Laadalt saab kõike peale isa ja ema - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Terje Anepaio, teadur

Laadast om kõkkõ saia pääle esä ja imä. (Räpina khk)

27.–28.oktoobril on liikluspiirangud kehtestatud Viluste-Lindora maantee lõigul vahemikus 22,3 kuni 22, 8 km. Sedavõrd asjalikult kõlas hommikuses KUKU raadio saates sõnum liiklust takistavatest piirangutest.

Selline sõnaseade jätab varju tõsiasja, et just täna varavalges seadsid paljud Eestimaa ja mitmed Põhja-Lätimaa elanikud sammud Lõuna-Eestisse, Võru- ja Setumaa piiril peetavale Lindora laadale. Traditsiooni kohaselt tullakse igal aastal just simunapäeval Lindorasse kokku kaugelt ja lähedalt, kaubeldakse ja lahutatakse meelt, kohtutakse naabrite, sõprade ja tuttavatega, vaadatakse teisi ja näidatakse ennast. Laadapäev on kirev ja vaheldusrikas. Lindora laadale on omane ehe hõng ja olemine, kohalik kogukond hoiab laada oma nägu teadlikult ja hoolikalt.

Eestimaa laadatraditsiooni minevikku kaedes võib näha, et ajavahemik septembri keskpaigast kuni oktoobri lõpuni on olnud igipõliselt aeg, mil peeti rohkelt laatasid. Kui heita pilk pea sajandivanustesse kalendritesse (vt kasvõi Meie Matsi tähtraamat 1939), kus kirjas laatade ajad üle Eestimaa, võib veenduda, et viinakuus olid vaid mõned päevad, kus üheski Eestimaa paigas laata ei toimunud. Talurahval oli seljataga kõige kiirem ja raskem osa aastast – kevadised, suvised ja suuresti ka sügisesed põllutööd. Tööde-tegemiste tulemus oli käega katsuda ning silmaga näha – saagid salves, kevadised vasikad-põrsad-talled rammusal suvisel heinal suureks kasvanud-kasvatatud. Just sügis oli talurahvale kõige külluslikum osa aastast, sest oli mida müüa ehk laadale viia. Müük omakorda andis raha riigi- ja mõisamaksudeks ning laenuintressideks ja teenijarahvale palgamaksmiseks, laste koolitamiseks. Kuid laat ei olnud ainult äritegemiseks, samavõrd oli see ka paik meelelahutuseks ja kokkusaamiseks. Just teenijarahvas sai pärast kibekiire suvehooaja lõppu võimaluse mihklilaadal ringi vaadata, meelt tuulutada ning suvise vaevanägemise eest saadud palgaraha kulutada.

Ilmselt on keeruline leida inimest, kes sõna ’laat’ kuuldes nõutuks muutub ega tea, millega on tegu. Siinkohal pole oluline, kas see teadmine on tulnud isiklikust laadakogemusest nt suvisel Tartu hansalaadal, vanaisa-vanaema laadajuttudest või Emil Antonssoni (ehk Vahtramäe Emili) lugudest. Laada kui majandusliku ning sotsiaalse ja/või kultuuriinstitutsiooni ajalugu ulatub tagasi väga kaugesse minevikku. Kauplemine ja vahetamine oma väga erinevates vormides on teada-tuntud juba iidsetel aegadel ning kaasajalgi ei ole see vajadus kuhugi kadunud. Pigem muutuvad järjest enam kaubaks needki asjad ja teenused, mida varem kaubaks ei peetud, olgu see siis haridus või jumalasõna. Sarnaselt kauplemisega on homo sapiens alati meelt lahutanud, olgu tantsides, kakeldes või karussellil sõites.

Laadainstitutsiooni juured peituvad juba antiikajas, kus paljude ürituste puhul põimusid kauplemine, religioossed tseremooniad/toimingud ja vaatemängud. Näiteks võib pompöösseid tsirkuseetendusi Vana-Roomas pidada laatade eelkäijateks.

