Mäng numbritega: rahvaloendused kui rahvuspoliitika tööriist

Indrek Jääts, teadur

Näiteks võtame vepslased, väikese läänemeresoome rahva, kelle asuala on jaotatud kolme administratiivüksuse vahel. Enam leidub neid Karjala vabariigis, vähem Leningradi ja Vologda oblastis. Oma territoriaalset üksust neil pole ja vepslaste rahvuslik eneseteadvus on kaunis nõrk. Alates 1930. aastate lõpust, mil likvideeriti alles äsja ka sellele väikerahvale loodud autonoomia (rahvusrajoonid ja -külanõukogud, omakeelne kirjasõna ja kooliharidus), aitas vepslaste rahvustunnet õõnestada ka Nõukogude riik. 1970. aastail kasutati selleks muuseas rahvaloendusi. Kuidas see siis käis?

Vepsamaa kaart, numbritega on märgitud vepslaste külad (vt ka külade nimetused). Allikas: fennougria.ee

1959. aasta andmeil elas Vene NFSV-s 16 170 vepslast. Järgmisel korral (1970) loendati neid vaid 8057. Üheteist aastaga oli pool rahvast haihtunud! Ühegi teise paljurahvuselise Nõukogudemaa rahva käsi polnud käinud sedavõrd halvasti. Lähimat konkurentsi pakkusid keelesugulased isurid, kuid neid oli varasema loendusega võrreldes siiski alles pea kolmveerand. Veelgi üllatavamad paistsid loendustulemused oblasti tasandil. Karjala ANSV vepslaste numbreid võis pidada ootuspärasteks: 7179-st oli saanud 6323. Leningradi oblasti 8026-st vepslasest oli aga järel vaid 650! Vologda oblasti vepslaste arvu 1970. aasta loenduse avaldatud andmetes enam ära ei toodud. Eelmisel korral oli see olnud 117.

Millega seletada nii kiiret ja ebaharilikku muutust? Tõsi, lisaks tavapärasele jutule sotsialistlike rahvuste arengust ja õitsengust rääkisid NLKP juhid ning riigi rahvuspoliitika kujundajad tollal juba ka nõukogude rahva kujunemisest. Lähiperspektiivis tähendas see rahvuste majanduslikku ja kultuurilist lähenemist ning väikerahvaste loomulikku ja vabatahtlikku assimileerumist. Kuid mis ikkagi tegi just vepslased selles kontekstis nii eriliseks? Miks assimileerusid (loe: venestusid) nemad sellises marulises ennaktempos ning seejuures mitte ühtlaselt, vaid iseäranis just Leningradi ja Vologda oblastis? Pealegi polnud see protsess eriti järjekindel. Perioodil 1970–1979 langes vepslaste arv Venemaal vaid 6%. Leningradi oblastis oli see koguni mõnevõrra kasvanud. Oli selge, et midagi on loendusandmetes mäda.

1980. aastate algul asus asja uurima Zinaida Strogalštšikova, Leningradi oblastist pärit vepslanna, äsja ülikooli lõpetanud etnograaf, kes asus tööle NSVL Teaduste Akadeemia Karjala filiaali Petrozavodskis. Ta tahtis korraldada ulatusliku etnograafilise küsitluse kõigil vepsa asualadel. Esmalt tuli tal välja töötada sotsioloogiline valim, kuid ametlikud andmed vepslaste kohta Leningradi ja Vologda oblastis olid ilmselt puudulikud. 1981. aasta suvel sõitis ta ühes paari noore kolleegiga läbi kõik nende oblastite traditsioonilistele vepsa aladele jäävad külanõukogud ja selgitas sealsete töötajate abil välja vepslaste tegeliku arvu. Strogalštšikova jõudis järeldusele, et Leningradi oblastis elab umbes 4000 ja Vologda oblastis umbes 700 vepslast.

Zinaida Strogalštšikova rahvarõivas, u 1980ndate esimene pool. Foto: ajakirjast „Verez tullei“, 2013.

