Reet Piiri, kuraator

Olete te siis rahvarõivausku inimene või mitte, aga kui satute kõrvuti rahvarõivais inimesega, siis äratab see tundeid, ükskõik milliseid. Rahvarõivais inimene ei jää märkamata. Rahva­rõivad on ilusad ja sobivad kõigile. Kas teate kedagi, kellele ei sobi? Mina ei tea.

Milline oleks laulupidu või tantsupidu, kui esinejad ei oleks rahvariietes? Seda ei oska ette kujutadagi. Suure peo lähenemist on tunda. Helistamised, kirjutamised, kohtumised – kuidas ja mis selga ja jalga, milline on seelik, milline on sukk. Eks meie, muuseumirahva ülesanne ongi anda nõu ja nii palju kui võimalik seista selle eest, et rahvarõivaid valmistades ja kandes järgitaks ikka originaalesemeid, et lõpptulemus oleks võimalikult hea. Sest mida ütleb rahvatarkus: rahvarõivaks nimetatakse ainult neid kostüüme, mis on valmistatud lähtudes ajaloolistest eeskujudest. Teisalt, tsiteerides 1957. aasta elatusalade ja rahvakunsti osakonna protokolliraamatut, siis muuseum võib propageerida oma seisukohti, otseselt nõuda ei saa.

ERM Fk 2644:2658 XVI üldlaulupeo rahvakunstiõhtu. Lastel on seljas Muhu riided. Tüüpiline näide 1960ndatel valmistatud laste rahvariietest. Nagu siis kombeks oli, varjas väikeste tüdrukute seelik vaevu pepu, poiste püksid õmmeldi tollaste koolivormipükste malli järgi lühikesed (sääred kaeti kombinatsioonis tripid-sukad). Fotolt on näha, et rõivad on valmistatud väga kvaliteetselt, seelikukangad on telgedel kootud, särgid käsitsi tikitud, poistel ilusad avarate varrukatega särgid, ehtsad villased vestid ja sukad. Küsitavusi tekitab tüdrukutele ette seotud põll (teatavasti anti selle kandmise õigus muhu tüdrukutele alles peale leeriskäiku) ja poisikeste jalas olevad naisterahvaste sukad. Ka poisi vest (tuletatud pikavarrukalisest kampsunist) ja oranži värvi müts on selleaegsed uuendused Muhu meestemoes. Foto: Viktor Salmre, 1965.

ERM Fk XI Noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“. Tüdrukud ja poisid Rapla rahvariietes. 2011. aastaks on kindlalt juurdunud arusaam, et ka lastele õmmeldakse rahvariided vanaaegse moe järgi. Ka siin võib pilli lõhki ajada: kas rahvariiete kandmise ajal väikesed lapsed nii uhkete riietega käisidki? Foto: Helen Pihlak, 2011.

ERM Fk 2644:2779 XVI üldlaulupeo rahvakunstiõhtu. Nõukogudeaegsetele pidudele kohaselt jälgib peo sujuvat käiku Vladimir Iljitš ise. Esiplaanil oleval naisel on seljas Kihelkonna riided. Üle õla paistab ka Muhu naine oma kõrge, muhu männamotiivi kandva harjutanuga. Meestel on seljas Jämaja riided, mis selleaegsete arusaamade järgi on tehtud ilusamaks ehk peaaegu ülikonnapüksteks. Foto: Viktor Salmre, 1965.

ERM Fk. XI Noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“. Kilingi-Nõmme õpetajad oma kodukihelkonna, Saarde rahvariietes. See pilt näitab ilmekalt, kuidas peakattemood ja juuksemood on omavahel seotud ja sõltuvuses. Nimelt sidusid Pärnumaa naised oma juuksed pealaele krunni. Kui aga endal juukseid vähe oli, võeti veel linadki appi ja sellele krunnile tõmmati torutanu kõvasti otsa. Nii oli tanu sopp ilusti püsti ja tanu kindlalt peas. Tanule seatud siidlintki aitas tanul peas püsida, ilus oli see niikuinii. Hoides aga juukseid tavalises patsis, kipub tanuserv ebamugavalt silmile vajuma. Foto: Helen Pihlak, 2011.

