Tekst ja fotod: Svetlana Karm, teadur, uue maja soome-ugri püsinäituse koordinaator

ERMi uue maja soome-ugri püsinäituse ettevalmistamine viis mind novembri viimasel nädalal Hantõ-Mansiiskisse. Nimelt on põhjarahvaste ekspositsioonis kavas avatud mannekeenidega stseen, kus külastajad saaksid mansi rahvariideid lähemalt uurida-katsuda. Üldjuhul muuseumikogudes säilitatavaid esemeid igaühel katsuda ei lubata. Selliseks otstarbeks tehakse museaalide koopiad või hangitakse n-ö abikogusse uusi eksponaate. Uue püsinäituse ettevalmistamisel oleme kasutanud mõlemaid variante ning kaasanud töösse nii eesti kui ka Eestis elavaid soomeugrilastest meistreid, samuti on kogutud vana kombe järgi tehtud uusi eksponaate soome-ugri aladele korraldatud välitöödel (näitusest lähemalt).

Kui sain Tartus elava handitari käest ühe mansi käsitöömeistri kontaktid, võtsin ühendust tema tütrega, et rahvariidekleite tellida. Kuna uue kleidi tegemine võtab omajagu aega ning meister ise on 76-aastane ning tema silmad ei ole enam väga teravad, pakuti varianti, kas ERM ei oleks huvitatud 2000. a alguses valmistatud kleitidest. Ka selline võimalus tundus hea olevat, sest ERMi soome-ugri etnograafilises kogus on mansi esemeid kokku ainult 80, sh üks tütarlapse- ja kolm naistekleiti (kogujateks Ülev Aaloe ja Tõnu Seilenthal 1968, Kalju Konsin 1974, Edgar Saar 1982, 1983, 1985, 1986). Kuna rahvariiete tellimine piltide põhjal tundus põrsa kotis ostmisena, sai otsustatud, et tuleb kohale sõita. Oli ka lootus, et ehk õnnestub lisaks kleitidele saada teisigi eksponaate.

Ülesanded käes, lendasin Siberisse. Eelnevalt olin leidnud informatsiooni Hantõ-Mansiiskis novembri viimasel nädalal kord kahe aasta tagant toimuva VI Jugra Muuseumibiennaali kohta ja võtnud ühendust selle korraldajatega, sättisin oma reisi selle ürituse toimumise ajale. Tundus, et see on kõige parem koht rääkimaks Venemaa kolleegidele ERMi uuest majast ja valmivatest näitustest ning samas teavitada avalikkust oma reisi kogumiseesmärkidest. Minu ettekande uuest soome-ugri näitusest panid korraldajad plenaarettekandeks, pidades seda nende ürituse kontekstis tähtsaks ja aktuaalseks. Veelgi enam, nad otsustasid kõik hotellikulud enda peale võtta.

Looduse ja Inimese Muuseum Hantõ-Mansiiskis, Muuseumikunsti foorumi reklaam hoone fassaadil.

Mõni sõna ka üritusest. Alates 2004. aastast toimuva Ülevenemaalise Muuseumikunsti foorumi „Jugra muuseumibiennaal“ algatajaks ja korraldajaks on Hantõ-Mansiiski linnas asuv Looduse ja Inimese Muuseum, mis oli asutatud 1932 ringkonna koduloomuuseumina. Ka tänapäeval on muuseumil kanda Hantõ-Mansiiski autonoomse ringkonna keskmuuseumi roll, tegu on ühega parematest muuseumitest Venemaal (muuseumiga saab lähemalt tutvuda kodulehel). 2004. aastal alguse saanud ning tänavu kuuendat korda toimunud foorum keskendus välitöödele ja sellele, kuidas mingist asjast saab muuseumiese ja näituseeksponaat ning lõpetas ühtlasi Venemaal kultuuriaastaks kuulutatud 2014. aasta. Muuseumikunsti foorum ühendas endas teaduskonverentsi, õpitoad, näituste ideede, visuaalse antropoloogia, multimeediaprojektide ja trükiste festivale ning muuseumiturundusega seotud ümarlaua koos väljasõiduga ühte muuseumifiliaali – kuigi ürituse mitmekülgne formaat on välja kujunenud juba alguses, on kava pidevalt muutumises. Mingil moel sarnaneb see üritus siin toimuva Eesti muuseumide iga-aastase kahepäevase Narva festivaliga, kus saab kuulata ettekandeid, tutvuda Narva kindlusse üles seatud näituste ja muuseumimeenetega, neid hinnata ning lihtsalt kolleegidega suhelda. Kui meil osalevad konkursil juba varem eksponeeritud näitused, siis Hantõ-Mansiiskis hinnatakse näituseprojekte ja -ideid, konverentsil aga saab muuhulgas kuulata, kuidas on läinud eelmistel konkurssidel osalenud näituseprojektidel. Muide, järgmise biennaali kavva otsustati Narva festivali eeskujul võtta ka muuseumimeenete konkurss. Konverentsitöö toimus ühes sektsioonis ning selles osalesid erinevate erialade spetsialistid paleontoloogidest, bioloogidest ja mükoloogidest kuni arheoloogide, ajaloolaste ja etnoloogideni. Foorumil osalejate geograafia hõlmas nii Hantõ-Mansiiski autonoomse ringkonna kui ka teisi Siberi ja Venemaa muuseume, ülikoole ning teadus- ja kultuurikeskusi laiemalt – Tobolsk, Omsk, Tomsk, Urengoi, Jekaterinburg, Perm, Moskva, Peterburi (siinkohal peab märkima, et kohalike kõnepruugis oli tunda Siberi vastandamist Venemaale à la meie siin Siberis ja nemad Venemaal). Üldiselt oli üritus hästi korraldatud (kuigi mõni esineja kippus ikka ettenähtud ajast pikemalt rääkima) ning viis päeva kestnud festivali jooksul sai väga hea ülevaate Venemaa muuseumimaastikul toimuvast.

