Aardejaht Hantõ-Mansiiskis

Art Leete, ERMi soome-ugri püsinäituse töögrupi liige

Viibisin 24.–27. märtsini 2016 Hantõ-Mansiiskis, et hankida esemeid uue soome-ugri püsinäituse põhjarahvaste saali avatud stseeni jaoks. Poolteist aastat tagasi reisis samasse paika ERMi teadur ja uue maja soome-ugri püsinäituse koordinaator Svetlana Karm (vt http://blog.erm.ee/?p=5754) – mina püüdsin jätkata tema alustatud detektiivitööd handi ja mansi aarete jahil. Svetlana oli andnud mansidele töö ette ja mina pidin lihtsalt asjad kokku korjama. Osalt niimoodi läkski, mansid olid juba vajalikud esemed valmis meisterdanud ja ootasid mind. Kohalikud emandad oli aga rohkemgi etnograafilisi peibutisi valmistanud, mille vastu ma handi ja mansi lummavatest mustritest pimestatuna jõuetu olin. Seega langesin aeg-ajalt ikka lõksu ja krabasin kokku igasugust kraami, mis minu hinnangul ERMile siiski ära kulub. Mansi esemeid on muuseumil vähe ja eks ka handi varaait, olgugi et pea kümme korda suurem, vajab väikest täiendamist.

Kõik need päevad traavisime mööda linna kohaliku mansi ajalehe toimetaja Tamara Merovaga, kellega koos töötas ka Svetlana Karm. Suurema osa vajalikest esemetest saime linna pealt kätte. Mustrilised rüüd, käsitöökotid, nõelapadjad, eredate kaleviribadega kaunistatud põhjapõdranahast saapad, omatehtud suured pearätid ja ehted hakkavad peagi kaunistama nii ERMi soome-ugri etnograafilist väljanäitust kui ka hoidlariiulit. Nagu ütlevad klassikud: hea saak!

Hõimurahvaste vara jahtimise vahepeal püüdsin linnas ka muidu kultuurselt aega veeta. Külastasin Handi-Mansi ringkonna Looduse ja Inimese Muuseumi, kus on näha huvitavat ja õpetlikku nii loomariigi kui ka tsivilisatsiooni edusammude kohta. Kui teisel päeval uuesti muuseumisse läksin, keelduti mulle 40-sendist piletit müümast. Daam kassas oli võlutud minu erakordsest huvist nende asutuse vastu, samuti tegi oma maagilise triki eesti aktsent. Piletimüüja viis mu ise näitusele, peletades laiali parve saalitädisid, kes juba sirutasid oma nõudlikke käsi mu pileti kontrollimiseks.

1Vaade Looduse ja Inimese Muuseumi näituselt „Mütoloogiline aeg”.

2Vaade Looduse ja Inimese Muuseumi näituselt „Mütoloogiline aeg”.

Rahvaste Sõpruse Majas käisin samuti kaks korda. Esimesel korral külastasin sealset Obi-Ugri Rakendusuuringute ja Arengu Instituuti, kus töötab hulgaliselt põlisrahvaste seast võrsunud teadlasi. Arutasime võimalikke strateegilisi koostöövaldkondi instituudi direktori Viktoria Spodinaga. Direktor lasi mu ees avada salakambri ukse ning ma võisin kaasa võtta nii palju raamatuid, kui soovisin. Röövisin siis sellise virna, et ma ise ei paistnud selle tagant enam väljagi. Seejärel kohtusin instituudi keeleteaduse osakonna juhataja Olga Jernõhhovaga, kellega mind seob paarikümne aasta pikkune jagatud kirg piirkonna põlisrahvaste nõukogudevastaste ülestõusude uurimisel. Ühel õhtul kogunesid aga Hantõ-Mansiiski handid ja mansid samas hoones tegutseva etnoteatri Päike saali, kus Kazõmi hantide maskiteater etendas näidendit „Noorem vend“. Sulandusin publikusse ja nautisin koos teistega müütilist lugu karu maa peale laskumisest. Pärast etendust tuli mul selgitada oma värskeid teatrimuljeid Tamara õele Tatjana Merovale, kes salvestas materjali kohaliku telekompanii Jugoria tarvis.

3Võidusõit nartadel põhjapõdraolümpia raames.

4Võidusõit nartadel põhjapõdraolümpia raames.

5Võidusõit suuskadel.

Ärasõidu-eelsel päeval käisime Tamaraga vaatamas Handi-Mansi ringkonna põhjapõdrakasvatajate konkurssi. Üritus, mida rahvasuus nimetati „põhjapõdraolümpiaks“, toimus linna servas Irtõši jõe maalilisel kaldal metsase mäe lumisel jalamil kohaliku Jääpalee taga. Kavas oli võidusõit nartadega ja suuskadel põhjapõtrade vedamisel, lingusilmuseheide ja hoota kolmikhüpe. Võistlema olid pääsenud rajoonide parimad, kokku viis naist ja kolmteist meest. Võitja sai päeva lõpuks endale uhiuue mootorsaani. Samas toimus ka laat, kus letid olid üle külvatud suitsutatud ja kuivatatud haugide ja muksunite, põliselanike käsitöö ja igasuguse kergelt juhusliku, teadmata päritolu suveniirimajanduse produktidega. Püsti oli pandud kuus püstkoda, kus sai käia teed joomas ning kalapirukat ja murakaid söömas.

6Puumaja Lenini tänaval, taamal paistavad uusehitised.

7Kivi- ja puulinna piir.

8Kaunis vaade uuele linnale.

Linna ilme on arenenud kultuurses suunas vastavalt postsotsialistlikule esteetikale ja patriootliku valmisoleku ideoloogiale. Viimati käisin Hantõ-Mansiiskis 20 aastat tagasi ja sellest ajast saati on seal nii mõndagi muutunud. Kogu vana puumajadest kesklinn pühiti maamunalt 2005. aastal ja asendati paugupealt modernse kivilinnaga. Keskväljaku kõrval on kaunis Võidu park, kuhu on tassitud isegi kohustuslik T-34. Samas, imelikul kombel ei leidnud ma valge maja eest enam Leninit. On püütud säilitada sidet ka põliselanike kultuuripärandiga, näiteks on linna peamise kaubanduskeskuse katusele ehitatud hiiglaslik klaasist püstkoda. Hantide püha mäe otsa oli pandud aga jurakas õigeusu kirik. Tuleb tõdeda, et Hantõ-Mansiisk on kontrastide linn.

9Võidu pargi tank.

10Klaasist püstkojana disainitud ostukeskus linna peaväljaku servas. Ostukeskuse ees demonteeritakse jõulukuuske.

11Tähelepanelikud linnakodanikud tajuvad Hantõ-Mansiiski kultuurset arenguteed igal sammul. Prügiurnidele on püstitatud kultuursed varjualused.

Lisa kommentaar