Ja nii ongi. Nõuda ei saa, viriseda aga küll. Tegelikult tundub mulle, et virisemiseks leiab järjest vähem põhjust. Just ennekõike üksikkostüümide puhul. Võimalusi, kus endale ise, asjatundjate käe all korralik rahvarõivakostüüm valmis teha, leidub päris mitmeid. Juba üle kahekümne aasta on Tallinnas Vilmsi tänaval Rahvakultuuri Keskuses tegutsenud rahvarõivaste valmistajate kool. Selle noorem sõsar on nüüd ka meie muuseumis, siingi juba 3 lendu lõpetanud, neljas õppimas. Kolmas selline kool tegutseb Jänedal, kus hulk Järvamaa naisi on endale ja kaasadele rahvariidekostüümid valmis saanud. Käsitööliitki on oma rahvarõivakooli loonud, esimene lend peagi lõpetamas.

Seega, teadjaid tuleb järjest juurde. Teame, et rahvarõiva kandmine näitab kuulumist oma rahva hulka, edastab kollektiivsuse ideed. Mulle tundub, et järjest enam on tunda individuaalset lähenemist, kostüümi sisse minekut, mõistmist. Mäletan küll neid aegu, kus rahvarõivad seljas, seisti kui suveniirnukk – mis aga seljas oli, sellest polnud aimugi. Nüüd aga ei leia naljalt koori või tantsurühma, kes oleks kui kuu pealt kukkunud kui küsida, mis kihelkonna riideid kannate. Aga eks erandeid ole igal pool.

Milliste, õigemini kelle sulgedega end ehtida? Tantsukollektiive meelitavad ikka rohkem kollased muhud, lillelised lihulad või vaskkettidest kõlisevad pühalepad – kasutades tantsijate termineid. Aga rahvarõivas kuulub kokku koduga ning peaks seega näitama kohta, kust koor või tantsurühm pärit on. Kui võrrelda paarikümneaasta taguse ajaga, siis Kambja koor on Kambja riietes ja Vaivara omad Vaivara kostüümides. Samas olen ma seda meelt, et pilli lõhki ka ei saa ajada. Suuremates linnades tegutsevad suured kollektiivid võivad valida ka saarte riideid. Vastasel juhul jääksid ju Sõrve poolsaare Anseküla ja Jämaja imeilusad rahvariided täiesti varjusurma – palju seal neid koore ja tantsurühmi on, kes neid riideid kannaks? Mitu koori ja tantsurühma saadab peole pisike Muhu saar?

ERM Fk 2644:16364 ETKVL lasteaia lapsed nagu nukud. Kolm tirtsu Muhu ja üks Mustjala riietes, poisid Jämaja ja Muhu riietes (vaata mütse ja veste!). Minimood ka rahvariietes. Foto: Viktor Salmre, 1970ndate II pool.

ERM Fk. XI Noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“. Esiplaanil olevad tüdrukud ja poisid on Lihula kihelkonna rahvariietes. Fotolt võib välja lugeda, et tüdrukute särgid on tikandita, tagapool oleval täiskasvanul (peas kabimüts) on näha krael ja õlalappidel Lihulale iseloomulikku punast tikandit. Ka vanal ajal tehti lasteriided lihtsamad. Selliseid särke ongi hea hooldada, laulupeolt koju minnes pole suurt vaeva särk puhtaks pesta ega värviandmist karta. Foto: Helen Pihlak, 2011.

ERM Fk. XI Noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“. Tartu Miina Härma Gümnaasiumi lastekoori laulja Kristiina Hargla rahvariietes. Rahvariided on kooli omand, valmistatud laulva revolutsiooni tuules, siiani hästi vastu pidanud. Kahjuks on koolikooridel rahvariideid vähe, tavaliselt õmmeldakse nn rahvuslikel ainetel riietus – et tuleb odavam. Kas see on nii? Kahjuks on selliste asendusriiete iga üks pidu – odav materjal ja hetkemood ei pea vastu. Korralik rahvariie aga peab koori esinemiskostüümina vastu kümneid aastaid. Foto: Helen Pihlak, 2011.

ERM Fk 2960:2011 XV üldtantsupidu. Fotol on näha mitmeid erinevate Põhja-Eesti kihelkondade rahvariideid. Esiplaanil olev neiukostüüm on tehtud ühe ERMi rariteetsema seeliku, ühevärvilise Koeru kihelkonna seeliku järgi (originaal aastast 1720). Tagapool paistavad Ambla ja Kuusalu naised tanude ja põlledega, mehed siniste põlvpükste ja kuubedega, vildist kübaratega. Vasemal paistavad noormehed heledamate siniste kuubede ja sini-punastest siiludest kokkuõmmeldud mütsidega. Punase palmiku järgi tunneb ära ka ühe Hiiumaa riietes neiu (tanu ei paista peas olevat). Fotol on näha, et kõigil on seljas kvaliteetsed, muuseumi originaalesemete järgi valmistatud rahvariided, ilmselt on need tehtud kas Arsis või Ukus. Foto: Hans Teetlaus, 1994.