Loo autor koos Maria Dvinjaninovaga, kes loeb ette mansikeelset muinasjuttu. Foto: Tamara Merova.

Muuseumikunsti foorumi raames avati Looduse ja Inimese Muuseumi 2013. a välitöödel kogutud andmete põhjal koostatud handi kultuuri näitus „Püha koera neem“ (Мыс священной собаки).
Eksponaadid näituselt: naise ehted, käsitöökarbid ja kott ning suvised ja talvised ülerõivad. Samasuguseid handi ja mansi nahast käsitöökotte või meie muuseumis olevate museaalide koopiaid võtaksime heameelega vastu ka uue soome-ugri püsinäituse nn kasutuskogusse.

Mansi naiste suvine rahvarõivakomplekt näituseprojektide konkursil osalenud Torum maa Etnograafiamuuseumi väljapanekust. Hantõ-Mansiiski äärelinnas asuv vabaõhumuuseum tutvustav handi ja mansi rahvaste traditsioonilist kultuuri.

Kuidas läks eksponaatide hankimisega? Arvestades asjaolu, et reis oli ette võetud ühe teise inimese vahendatud info alusel ning alguses ei olnud teada, kellega osundatud meistri näol täpsemalt tegemist on, võib kogumistööga rahule jääda. Kleitide omanikuks osutus Tjumeni oblasti Berjozovo rajoonist pärit Maria Merova, kelle käsitöö on kõrgelt hinnatud ka kohalike seas (tema ja veel ühe puutöömeistri kontaktid andsid mulle hiljem ka Hantõ-Mansiiski muuseumi töötajad). Veelgi enam, meistri tehtud särki kannab näiteks maailmatasemel tuntud mansi poksija Ruslan Provodnikov. Viimane on kui mansi rahva esindusnägu „eksponeeritud“ ERMi soome-ugri brändinäitusel „Karu, õ ja Joškin kot“ ning näituse kuraatorina oli meeldiv kohapeal kuulda, et poksija kodulehel olid üleval ka meie näituse pildid. Lisaks kleitidele sain meistrilt muuseumile veel rinnaehte ja käsitöökoti ning tänu talle ja tema ajakirjanikust ja teleajakirjanikust tütardele Tamara ja Tatjanale palju täiendavat materjali mansi kultuuri kohta. Muuseas, nende vanavanemad Sainahhovid on olnud Lennart Meri 1977. a „Linnutee tuulte“ ekspeditsiooni informantideks ja ka tema filmi osalejateks (ERM Fk 1916, 1926, autor Aado Lintrop).

Tänan Merovite peret, Maria Dvinjaninovat ning Hantõ-Mansiiski ringkonna põlisrahvastest noorteühenduse aktiviste Larissa Miljahhovat ja Nadežda Moldanovat väga hea vastuvõtu ja igakülgse abi eest. Suur tänu ka Muuseumifoorumi korraldajatele!

Mansi käsitöömeister Maria Merova koos lapselapsega ja omatehtud kleite näitamas. Kõik kleidid on käsitsi õmmeldud.

Lasteriided. Kuna Merovite suguvõsas on kasvamas ka teisi lapsi, ei saanud pererahvas tüdruku kleidist ja poisi särgist muuseumi heaks loobuda.

Valik reisil kogutud esemetest: Tamara Merova poolt 20.–21. sajandi vahetusel valmistatud kalevist käsitöökott, külgedel muster nimetusega „väikese rebase küünarnukk“ ning keskel „ seedrikäbi“ . Kasetohust ja toomingaokstest käsitöökarp, handi. Mustriteks on „konn“ (kaanel), „metsis“ ja „lõkkekoht“ (külgedel). Tegi Maria Moldanova 2014, muuseumile kinkis tema tütar Nadežda Moldanova. Tänapäeva suveniirkotikesed muuseumi poest. Foto: Arp Karm.