Modernse laadatraditsiooni juured on siiski keskajas ehk ajastus, mil kirik ja kaubandus võistlesid omavahel ülemvõimu pärast. Paljud laadad said alguse just tollastest religioossetest üritustest ja sündmustest nagu kiriku sisseõnnistamine, kohaliku kiriku kaitsepühaku mälestuspäeva tähistamine või mõne pühaku säilmete üleviimine. Keskaegsele laadapidamisele oli oluline kiriku kaitse, mis suurendas kauplemise turvalisust. ’Laadarahu’ ei taganud turvalisust mitte ainult laadaplatsil ja laadalistele endile, vaid teinekord tähendas see üldisemat vaenutegevuse peatamist ning turvalist võimalust läbirääkimisteks.

Ka alamad ja ülemad, tähtsamad ja vähemtähtsamad ilmalikud võimukandjad asutasid laatasid, et kontrollida või elavdada kaubandust ja teenida tulu. Laadad on välja kasvanud väga mitmesugustest pidustustest, festivalidest ja üritustest. Näiteks Belgia vanim, Louvain’i laat oli algselt pidustus, tähistamaks vürst Arnulfi võitu viikingite üle aastal 891. Tänapäeval väga kuulus Müncheni Oktoberfest sai alguse pidustustest (õigemini hobuste võiduajamistest), mis korraldati 1810. aasta oktoobris kuninglike pulmade auks, kui paari heitsid Bayeri kroonprints Ludwig Karl August (tulevane Ludwig I) ning hertsog Friedrichi tütar Therese Charlotte Luise Frederike Amalie von Sachsen-Hildburgshausen.

Laatu pidama on kehutanud isegi ebatavalised kliimaolud, nagu käre pakane. Nii pidasid Londoni elanikud 17.–19. saj eriti külmadel talvedel sügavalt külmunud Thamesi jõel nn pakaselaatu. Tänavu jaanuaris tähistati muuseas 200 aasta möödumist viimasest Londoni pakaselaadast.

Laiast maailmast tagasi Eestimaale ja siinsete laatades juurde pöördudes vaatame, millised on olnud siinsed laadad ja laadalised ERMi kogudes leiduvatel fotodel.

Iga laada eel valmistati laada kui suure rahvapidu vastu. Käidi saunas, kohendati riided, jalanõud, räägiti naabritega kokku, et ühes laadale sõita, valmistati laadatoite. Küpsetati magushapu leiba, praeti ja keedeti sialiha, keedeti kanamune ja küpsetati vardas silku – ühesõnaga – laadale valmistati kõike. Laat oli vanaaja rahvapidu, millele vääriliselt tuli ilmuda. (KV 83:193)

ERM Fk 1608:36 Talupere enne laadalesõitu 1927. aastal. Helme khk Hummuli v Soe k.

Laadale mindi nagu mingi ülitähtsa asja peale, niisukeses ärevas õlekus. Eriti siis, kui õli laadale viia mõni loom. Ei tea, kas saab inda, mis tahaks. (KV 83:595)

ERM Fk 139:12/a Antsla laat – „Kraavilaat“. Foto: Bernhard Kangro, 1913.

Kraavi laat oli septembri keskel Võrumaal Antsla lähedal, Vana-Antsla mõisa maal Kraavi kõrtsi juures peetav loomalaat, mis viidi hiljem üle Antsla linna. Kraavi laada päev oli kohalikele teenijatele ja karjastele puhkepäevaks. Kraavi laata viidi ka karjused ja anti neile 15–20 kopikat laadaraha. Selle eest said nad süüa-juua ja karussellil sõita. Kraavi laata peeti kuni 1914. aastani (KV 83:494)

ERM Fk 205:5 Põltsamaa laat. Puunõudega kauplemise hooaeg algas augustis. Kaubal oli hea minek kuni jõuluni. Kõige paremad laadad olid nõude läbimüügi mõttes sügislaadad. Foto: Johannes ja Peeter Parikas.

ERM Fk 1376:175 Sindi linna laat turuplatsil.

ERM Fk 1716:26 Mustla laat (Tarvastu khk Tarvastu v).

Laadale jõudes pandi hobune tuttavate õue, kus tihti käidi kordamööda hobust vaatamas. Kui osteti suuremaid asju, siis toodi kas rekke või vankrisse ja naine jäi juurde valvesse. Külastati ka sugulasi, tuttavaid, räägiti uudistest. Laat oli nagu puhkepäev, peatus igapäevases elus. Saadi raha, müüdi kaupu ja järgmisteks päevadeks nagu saadi uut jõudu ja jõukust. (KV 164:369)

ERM Fk 213:138 Nigula laadapäev Võõbsus, Eesti poolel, u 1908–1913. Foto: Johannes Pääsuke.