Lisaks tunnetele tekitab rahvariietes inimene enamasti ka suhtlemissoovi. Eks kipub rahvarõiva kandja end isegi teistmoodi tundma – kas just, et ta sümboliseerib midagi, aga tavalisest erimoodi küll. Rääkides siin-seal Eesti paigus mitmesugustel kogunemistel rahvarõivaist, olen alati tunnetanud inimeste siirast huvi. Ikka on leidunud grupp inimesi, kes tuleb pärast loengut veel midagi pärima või tahetakse rääkida oma rahvarõiva lugu.

Mulle meeldib alati rääkida sellest, kuidas esemed on muuseumisse sattunud – kes on olnud nende toojad, otse öeldes kokkutassijad. Sellised lood isikustavad, teevad konkreetsed rõivad elavaks.

Võtame näiteks kasvõi alloleva 1912. aastal Kambja kihelkonnast muuseumile saadud naistekampsuni.

ERM 7395 Naistekampsun. Muuseumile kinkinud Liis Mõts Unipiha vallast Märdi talust. Kampsun on tehtud leeriajaks, hakkas tarvituselt kaduma ca 1885.

Kampsuni koguja, toona 22-aastane Henrik Visnapuu, on osanud tähele panna ja küsida. Ja nii ongi kampsuni juures tore kirjeldus nii tema kandmisviisi kohta, aga ka sellest, kuidas kampsuni kudumiseks vajalik lõng värviti. Oluline teave nii Kambja kihelkonna rahvarõiva kandjale kui eseme valmistajale:

Kanti pühapäeval, kaelas valge rätt, mis pääga nööpnõelaga kõri alt kinni oli, kampsun ulatus undruku pääle; vöö ei paistnud mitte välja; mõned kandsivad pääga nööpnõela asemel preesi, rinna pääl oli sõlg, ame pääl vöö, undruk katti amet ja vööd.

Värv: potisinine. Värvimine: kusi pandi hapnema ühes sinikiviga (sinine silmakivi sulfuricum) 2–3 päeva. Kui sinikivi sulanud, pandi villad sisse. Pott seisis kõige aja sooja koha pääl, ahju pääl. Üks päev seisivad villad värvi sees, teisel päeval vaadati, pigistati kuivaks, pandi jälle uuesti potti ja peeti seal, kuni tarvilik värv käes oli. Seda viisi värvitakse veel praegu. Palito [pikk-kuub] oli seda sama värvi. Argipäeval kanti eegeldut kampsuni, mida halvemaks peeti, kui seda.(Korjamisraamat 91:36)

Või järgmine näide samalt korjamisretkelt. Vöö juures olev legend viib mõtte selleni, et näe, Vana-Kuuste vallas Kolga talus oli 1842. aastal juba õunaaed, sest pruun värv on uibulehtede värv.

ERM 7525 Naistevöö. Muuseumile kinkinud Mari Pähn Vana-Kuuste vallast Kolga talust. Vöö on valmistatud u 70 aastat tagasi [ca 1842] sealsamas talus.

Lisaks on Henrik Visnapuu vööd iseloomustavalt kirja pannud: Vöös on kõik kodused värvid. Pruun on uibu (õunapuu) lehtede värv. Selleks võeti uibulehed, kuivatati ära ja tambiti uhmri sees peenikeseks. Siis aeti läbi sõela ja pandi hapnema. Kui lõngad maarjajääga ära olid keedetud, siis keedeti uuesti hapega. Kirjad on aknaruudu ja sõõri kiri. (Korjamisraamat 92:57)

Või kolmas näide, mis paneb küll õlgu väristama, küll aga mitte vähem imetlema saare naiste talvemütse – ülle. Järgneva tähelepaneku on kirja pannud 21-aastane filoloogiatudeng Harald Jänes 1926. a välitöödelt Kihelkonna kihelkonnas: kui juhtus peres olema must kibar lambatall, siis naised pistnud nõelaga südamesse – said omale ilusa mütsi. Mehed muidu poleks lubanud. (EA 12:449)

ERM A 292:26 „sarik-üll“. Kogutud Karja kihelkonnast. Eesti Üliõpilaste Seltsi kogu; alustatud 1.10.1892 ja lõpetatud 1912. a II semestril. ERMi deponeeritud 1909 või 1910.

