Merike Tamm, kunstnik
Muuseumiööl, 17. mail on Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas ilusa kirja kirjutamise töötuba, kus on võimalik proovida kalligraafia töövahendeid ja õppida tundma vanu kirjastiile. Aga miks üldse rääkida arvutiajastul sellisest arhailisest kunstiliigist nagu kalligraafia? Miks on tekstitöötlusprogrammide kasutusoskuse kõrval oluline ka käsitsi kirjutamise vilumus?
Sõnade joonistamine ja piltide kirjutamine
Villu Toots, Eesti kõige tunnustatum kalligraafiavirtuoos, on ühel oma kalligraafilisel lehel väljendanud mõtet, et kalligraafiat võib võrrelda tantsukunsti tipu – balletiga. Kujutava kunsti alaliigina on võimalik ilukirja tähtede väljendusrikka, oskusliku ja harmoonilise kuju kaudu väljendada mõtete kõrval ka tundeid. Ekspressiivse väljenduslaadi kaudu luuakse pilte ülimast rõõmust sügavaima kurbuseni. Võib öelda, et see on tegevus, mil joonistatakse sõnu ja kirjutatakse pilte. Kalligraafi kirjutatud etüüd mõjub mõnikord nagu maal, kust teinekord pole tähekujusid kerge eristada. Ja vahel polegi tegija loetavust tähtsaks pidanud, sest on tahtnud ekspressiivse väljenduslaadi kaudu oma impulsse ja tundeid kirjeldada.
Pilt 1
Pilt 2. Villu Tootsi kirjagraafika näited raamatust “Kalligraafilisi etüüde”, 1976
Varesejalad ja kaunid luigesuled
Palun mõelge selle üle, missugused järgnevatest tekstinäidetest on kalligraafi kirjutatud. Õige vastuse leiate postituse lõpust.
Pilt 3
Pilt 4
Pilt 5
Pilt 6. Näited käsikirjalistest märkmetest ja näide kalligraafiast
Mäletan, et Villu Toots rääkis kirjakunstikooli tunnis, et teda solvab väga, kui inimesed kiidavad tema töid sõnadega: “Oi kui kaunis, nagu trükitud!”. Kui masina abil trükitakse täpselt ühesuguseid tähti, siis kalligraaf taotleb loomingulisust ja väldib tuima ühetaolisust. Parimaid kalligraafe eristabki õpipoistest see, et nende kindla käe alt ilmuvad virtuooslikud sule- või pintslitõmbed, mis kannavad kunstniku isikupärast väljenduslaadi. Nii nagu joonistajaid ja graafikuid saame eristada “käekirja” järgi, nii on ka meistrist kirjakunstniku aabete stiil selgelt äratuntav.
Museoloogile ei tohiks tihedas gooti tekstuur- või fraktuurkirjas kirjutatud ürikute mõistmine probleeme tekitada. Selgus aga, et tänapäevane filosoofiateaduskonna lõpetanu ei pruugigi enam gooti tähti tunda ega selles stiilis kirjutatust aru saada. Mulle kirjeldati anekdootlikku juhtumit, kus eksamiküsimustele vastamiseks õpiti pähe lõike Käsu Hansu nutulaulust. Kolmest erinevast tekstist oli üks ümargooti stiilis, mis on lihtsamini loetav kui gootika tekstuur- või fraktuurstiil ja kaks teist peensulekalligraafias, mille tähekujud nn tänapäevasest koolikirjast väga palju ei erinegi. Kahjuks polnud tudengitel aga abistavat-selgitavat materjali, rääkimata sellest, et nad oleksid saanud ise oma käega sarnaste tähtede kirjutamist proovida.
Kui vaatame gooti stiilis, kas varasemas tekstuuris või hilisemas fraktuuris kirjutatud tekste, siis tundubki, et see kõik on väga keeruline. Villu Tootsi 3-aastase kirjakooli aegsete mälestuste põhjal võin aga kinnitada, et tekstuurkirja õppimine pole sugugi raske. Tavaline rütm oli selline, et nädalaga omandasime uue stiili kirjutamisvõtted ning öösel enne varahommikusele Tallinna bussile minekut õppisin, harjutasin ja kirjutasin valmis töö, mida oli ka silmal hea vaadata. Pean seda isegi kõige kiiremini kirjutatavaks kirjaks, sest mungad, kes keskajal pakse raamatuid kopeerisid, on välja töötanud kõige suuremaid lihtsustavaid võtteid sisaldava stiili.
