ju on selle paigaga nii, et kui korra käid, siis käima jäädki. Arvi oli esimest korda ja temale oli kõik uus, Krista oli ülikooli ajal seal maalipraktikal olnud ja talle tuli palju tuttavat ette ning koos otsisime paiku, mis eriti meelde olid jäänud.

Abiks ikka – muuseumitöötajad panevad omaniku silmade all tükkidest kokku tema talust leitud vana laua

Vana Ruhnu laud koos

Põhiliseks ülesandeks seadsime endale leida sisu näituse pealkirjale „Ruhnu eraldatud maailm“. See oli nii keeruline kui ka kerge ülesanne. Intervjueerides püüdsime saada inimestelt, nii kohalikelt kui külalistelt, lisaks informatsioonile ka tundeid ja emotsioone. Kas ja kuidas seda paika tajutakse? Kas olla nii eraldatud on turvaline või vastupidi? Üks meile intervjuu andnud vanem sakslanna, kes oli saarele saabunud koos sõpradega purjetades, ütles Ruhnu kohta: A tiny place in the middle of nowhere. Saar, millest ta polnud kuulnudki enne, kui see teele ette jäi, ja mida polnud ka nende kaardil.

Ma arvan, et need välitööd olid kasulikud nii ERMile kui ka inimestele, kes meie mikrofoni ette sattusid. Kuidas aga sellest eraldatud maailmast näitus saab, on praegu väga keeruline välja mõelda. Aga mõtelda on mõnus. Ruhnlased lubasid igatahes kõik avamisele tulla. Elame, näeme – 14. detsembril näitus avatakse.

Heinaauto

Kaks kuulsat Ruhnu kirikut, neist noorem 100aastane, vanem 368aastane