Eelnenud jutule vastukaaluks Saaremaalt ka helgem kujutluspilt. Oskar Kallas on 1892. aastal Mustjalast kogutud kingadele (ERM 292:313) juurde kirjutanud, et need on vanemat liiki kingad, nagu käesolevad nimetatakse, raudaskingad. Uuemal ajal on neile sõimunimeks antud karpkingad ehk tulelukid (nad löövad tantsi aegu kivipõranda vastu tuld). Ja kujutame nüüd ette vanaaja Mustjala inimesi oma paestel põrandatel tantsu löömas nii, et tulesädemed taga….

Kingad ise on 1,8 cm paksuse puukontsaga, millele on raud alla löödud. Raud on löödud ka kinganina alla. Tald on tehtud viiekordsest õhukesest nahast, mis kummalgi küljel on omakorda 5–6 raudneediga kinni löödud. Ime siis, et talla alt tuld välja ei löönud.

ERM A 292:313 Naistekingad. Kogutud Mustjala kihelkonnast. Eesti Üliõpilaste Seltsi kogu; alustatud 1.10.1892 ja lõpetatud 1912. a II semestril. ERMi deponeeritud 1909 või 1910.

Mul tekib alatasa kujutluspilte inimestest, kes neid riideid kunagi kandsid. Mäletan aegu, kui ma alles rahvarõivausku pöördusin. See oli Tallinnas, Ajaloomuuseumi Pika tänava majas. Panime koos kolleeg Eva Laidrega Aino Voolmaa valvsa silma all ja õpetussõnade saatel mannekeene rahvarõivanäituseks riidesse – suurimaks rahvarõivanäituseks, mis peale Raadi põlemist kunagi olnud. Eesti Rahva Muuseum, siis Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum, tõi Tallinnasse oma parimad rahvarõivakostüümid. Mul on meeles, kuidas päevast päeva neid plastmassnukkusid riietades (kokku ikkagi 73 mannekeeni) mõtlesin sellele, mida küll meie tegevusest arvaks inimesed, kes kord ise neid riideid kandsid. Äkki selle seeliku omanik istus kirikus särgiomaniku kõrval? Aga võib-olla kuulus tanu naisele, kes selle põlle, mida ma parasjagu ette sidusin, omanikku silmaotsaski ei sallinud? Ja kokku saab sellest üks kostüüm ehk üks inimene.

Sellised küsimused ja mõtted saatsid mind aastal 1982. Hiljem, hakates ise kooridele või tantsurühmadele rahvarõivakostüüme kokku panema, tean, et terviklikke, ühe inimese kantud kostüüme on muuseumis vähe. Sel ajal kui kogujad kogumisretkedele jõudsid, oli rahvarõivas juba igapäevaselt kandmiselt ära jäänud ja tervet kostüümi polnud enam säilinud. Või nagu Gustav Ränk oma memuaarides kirjutab, siis selleks ajaks, kui kogujad kohale jõudsid, elasid pikk-kuued juba uut elu pättides (Saaremaa riidest jalanõud).

Nii et võibki tõdeda, et tänapäeval on rahvarõiva tõlgitsemises paljugi illusoorset. Kostüümi kokkupanekul on aluseks samal ajal ühes kihelkonnas kantud rõivad, komplekt aga peegeldab paratamatult selle kokkuseadja maitse-eelistusi. Mida arvaksid sellest nende rõivaosade omanikud ise, 150–200 aastat tagasi elanud inimesed? Kas neile meeldiks selline valik?

Tartumaa 16 kihelkonna kostüüme tutvustava raamatu „Vana-Tartumaa rahvarõivad“ tegemise köögipool, “valmimas” on Rannu naine. Foto: Anu Ansu

Tartumaa 16 kihelkonna kostüüme tutvustava raamatu „Vana-Tartumaa rahvarõivad“ tegemise köögipool, esiplaanil Kodavere liniku sättimine, tagaplaanil Rannu neiu palmikute sidumine. Foto: Anu Ansu

—————————–
31. mail toimub ERMis järjekordne rahvarõivapäev, kus võetakse kokku Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi (TRAKS), Rahvakultuuri Keskuse ja ERMi koostöös toimuva rahvarõivakooli aasta tegemised, toimub ühepäevanäitus valminud esemetest ning esitletakse raamatut „Vana-Tartumaa rahvarõivad“.