1980. aastate teisel poolel tekkis ka vepslaste seas rahvuslik ärkamine ning üheks selle juhtfiguuriks kujunes Zinaida Strogalštšikova. Selleks, et vepslaste ees seisvat probleemidepundart lahendama hakata, tuli olukord kõigepealt kaardistada ning väikerahva tegelik arvukus ja paiknemine muutusid aktuaalseks. 1989. aasta rahvaloenduse eel nõudsid vepsa liidrid, eeskätt temaatikaga hästi kursis olev Strogalštšikova, võimudelt korrektset statistikat. Seaduse järgi pidi rahvus loendusel registreeritama inimeste ütluste alusel ning see ei tarvitsenud tingimata langeda ühte emakeelega või rahvusega passis. Vepslaste seas levis ju vene keel ning paljud selle rahva liikmed olid passi järgi venelased, kas siis omal soovil või tänu kohalike ametnike suvale. Strogalštšikova oli aga Leningradi oblasti rahvaloendajatelt kuulnud, et eelmiste loenduse eel instrueeriti neid vepslasi venelastena kirja panema. Põhjenduseks tõid ülemused selle, et vepslasi pole ametlikus rahvuste loendis. Väide oli vale. Vepslased leiduvad kõigis nõukogude rahvuste nimekirjades, aga lihtsad loendajad, sageli ise vepsa päritolu, ei saanud seda kontrollida.

Muutunud oludes ilmselt vastavalt kehtivale seadusele läbi viidud rahvaloendus kinnitas Strogalštšikova poolt kogutud andmeid – 1989. aastal elas Venemaal 12 142 vepslast, neist 4273 Leningradi ja 728 Vologda oblastis.

Niisiis oli kahe varasema loenduse (1970, 1979) käigus Leningradi ja Vologda oblastis rahvust puudutava küsimusega manipuleeritud ning avaldatud andmed ei vastanud selles osas tegelikkusele. Kes need moonutused algatas ja milline oli nende eesmärk?

Esimesele küsimusele vastust otsides olen põgusalt töötanud nii Peterburi kui Moskva arhiivides, ent seni edutult. Arhiivitöö Venemaal on väga aeganõudev ettevõtmine ning selle tulemuslikkus antud juhul kaheldav. Võib-olla ei jäetudki sellest sihilikust rikkumisest kirjalikku jälge. Initsiatiiv võis tulla nii Moskvast kui ka oblasti tasandilt. Loendusi korraldav Statistika Keskvalitsus ja/või selle kohalikud allüksused olid ilmselt käsutäitja rollis. Rikkumiste epitsenter oli Leningradi oblasti kirdenurgas, põlisel vepsa asualal. Leningradis endas ja mujal oblastis käis vepslaste loendamine 1970ndail tavapärases üleliidulises korras. Ka Karjalas polnud vepslaste registreerimisega mingeid probleeme.

Arvatavasti tahtsid võimud loenduse abil lihtsalt käimasolevaid rahvastikuprotsesse kiirendada. Karjala ANSV oli nagunii nii-öelda rahvusvabariik, aga Leningradi ja Vologda oblastit loeti tavalisteks vene aladeks ning vähemusrahvustes nähti seal tülinat, millest sooviti võimalikult kiiresti vabaneda. Riik keeldus loendusel vepslasi registreerimast põhjendusega, et neid pole enam rahvuste nimekirjas. Seega saadeti vepslastele signaal, et riik neid enam ei tunnusta, et rahvusena on nad maha kantud ja peavad hakkama venelasteks. Kahtlemata andis see vepslaste niigi nõrgale rahvustundele kõva hoobi ning aitas kiirendada assimileerumist. Paralleelselt rahvusliku ärkamisega toimunud 1989. aasta loendus andis küll tunnistust venestumisprotsessi peatumisest või isegi ümberpöördumisest, ent pikemas perspektiivis osutus see ajutiseks ning viimase loenduse (2010) andmeil on vepslaste koguarv Venemaal langenud alla 6000.

Vepsa naised kalmistul lahkunuid mälestamas. Nemž, Podporožje rajoon, Leningradi oblast. Foto: Indrek Jääts, 2010

Keskendusin siin vepslaste näitel rahvaloendusele kui riikliku rahvuspoliitika tööriistale, aga loomulikult on ülaltoodu vaid osa laiemast pildist. Loendused olid nõukogude võimu jaoks vaid üks vahend paljudest ning kahtlemata on vepslaste ümberrahvustumisel ka nii-öelda objektiivseid põhjusi (rahva väiksus, asuala perifeersus, linnastumine). Uurimist see teema aga minu meelest väärib ning huvitavaid paralleele leidub üle kogu maailma. Pealegi pole loendused, iseäranis alates 20. sajandi lõpust, enam oma sihtide saavutamise vahendiks mitte ainult riikidele, vaid ka etnilistele ja rahvuslike liikumistele. Loendamine tähendab tunnustamist ja mida suurem arv saadakse, seda põhjendatumad näivad nõudmised. Aga see on juba eraldi teema.

ERM EJ 279:63 Vepsa vanamees korvipunuja Sergei Ivanovi portreevisand. Sodjäŕve küla, Leningradi oblast. Joonistanud Lembit Lepp, 1967