Käed aitavad meil näha ja mõista
Popp on hoolitseda oma tervise eest ja trennis käia. Kasulik oleks ka oma käelihaste fitnessiga tegeleda ja sõrmede vormisoleku eest hoolitseda. Pastaka käes hoidmine pingutab hoopis teisi lihaseid kui klaviatuuril tippimiseks vaja on. Ilukirjaharjutused aitavad kätt vormis hoida, et käsitsi märkmete tegemine ladusamalt kulgeks ja kirjutatu ka hiljem mõistetav oleks. Paljud on koolipõlves käsitsi spikreid kirjutanud ja seeläbi õppematerjali nii selgeks saanud, et spikreid pärast ei vajanudki. Ka käsitsi konspekteerimine on meeldejätmise seisukohalt oluline, sest kirjutamise ajal mõeldakse läbi, kuidas panna lühidalt kirja kõige olulisem ja seega luuakse tugev mälujälg püsimälus, kinnitades seda motoorse tegevuse abil. Vt ka http://novaator.ee/ET/inimene/kasitsi_kirjutamine_kergendab_oppimist
Mul on alles kunstiajaloo konspektid, kuhu tähendasin selgelt ja loetavalt üles kõige olulisemad faktid ja kunstiajaloolaste hinnangud. Enamik sellest on ka aastaid hiljem meeles ja konspekti lugedes kangastuvad mu silme ees koheselt ka kunstnike tööd. Palju olen kasutanud ka loengute kuulamise või koosolekute ajal märkmepabereid selleks, et mingeid automatistlikke fantaasiakujundeid arendada, mis on kalligraafia ja graafika hübriidid. Minu kogemus näitab, et kuskile vihikuäärele sodimine aitab keskenduda ja esinejat sügavamalt mõista. Koolis ei maksaks õpilasi süüdistada, kui nad sodivad vihikuääri, pigem võiks neid ärgitada mingit “sodivihikut” pidama, kuhu mõtteid segiläbi joonistustega üles märkida.
Mul on head mälestused joonistustundidest, kus õpetaja Albert Anni, kes oli palju uurinud modernseid kunstivoole (abstraktsionism, dada, sürrealism jne) rääkis meile nõukaajal põlatud kunstnike töödest ja ideedest. Selline paralleelne tegevus oli eriti tõhus – õppisime suurepäraselt joonistama ja saime samal ajal teada asju, mida formaalne kooliharidus ei võimaldanud.
Kalligraafina, kes püüdleb tähtede kirjutamisel või joonistamisel võimalikult täiuslikumate vormide poole, olen siiski alatihti hädas oma märkmetest arusaamisega. Mu käekiri on teinekord väga loetamatuks muutunud (vaata pilt 5). Olen mitmed korrad mõelnud, et kasulikum oleks olnud, kui oleksin õppinud nooruses kooli kirjatehnika vaevade asemel kiirkirjamärke. Rikkusin oma käehoiu, sest pliiats polnud hea, paber oli kare ja suurest püüdlikkusest olin üleni krampis. Väike laps ei suudagi korralikku pliiatsihoidu saavutada ja kui on süvenenud ebasobivad töövõtted, on neid hiljem võimatu parandada.
Peaksime kauni käekirja taotlemise asemel vast rohkem tähelepanu pöörama kiirkirja arendamisele tarbetekstide kiireks ülesmärkimiseks. On lootusetu taotleda, et kõik inimesed kirjutaksid täpselt ühesuguseid tähti ja peaksid kindlalt kinni seotud kursiivkirja rütmilistest töövõtetest või jälgiksid püstkirja täpset vertikaalsust. Kalligraafia ja tarbekiri on väga erinevad ja on parem neid lahus hoida.
Öeldakse, et käekirjad on sama erinevad kui sõrmejäljed. Tegelikult on erinevused veel suuremad. Kui detektiiv saab tuvastada isikut kindla sõrmejälje mustri põhjal, siis käekiri võib muutuda lausa tundide jooksul eufoorilistest poognatest vaevuloetavateks “varesejalgadeks”, kui näiteks inimene on läbi elanud ehmatuse ja ei suuda käte värinat maha suruda.
Tahvel ja stiilus
On hämmastav, et juba mitmendat korda inimkonna ajaloos on leitud, et otstarbekas on kasutada kirjutamiseks väikesemõõdulisi tahvleid – võrrelda võib omavahel nii sumeri savitahvleid, kuhu jäädvustati kiilkirja, kasetohule tehtud kriipeid, ruunidega sirvilaudu või tsaariaegses koolis kasutusel olnud vahatahvleid.
Elektroonilised tahvlid, mida on hea käes hoida ja käsitseda, on kiiresti populaarsust saavutamas ka koolitöös. Mõeldes kirjatehnika õpetamise metoodikatele, proovisin tahvelarvutis ja mobiiltelefonis nn koolikirja kirjutada. Laadisin Androidi keskkonnas kasutamiseks oma seadmetesse mitmeid äppe ja võrdlesin nende kasutajaliideseid. Leidsin, et tähekujude tundmaõppimiseks ja kirjutamise harjutamiseks on need suurepärased vahendid. Polegi vaja paberit sodida, kui motoorsete oskuste lihvimiseks on sellised käepärased vahendid olemas. Pealegi on ka programme, mis suudavad käekirja tuvastada ja muuta käekirjalised tähed fondiks, millest ka teised aru saavad. Seega on käsitsi kirjutamisel siiski tulevikku.