Juba 1856. a. Maarahva Kalendris on kirjas, et Räpina khk.-s peetakse järgmised laadad: Niggola laat Võõbso mõisan, Venne piiri pääl 9. mail ja 6. dets. [—]. Võõpsu küla laadad, mida peeti 2 korda aastas – mais ja detsembris – olid Setumaa piiril ja väga rahvarikkad just setukestest ja venelastest – setud (naised) käisid parves, rahvariietes mööda laata ringi. Petseri kloostrist tuli ikoonimüüjaid, setukesed kauplesid savist kaussidega. Detsembrikuu Võõpsu laat oli hobuse- ja eriti linalaat, [—] oli ka regesid ja saane, naiste veimevakku-riidekirste. (KV 83:972–1044)

ERM Fk 1116:91 Petseri laat. Foto: Carl Sarap, Johann Triefeldt.

Kausikaupmehed olid potisetud. Nad müüsid savinõusid. Roosipotid, kausid, partpillid, kruusid. Ta hüüdis: „Ostke kausid, head kausid, kõrvad küljes, jalad all, ise käivad laua all!“ – seda korrutas terve päev. (KV 164, 453)

ERM Fk 1125:54 Keila laat. Hobusel ratsutab mustlaspoiss. Hobustega tegelejad olid mustlased kõvad. Juba kaheksa- kuni kümneaastastel poistel ikka piits säärikus.

ERM Fk 1342:20 Laadapilt Rakverest u 1930.

ERM Fk 1978:57 Maotaltsutaja mister Retker Kolga-Jaani laadal 1920. aasta septembris.

Rändtsirkused ehk palaganid olid oodatuimad laadalõbustused, tsirkust kaema läksid nii vanad kui noored.

ERM Fk 2350:232 Mister Matto läheb mootorrattaga tünnisõitu tegema (1930. aastatel). Põltsamaa.

Iseseisva tsirkuseatraktsioonina sai 1930. aastatel väga populaarseks mootorratta tünnissõit. Tsirkuseartist Konstantin Kala demonstreeris seda esimesena Eestis juba 1928. aastal, kuid laatadel hakati mootorratta tünnissõitu näitama järgmisel kümnendil. Tünnissõit oli atraktsioon, mis liikus ainult suurtel laatadel, kuna selle püstitamine oli töömahukas. Atraktsioon jättis oma uudsusega kaasaegsetele sügava mulje: „Surmasõit – see oli õudne!“

ERM Fk 1951:381 Laadaplats, umbes 1930. Laadaplatsi keskel paistab laadafotograafi tööpaik – mitmed maalitud fototaustad.

Omaette maailm oli [—] fotograafidel. Kuna pildid said kiiresti kätte, oli siin tööd rohkesti. Kuidas siin küll pildistati! Kasutati paljusid leidlikke võtteid. Tagaseinu oli igasuguseid: imeilusaid järvekaldaid, losse terrasside ja purskkaevudega, uhkeid linnu tornidega ja palju muud. Koomilised olid igasugused joonistatud massistseenid, kus asjaosaliste peakohal oli avaus: torka pea läbi ja oledki üks tegelane seinal kujutatud tegevuses. Samuti oli kohal kasutuseks mootorrattad, millel võis istuda. (Tol ajal olid need ju haruldused.) Veel olid puuhobused, mänguautod ja muidugi ka lihtsalt niisama, murul, üksikult ja hulgi. (KV 164:360–361)

ERM Fk 1951:327 Karksi rahvas Abja laadal 1926.–27. aastal.

Kiirpildistamine oli meelelahutus, mis kuulus 1920. ja 30. aastatel kindlalt laadalkäigu traditsiooni. Laadafotograafi kaamera ette sätiti end üksi või paarikaupa, perega või laadal kohatud sugulaste-tuttavatega.

ERM Fk 1760:23 Järvakandi laadal tehtud pildistus, 1920. aastate lõpul. Rapla khk.