Kadri Kallast, näituse kaaskuraator

Käesoleva aasta maikuus avatakse Eesti Rahva Muuseumis näitus, mis esitab sissevaate tänapäevasesse laste- ja noortelinna. Aktuaalse ja atraktiivse virtuaalmaailma kõrval jõuab suur hulk lapsi ikka veel onnidesse mängima. Need fantaasiarohked mängud leiavad enamasti aset linnaruumi varjulisemates nurkades, sageli ootamatuid vahendeid kasutades. Selleks, et tuua onnid näitusele, peab muuseum esmalt ise onnidesse minema ja neid lähemalt uurima.

2013. aasta suvel tegid näituse kuraatorid Ehti Järv ja Kadri Kallast koos režissöör Marko Raadiga erinevates Eesti linnades välitöid, mille käigus uuriti, missugused on laste mängud ja nende ,,oma kohad’’ linnaruumis. Lapsed paotasid uurijate-uudistajate ees ust onnimaailma ning kuuldu ja nähtu tekitasid soovi temaatikat laiemal kandepinnal edasi uurida. Eelmise aasta lõpus korraldati näituse töörühma initsiatiivil ERMi joonistusvõistlus, kuhu oodati 1.–6. klassi õpilastelt unistuste onni kavandeid. Lisaks onni ,,ehitusprojektile’’ küsisime kavandite autoritelt ka täpsustusi ehitusmaterjalide, sisustuse, asukoha ning onnis toimuvate tegevuste osas. Muuseumisse laekus üle 450 töö, mis tõestab, et tegemist oli laste jaoks tuttava valdkonnaga ning samas ka inspireeriva ülesandega.

Mõned kavandid keskendusid vaid välisilme visandamisele, teised lisasid ka põhjaplaani ja sisekujunduse. Laekus ka töid, kus on täpsustused mõõtkava tasandil.

Onni ehituses võime tuua paralleele kinnisvaraarendusega ning kui viimase kolm põhipunkti on asukoht, asukoht, asukoht, siis ka onnide puhul on see esmatähtis. Töödega tutvudes sai näituse töörühmale üsna ruttu selgeks, et kõige kindlam on onn ehitada puu otsa – nii arvasid umbes pooled kavandi saatnud lapsed. Puu otsast on hea ümberringi toimuvat jälgida, binokliga vaadata ja vaenlaste lähenemist aegsasti märgata. Puu otsa saamiseks on erinevaid võimalusi, kõige mugavam on muidugi liftiga, kuid sobivad ka traditsioonilisemad trepp, redel ja puuokstel turnimine. Alla tulemise osas pole küsimust, see on kõige mõistlikum lahendada liumäe lisamisega.

Hea asukoha võib leida ka maapinnal, näiteks võsas, puu all või telliskivide ja kuuskede vahel. Suurema ettevõtmise korral saab onni ehitada maa alla või mäe sisse. Maa-alusesse onni pääsemiseks tuleb minna põõsasse, kust saab redeliga alla minna. Midagi ennekuulmatut pole ka veealune onn, kuhu saab toru kaudu siseneda ja kus on kindlasti aken, et kalu vaadata. Või siis vee peal ujuv parv-onn, mis on kaitsevärviga saareks maskeeritud. Sealt saab sooja ilmaga vettehüppeid teha ja sõpradega ümber onni ujuda. Ning lõppude lõpuks, onnil ei pea tingimata olema ühte kindlat asukohta – on olemas ka onn ratastel, mis on ehitatud veoauto kasti ja sõidab, kuhu tarvis.

Onnid vee all, vee peal ja mäe sees.

Järgmine samm projekteerimises on kuju väljamõtlemine. Tihtilugu peab onn mahutama väga palju asju ja võimaldama suurt pinda vajavaid mänge, nii et mõistlik on teha onn kohe majasuurune ja miks mitte – ka majakujuline. Sinna saab lahedalt kõik vajalikud ruumid ära mahutada. Ruumi on tarvis ka selleks, et inimesed ära mahuksid – onnid peavad mahutama 1–130 inimest, enamasti siiski kümne piires. Sobivate mõõtudena on mainitud näiteks onni pearuumi laiusega 5 ja pikkusega 13 meetrit ning 150 m² suurust onni, aknad võiksid olla 15 sentimeetri ja uksed 2,05 meetri kõrgused.

Onn ei pea tingimata majale või hütile sarnanema. See võib olla mistahes kujuga! Kass, hobune, robot, kaktus, seen, lumememm, lips või jäätis – kõik kujud on onni projekteerimiseks sobilikud. Iseäralik kuju võib vihjata ka onni sisemusele, kus leiduvad näiteks robotite tantsuvideod või siis kaks ruumi, millest ühes pannakse jäätise sisse koort ja teises saab jäätist süüa.

Näiteid erikujulistest onnidest.

