Tekst ja fotod Ave Kikas, ERMi giid-pedagoog ja Keiu Telve, Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator

Mingil hetkel levis kuuldus, et ERMi näitusemajas on liikumas Ehti Järv, kes mõlgutab mõtteid linnanäituse teemadel. Kuna meil on kiired ajad, kippus info esialgu jääma pelga märkimise tasemele – jah, on tulemas näitus. Ajapikku selgus, et noortest rääkiva ning osaliselt noorte ja lastega koostöös loodud näituse haridusprogrammide koostamisel soovitakse ka muuseumipedagoogide nõu ja abi. Algas põnev ja positiivselt pingeline koosloomise protsess.

Uut programmi luues seisab muuseumipedagoogi ees mitu ülesannet. Esmalt tuleb luua selgus enda peas: mida kuraator näitusega silmas peab; millised on näituse üldised eesmärgid, teemad ja soovitavad tulemused. Seejärel tuleb kujustada võimalikku haridusprogrammi ning selle tellijat, kelleks reeglina on õpetaja. Ning kolmandaks tuleb asuda kuraatori antud sisu ja formaalharidusest nopitud info toel muuseumitundi looma. Kirjeldatu on paljuski ideaalraamistik, mille alusel me muuseumipedagoogidena töötame ja „#Niisama linnas“ linnamängu luues sai ideaalvormi tööprotsessis katsetada. Õigupoolest pole ükski programm ega tund kunagi valmis, sest kaasaegne harimine eeldab lähtumist kuulajast-vaatajast ning vahendaja ülesanne on oma tegevust grupile vastavalt kohandada.

Programmiloome loogika iseenesest eeldab koostööd erinevate osapoolte vahel. Olles läbi mõelnud „#Niisama linnas“ näituse sisu ja eesmärgid, jõudsime peagi järelduseni, et näitus linnast ja selle tajumisest võiks kaasata linnapilti ja selle kujunemise erinevaid kihte. Koostööpartneriks nõustus tulema Tartu Linnamuuseum.

Mida märgata?

Nii meie sisuline töö siis algas. Kuraator juhatas sisuloome ja kondikava osas: linnanäituse teemadeks on noored ja see, kuidas nad linnaruumi tajuvad, kasutavad ning seal liiguvad. Muuseumipedagoogi töölauale said laiali löödud õppekavad, kooliõpikud ning noorte eeldatavate oskuste, pädevuste ja oodatavate õpitulemuste loetelud. Linnamuuseum lõi nutiseadmete toel ligipääsu linnaruumis peituvaile varjatud lugudele. Meie erinevad kogemused, teadmistepagas, oskused ja nägemused osutusid eluliselt vajalikuks. Ja tõesti, tegu pole kunstilise liialdusega, sest kui ühel tegijatest lõppes jaks ja katkes mõttelõng, aitas teise kommentaar taas järjele.

Muuseum kui haridusasutus?

Võtsime eesmärgiks teha programmi muuseumihariduse parimas vormis. Muuseumis saab koolitunnis õpitavat rakendada, erinevate õppeainete teadmisi koostoimes kasutada – aineteülene ning -vaheline lõimimine on muuseumitunnis vältimatu. Programm on koostatud peamiselt ühiskonnõpetuse ainekavale toetudes, sest just seal leiavad kõige teadlikumat käsitlemist sellised teemad nagu sotsiaalsus, ühiskonna toimimine ning inimsuhted. Meie eesmärgiks on, et linnamängus osalejad teadvustaksid sügavamalt igapäevast linnaruumi, mille tulemusel avaneb linna tähendus mitmel erineval tasandil. Programmi käigus osalejad:

• saavad teada uusi fakte linna ajaloost;
• õpivad kasutama nutifone ja meediat infootsinguteks;
• on teadlikud avalikust ja eraruumist, liiklusest ja linnas liikumisest;
• lihvivad meeskonna- ja grupitööoskusi;
• püüavad märgata võimalikult mitmeid linnaruumi aspekte (loodus, helid, lõhnad, detailid, sotsiaalne pilt, keskkond jne).

Osalejad saavad võimaluse linnaruumi ja linnakogemuse teistmoodi mõtestamiseks ning ka teistele vahendamiseks – märgatu tuleb üles tähendada, muuseumis arvutisse laadida ning plakatile paigutada.

Linnas märgatavad teemad on eristatavad värvide järgi

Loomulikult paelus meid õpilaste loovuse ja kastist välja mõtlemise ärgitamine. Siin seab omakorda piire aeg ja osalejate vastuvõtuvõime – ülesandepüstitus ja ootused on pingelised mitte ainult juhendajatele, vaid ka osalistele. Pöörduda tuli neljanda osapoole– kooli – suunas.  Täname Tartu Tamme Gümnaasiumi vapraid õpetajaid ja õpilasi, kes meie programmis kontrollrühmadena osalesid.

Suur oli meie kimbatus ning õpetajategi kannatus, kui selgus, et kahetunnisena plaanitud linnamäng kippus vägisi kolmetunniseks paisuma ning lapsed jõudsid tagasi samavõrd elevuses kui väsinuna. Istus siis meie kolmeliikmeline tuumikmeeskond tõsiste nägudega volbriöö hakul plakatikuhja taga ning Linnamuuseumi kolleeg Keiu Telve sekundeeris ERMi muuseumipedagoogile, kes mängu sisulist poolt kohe mitte kuidagi kärpida ei lubanud: „Ma olen püüdnud kogu oma muuseumis töötamise aja jõuda tulemuseni, et külastaja lahkuks muuseumist õnneliku ja rõõmsamana, elamuse võrra rikkamana“. Asjaliku olekuga ja kohati tüdinud nägudega lapsed panid meid – täiskasvanuid muretsema, kas meie üllas eesmärk mitte vett vedama pole läinud. Muljeid oli palju ning näis, et oleme muuseumiprogrammiga ette võtnud liiga suure tüki.

