Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht
Fotod: Arp Karm
Nii see Victoria (täisnimega Tema Kuninglik Kõrgus Rootsi kroonprintsess Victoria) Tartus ära käiski. Nagu alati siis, kui aetakse õiget ja mõistlikku asja, püsis ka 29. oktoobril ilm soe ja ilus, toit hea ja tuju rõõmus. Kõik said toimunuga rahul olla.
Aga kõigepealt manöövritest. Kui kroonprintsess liigub, liiguvad väehulgad. Kui näiteks USA presidendi puhul (keda tuhanded või miljonid maailma tahaksid kohe ära tappa, kui vaid võimalus avaneks) on haaravad turvameetmed endastmõistetavus, siis ega päris ilma ei saa ka nende aukandjate puhul, kelle elu kallale keegi kippuda ei tahagi. Kord on kord. Kui lugeda kokku kõik saabujate ja vastuvõtjate poolt visiidiga või ka ainult selle Tartu-päevaga seotud inimesed, saame kokku tublisti üle saja.
Kroonprintsess Victoria esimesed sammud Tartus.
Ainuüksi Victoria enda tuules liigub püsivalt mitu inimest. Prints Daniel muidugi, aga siis ka adjutant, õuemarssal Karolin A. Johansson, lossi pressiesindaja. Paar välisministeeriumi „peamaja“ ametnikku kauba peale. Järgmiseks saatkond, samuti vähemalt 5-6 inimest, alustades suursaadik Anders Ljunggrenist abikaasaga. Delegatsiooni suurendab veelgi selle poliitiline lüli, värskelt ametisse astunud valitsuse haridus- ja teadusminister Helene Hellmark Knutsson koos ministeeriumi ametnikuga. Ministrid ei Rootsi ega Eesti riigis eraldi turvamisele ei kuulu, seega see lisajõude ei tekita.
Aga ikkagi, Rootsi poole julgestusmehed on paar päeva enne visiiti kohal, vaatavad nurgad ja nende tagused läbi. Jäävad rahule. Usaldavad kohalikke kolleege, kellel on alati politseilise töö põhiraskus. Välisministeeriumi arvestuste järgi on protokolli ja julgeolekuga nende poolt vastuvõtuga seotud pisut üle 30 inimese. Muuseumis ei ulatu sellise arvu lähedalegi ükski põhitegevuse osakond. Nojah, aga meie valvatav ja hoitav ka väga ise ei mõtle ega liigu ringi ning vajab vähemat turvamist.
Ei saa jätta mainimata Rootsi delegatsiooni väliseid inimesi, kes on Tartusse jõudnud juba päev varem ning oluliselt seotud nii kroonprintsessi visiidi algpõhjusega (esemekogu) kui ka sisulise kordaminekuga (seminar). Nagu muuseumi pressiinfoga kursisolijad teavad, on asjade algpõhjus enam kui sajandi taga ajas, mil meil oma muuseumi veel polnudki ja kohalikud kultuuriaktivistid seetõttu etnograafilisi esemeid siit Stockholmi saatsid. Nüüd tahtsid esemed koju.
Nordiska Museetis olnud eesti etnograafiliste esemete pidulik üleandmine. Esiplaanil ERMi peavarahoidja Riina Reinvelt.
Nagu Nordiska Museeti direktor Christina Mattsson üleandmiskõnes ka nimetas, ei oleks Rootsis praegu ega tulevikus ette näha nende konkreetsete esemete uurimist, hooldamist ja eksponeerimist ligilähedaseltki samal tasemel kui seda saab teha ERMis ja seda eriti pärast kolimist. Nõnda siis on vähemasti meie maailmanurgas jälle üks koloniaalajastule tüüpiliseks peetav lugu lõpule jõudnud. Tõsi on, et Rootsi nimetatud pilti niikuinii õieti ei mahuks, aga valdavalt on n-ö pärismaalaste asjad võõrsil, olgu Londonis, Pariisis või Madriidis ikka just imperiaalse mõtte ja teo tagajärg.
Igal korralikul rahval on kultuuriekspordiks oma instituut. Nii ka Rootsil ja Rootsi Instituut mängis kroonprintsessi visiidil oma osa nii rahastaja kui ka mõtete suunajana. Põhipanusena leidsid nad ja haarasid korraldustöösse kaasa Rootsi Käsitöö Sõprade Seltsi, mis on üks tähtsamaid ülemaalisi ühinguid oma valdkonnas ning ootab just selsamal suunal, mis kroonprintsessilegi tööks antud (disain). Selts (Handarbetets Vänner) eesotsas oma juhi Lotta Ahlvariga planeeris suurema osa etnodisaini olukorda valgustavast seminarist, mida kroonis küll kuningliku paari kohalolu, aga mille tõeliseks krooniks olid kõik kunstnikud-disainerid (kuidas keegi end ise meelsamini nimetab) – Gudrun Sjöden ja Elin Ivre Rootsist ning Anu Raud ja Liisa Soolepp Eestist. Neist esimese puhul peab tema globaalse haarde kõrval rõhutama asjaolu, et Ameerikas pooljuhuslikult leitud Muhu mustrite üleilmseks hitiks osutunud kollektsioon jääb igavaseks ajaks annetusena ka ERMi kogudesse. Gudruni Manhattani poest poleks muuseum neid asju mõistagi kuidagi osta jaksanud.
Gudrun Sjöden oma kollektsiooniga.
Kuigi kuninglike visiitide toimumine pole tänapäeva Euroopas, kus monarhiaid ja nende kodasid ju ikka veel küllalt palju tegutsemas, midagi täisunikaalset, ei jõua Tartu mõõtu linna kuninglikud kaugeltki igal aastal ja eks kõige kindlam ongi ses asjas loota just Rootsi kuningakojale kui ajalooliselt siin millegi positiivsega silma paistnule. Seda aga võib küll rõhutada, et talurahva rehetare-interjööris ei poseeri printsess printsiga just igapäevaselt. Veel enam, et muuseumi tagasihoidlik kingitus (Keiu Kullese hõbedast krõll Triinu Siilbeki kujundatud nahkkarbis) leiab kohe ka sihipärast kasutamist kaelaehtena (selle tõestuseks on ülikooli kodulehel ka video), juhtub võib-olla kord elus.
ERMi-poolne kingitus kroonprintsess Victoriale – ülemisel pildil veel avamata, alumisel juba sihipärases kasutuses.
Kui midagi nägudelt välja lugeda saab, siis võib arvata, et printsessile ja printsile Tartu meeldis. Järelikult on lootust, et Victoria jõuab Tartusse tagasi ja kui mitte enne, siis aastal 2032, ülikooli 400. sünnipäeva puhul ikka. Ja siis võib-olla mitte enam printsessi, vaid juba kuninganna rollis.
————————————-
Kroonprintsess Victoria poolt üleantud Põhjamaade Muuseumi (Nordiska Museet) Eesti kogu ja Gudrun Sjödeni Muhu kollektsiooniga on võimalik ERMi näitusemajas tutvuda 9. novembrini.
