Tekst ja fotod: Tatjana Alõbina, Tartu Ülikooli etnoloogia eriala doktorant
„Üks kevadpäev toidab terve aasta“ ütleb mari vanasõna. Ja tõesti, kevad on väga kiire aeg, eriti külas – koristatakse õuesid ja aedu, haritakse maad, istutatakse puid ja aedvilju. Selle kõrvalt leitakse aga ka hetk jumalike jõudude poole pöördumiseks.
Maridel on tänapäevani säilinud palju rahvausukombeid. Pühapaikades ja hiites korraldatakse palvuseid nii Mari Eli vabariigis kui ka teistes piirkondades, kus marid elavad (Tatarstani ja Baškortostani vabariik ning Sverdlovski, Permi ja Kirovi oblast Venemaa Föderatsioonis).
Uurali marilased agapairem’i hiies. Juuni 2011. Mari El, Joškar-Ola
Tüdrukud hiies tänapäevastes niidu-mari ja ida-mari kleitides. Mai 2011, Peterburi
Üks toredamaid pühasid on agapairem – kevadpalvus, mis toimub kas enne või pärast suuremaid maatöid, mai lõpul või juuni algul. Tähendab ju agapairem sõna-sõnalises otsetõlkeski „põllupüha“: aga – põld ja pairem – püha. Tähistamiseks kogunevad külaelanikud agapairem’i hiitesse või kevadpalvuse paikadesse, kaasa võetakse kodus tehtud traditsioonilisi sööke: pannkooke, kohupiimapirukaid, keedetud mune, meevett ja koduõlut – pura. Lisaks söögile tuuakse pühadele puudele kingituseks rätikuid.
Agapairem’i püha „laud“ hiiepuu ees. Mai 2009. Mari El, Medvedevo rajoon
Ohvrisöök. Mai 2009. Mari El, Medvedevo rajoon
Puu ees, näoga päikese poole seistes pöördutakse oma soovidega jumalate poole: tänatakse kordaläinud künni ja külvi eest, palutakse nii head ilma kui kasvuõnne ning soovitakse kaitset halva eest. Ohvripapp (mari keeles – kart või onajen) loeb marikeelsed palvesõnad ja heidab süüdatud lõkkesse ohverduseks tükikesi kaasatoodud söögist. Mõnikord valmistatakse sel lõkkel ka hirsiputru.
Enne palvust. Mai 2011, Peterburi
Ohvripapp pöördub jumalate poole. Mai 2011. Peterburi
Palvuse lõpus toimub ühissöömine – süüakse ohvriputru, maitstakse pannkooke ja teisi toodud roogi. Mida enam, seda parem, sest vastavalt uskumustele sõltub aasta headus otseselt sellest, mida rohkem inimesi sinu toodud sööki maitseb.
Erinevalt suve- ja sügispalvustest ei ohverdata agapairem’is jumalatele koduloomi, küll aga on olulisel kohal munade kinkimine ja söömine, mis maa ja elu sümbolitena tähistavad viljakust. Munad võivad üksiti olla ka õnne pandiks – mida kaugemale mööda maad keedetud muna veeretada, seda rohkem õnne saab olema. Kevadpalvus lõpebki enamasti mitmesuguste naljavõistluste ja rahvamängudega.
Kevadmängud pärast Agapairem’i püha palvust. Mai 2009. Mari El, Medvedevo rajoon
Kaelaga sikutamine. Juuni 2012. Moskva
1930ndatel kui usutraditsioonid olid keelatud, juurdus maal komme tähistada kolhoosi kevadiste põllutööde lõppu peledõš pairem (tõlkes „lille püha“) pidustustega. Vormiliselt on tegemist võrdlemisi sarnase pidustusega kui agapairem – tullakse kokku loodusse, süüakse-juuakse, lauldakse ja võetakse üksteiselt mõõtu erinevates rahvamängudes. Samas oma olemuselt on peledõš pairem lihtsalt seltskondlik kokkusaamine, millel puudub religioosne sisu.
Moskva marilaste kevadpeokogunemine. Juuni 2012. Moskva
Jooksuvõistlus. Juuni 2012. Moskva
Tänapäeval on piir kahe püha vahel hägustunud. Külades, kus traditsiooniline rahvausk on elujõulisem, on säilinud kevadpalvuste sakraalne tähendus ja peetakse agapairem palvuseid. Linnades seevastu korraldatakse peledõš pairem pidustusi. Omad kevadpühad on ka Moskva ja Peterburi mari kogukondadel, mida nimetatakse samuti agapairem’iks või peledõš pairem’iks, ehkki sealsed rituaalid pole enam sellised nagu külades. Kevade kõige uhkemad peledõš pairem pidustused peetakse aga Joškar-Olas, Mari Eli vabariigi pealinnas. Sinna kogunevad erinevate piirkondade maride delegatsioonid, kellele enne seltskondliku peo üritusi korraldatakse linnaservas ka näitlik agapairem palvus ning selgitatakse tseremooniat. Ikka selleks, et vanad uskumused, millest pidustused on välja kasvanud, päris unustusse ei vajuks.