Märkamisnäide „Yolo kiisude“ plakatilt

Noortelt vahetult saadud tagasiside kinnitas aga muud: lihtsalt lõbus, huvitav ja natuke väsitav! Mäng oli noortele küll pingutav, ent siiski lõbus ning õpilased ise arvasid, et aega võinuks rohkemgi olla. Just tänu testprogrammidele mõistsime peagi, et loovuse kõrval on vaja rohkemat rangust ning kogetu edasi andmiseks tuleb osa tegevusi suruda kitsendavatesse raamidesse. Plakatid said reglementeerituma formaadi ning mängule tuleku eelinfoks saadame osalussooviga õpetajatele ja õpilastele mõeldud sissejuhatava videolõigu.

Teistmoodi linnakogemus

Just linnapildi igapäevasusest väljamurdmiseks ja osalejate tähelepanu ärgitamiseks lõime kuus kategooriat: helid, lõhnad, loodus, huvitav tähelepanek, inimesed, ajalooline Tartu.Isegi kodupiirkond tunduks neid punkte silmas pidades teistsugune, aga kuidas on lugu, kui avastada täiesti uut piirkonda?

Noormeeste linnakogemus plakatil

Mööda ringiga määratletud, ent juhuslikult valitud marsruuti käies innustame noori tähele panema iga väiksemat kui detaili. Suunavad küsimused muudavad ühiskonnaõpetuse tunnis õpitu kohustuslikust ainekavaplokist isiklikuks ning põnevaks valdkonnaks, mida koos sõpradega mänguliselt avastada. Olulist informatsiooni kannab ka linnaruum ise – tänavasildid, liiklusmärgid, infotahvlid, reklaam jms. Kui siiani on taskus olevat nutitelefoni kasutatud pigem sõpradega suhtlemiseks, siis linnamängus avaneb noortele QR-koodide abil ajalooline Tartu. Uudsel viisil võib kohtuda monumentidega: “Nägime Kristjan Jaak Petersoni, kes elas 21 aastat” või tähele panna mõne ajaloolise hoone tähtsust: “Toomkirik: ainus 2 torniga keskaegne kirik Eestis”.

Esimesed linnamängud näitavad meile linna läbi noorte silmade: mida jäädvustada, kaasa võtta, millest kirjutada. Noortele on üheks mugavamaks viisiks kogetut salvestada fotode tegemine. Tunniajasest linnaskäigust on neil kümneid pilte erinevatest esemetest ja inimestest: žongleeriv mees, pilli mängiv üliõpilane, leitud riidepuu, sukanõel, vana postkast, tänavakunstiteosed. Linn avaneb väga erinevates kihtides.

Sammalhabeme uus imago

Mulgi pildiga tikutops, kirjeldusega, et seda oli kaasas kandnud just selliste riietega mees

Kui aktiivselt suhestud oma igapäevase keskkonnaga Sina?

Üldpilt on tihtipeale nii kirju, et kõike kogetut plakatile märkida ei jõuagi ning meeskondadest jäävad muuseumi arvutisse piltide virnad. Märksa keerulisem, nagu senised grupid on meile näidanud, on plakatile püüda helid-hääled ja lõhnad. Kuidas anda edasi tajusid, millest pole harjutud igapäevaselt rääkima? Helidega läheb isegi kergelt: mesilase sumin, linnulaul, inimeste vestlus, plärisev vana auto, mootorratta hääl, mootorsaag, ehitus – on vaid mõned häältest, mis on õpilaste kõrvu jõudnud. Samas „kummitava maja häält“ ei pidanud grupiliikmed presenteerimisväärseks, kuna kiljuvad kaaslased selle summutasid. Aga kuidas kirjeldada lõhna? “Kusagilt saab friikaid ja burksi.” “Levisid toidulõhnad.” Läheneda võib ka lihtsalt loetelu kaudu: “Suhkruvatt, võilill, ehitustolm, parfüüm.”

Mis saab edasi?

Detailid märgatust jäädvustatakse plakatitele. Plakat on retke kokkuvõte, mis annab edasi konkreetsete noorte nägemuse selle hetke Tartust. Rühmaliikmete elevust ja arutelu me kahjuks hilisemale vaataja tarvis pildikeelde tõlkida ei saa. Seda peab ise kogema.

Mida ja kuidas me siis plakatile paneme?

Linnamängude tulemusena koguneb andmehulk, mille põhjal võib teha üldistusi noorte linnanägemise kohta. Saab aimu, mis neile korda läheb ja kuidas nad ümbritsevat ruumi tajuvad. Kõikidel huvilistel on võimalik noorte linnanägemusega tutvuda „#Niisama linnas“ näituse osalusnäitust külastades.Õpetajaid ja õpilasi ootame aga mängima ning linnaruumi uutmoodi avastama. Lõpetada sobiks Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilaste tsitaadiga “Avastage Tartut!”, linnamäng annab selleks igatahes suurepärase võimaluse!