On võrreldud käsitsi kirjutatud kirjade ja standardsete trükikirjade tajumist magnetresonantstomograafia uuringutel ja avastatud katses osalenute ajudes tajuerinevusi. Leitakse, et erinevate tekstide töötlemisprotsessis võib täheldada kvalitatiivseid erinevusi. Puutetundlike seadmetega töötades ja märkmeid tehes on meil võimalik joonistada, teha käsikirjalisi märkmeid ja trükkida pikemaid tekste. On lisandunud vaheldusrikkust, mis eeldatavalt muudab meid loomingulisemaks. Novaatoris http://novaator.ee/ET/inimene/milles_peitub_kunstnike_aju_eripara/ oli hiljaaegu teadusuudis, et noortel kunstnikel, kes hästi joonistavad, on ajus hallainet rohkem kui kontrollgrupis olnud väheste kunstivõimetega katsealustel. Väidaksin uljalt, et ka kalligraafiaga tegelemine, sarnanedes joonistamisele, võib inimajule mõju avaldada. Uuemates uuringutes kinnitatakse, et käsisitsi kirjutamine avaldab mõju motoorsete oskustele, mälule ja kogu aju aktiivsusele.
Kuidas käsi käib?
Käsitsi kirja kirjutades mõtleme me sellele, et tekst oleks adressaadile selgelt arusaadav ja mõjuks südamest südamesse sõnumina. Õnnitluskaartidega tahame oma kauneid mõtteid väljendada kaunistuste abil ja rõhutada olulisi tähtpäevi kalligraafiliste finessidega.
Pilt 7
Kalligraafiaga tegelemine õpetab täpsust ja kannatlikkust, samas ka planeerimisoskust ja vastutustunnet, sest on ju suur õnnetus, kui tervikpildist mõni tekstielement välja jääb või viimasel minutil midagi sassi läheb. Kalligraaf ei mõtle kirjutades õigekirjale, vaid hoopis sellele, kuidas kõige paremini sulge hoida ja teksti oskuslikult sobituma panna, et ei tekiks veidraid poolitusi või äärejoontest ülejookse.
Paljudes tekstitöötlus- või kujundusprogrammides leidub käekirja või suletõmbeid ning pintslilööke jäljendavaid fonte. Nende hulgas võib olla päris heade kalligraafide tähekujusid imiteerivaid jäljendusi. Kahjuks neid eriti soovitada ei saa, sest käsitsi kirjutatud kalligraafia on alati loomingulisem ja elavam.
Digiteerimise tuhinas on arvutisse kopeeritud palju selliseid fonte, mis on algselt olnud sule- või pintslikirjad. Teostaja, kes aga ise kalligraafia töövõtteid ei valda, on pahatihti eksinud tähtede ülejoonistamisel. Tekstitöötlusprogrammides saada olevate kaldkirjade hulgas, mis imiteerivad pintslikirju, on väga palju neid, mida kalligraafid parema meelega prügikasti saadaks ja kasutada ei lubakski.
Kalligraafia õppime on kasulik kõigile, kes tegelevad igapäevatöös visuaalse kommunikatsiooniga. Inimene, kes on kunagi kalligraafiakursusel või -töötoas käinud, on tundma õppinud erinevaid šrifte ja oskab analüüsida nende eripärasid. Kalligraafia õppimisel puututakse ilmtingimata kokku ka tüpograafiaga ning õpitakse parema loetavuse saavutamiseks küljendamise põhitõdesid. Seeläbi oskab inimene, kes on kirjakunstiga kokku puutunud, hinnata paremini ka arvutigraafikute tööde taset. Sisu ja vormi tasakaalu saavutamisel on töö fontidega võti, mille abil tekib harmoonia.
Jälle koolipinki?
Kalligraafia töötubasid juhendades olen täheldanud, et inimesed tunnevad ilukirja vastu suurt huvi ja naudivad seda tegevust väga. Juhuslikult sulge prooviv inimene on sattunud suurde vaimustusse oma edusammudest. Kalligraafia õppimine on meditatiivne tegevus ja mõjub teraapiliselt, võimaldades raputada maha argipäevastressi ja rahustada südame rütmi. Kalligraafia abil vanade kirjastiilide tundmaõppimine on ka vaimselt väga arendav, võimaldades meil ligi pääseda ajalooliste tekstide varasalvedele. Ilukirja kirjutades ja püsivust kasvatades saab igaüks meist tunda end kunstnikuna, kes valmistab sõpradele kaunilt vormistatud sõnumitega rõõmu.
NB! Ülalpool esitatud küsimuse õige vastus: Kõik näited on kirjutanud käesoleva artikli autor.
Vaata lisaks: http://kalligraafia.wordpress.com
————————————————————————————————————————————
Vaata ka: Muusemiöö Eesti Rahva Muuseumis