Nüüd peab valima ehitusmaterjalid. Üpriski mõistlik on teha onn puust – nii arvavad umbes pooled kavandite autorid. Kindluse mõttes võiks uks või värav olla rauast. Paha ei tee, kui kasutada rauatükke, raudplaate või -torusid mujalgi konstruktsioonis või üldse kogu onn rauast teha. Ka kivi on turvaline valik, mida kombineerida laminaadi, eterniidi ja plastikuga ning lisatud võiksid olla mõned elektroonilised asjad. Materjali valikul tuleb arvestada ka kliimat. Nii näiteks tasuks Sierra Nevada mäestikus 85 meetri kõrgusele mammutpuu otsa teha onn terasest ja klaasist. Leebemates tingimustes sobivad ka kips ja värviline paber, saepuruplaadid ja õled, nöörid ja lauad või mahalangenud puud koos koormakilega. Kes eelistab midagi hooajalisemat, sellele sobivad ehitusmaterjalideks ka lumi ja jäätükid. Tubastes oludes võib kasutada kahte tekki ja nelja tooli või siis ema suurt vihmavarju üle mille saab samuti suure teki visata.

Keskkonnasõbralikkus ja energeetikaküsimused on paljude jaoks olulised aspektid ka onni projekteerimisel. Sammal ja põhk on head ehitusmaterjalid, kuna on korraga looduslikud ning täidavad ka soojustavat funktsiooni. Omaette lähenemine on taaskasutus, mida nutikalt rakendaks Enriko:

,,Onni ehitan tühjadest limonaadipudelitest ning piima- ja mahlapakkidest, sest neid on kerge katusele vedada. Tetrapakendid on seest tühjad ja hoiavad sooja, aga vihma läbi ei lase. Limonaadipudelitest teen ühe seina, siis saab onni palju valgust.’’

Onnis läheb tarvis ka elektrit. Enamasti lahendatakse see kas elektrijuhtme sissetoomisega või päikesepaneelide paigaldamisega. Kert aga leiutaks ise viisi, kuidas tuuleenergiat elektriks muuta.

Alberti onnikavand Sierra Nevadas kasvava mammutpuu otsa; Kerdi energeetiliselt isetoimiv onn.

Edasi, kui arhitektuurses plaanis on onni kavand läbi mõeldud, tuleb tegeleda ruumide planeerimisega. Onnis ei ole ainult mängu- ja puhketuba, seal võib kõiksugu ruume olla. Näiteks eraldi poiste ja tüdrukute toad, jutustamistuba (kus loetakse muinasjutte), karamelli-, palli-, mõtlemise ja diskotuba, lauamängude ruum, jõusaal, häireruum, vaikselt olemise ruumid, aarete ja leitud asjade vaatamise toad ning muidugi salatuba. Onnil võivad olla lisaks veel bassein, vaatetorn, kelder ja pööning ning välistatud pole tehas, laboratoorium ega saiapood.

Kui ka ruumiline jaotus on selge, siis saab paika panna sisustuse. Siingi on väga erinevaid lähenemisi. Paljud lapsed eelistaksid täielikult möbleeritud onne, mis oleksid nagu päris toad majas, koos kardinate, tapeedi ja vaibaga, ning kust ei tohiks puududa tualettruum ja köök (võimalusel koos kokaga). Sellises onnis on enamasti arvuti, mängukonsoolid ja HD/3D teler. Mõne onni põrandal on karusnahad või on seinad soojustatud lambanahaga, mõnes on saun ja mullivann. Nii uhkeid onne on tarvis võõraste eest kaitsta. Siin on abiks valvekaamerad, G4S ja sisenemisel nõutavad paroolid.

Onni sisustamiseks on ka askeetlikumaid soove, nagu Brunol:

,,Onnis on üks ruum, ruumis pole midagi sees ja seda ruumi kasutatakse magamiseks, vihmavarjuks ja päikesevarjuks.’’

Moodsa sisustuse ja tehnika kõrval on hinnas ka vanakraam, mille lapsed fantaasiat kasutades mugavaks sisustuseks kohandaksid. Rakendust leiaksid nii vanad uksed, autokummid, tualettpaberi rullid, vann ja mõni kast, milles saaks puust püsse hoida.

Sisekujunduslikke lahendusi. Vasakpoolsel kavandil on kirjalikult täpsustatud elemendid: köök, kuused, kuld, teemant, teemandiseif, 3D-teler, tugitool, voodi, puutrepp, ahi, lattmaja, kiik ja bassein.

Selline on üldistatult onniehituse ABC. Antud näidete puhul on tegemist laste unistuste onnidega, millest enamik jääb väga kaugele tegelikest paikadest, kus lapsed onnimänge mängivad. Vesteldes kavandite autoritega (ning meenutades endagi elust onnimänge), tuleb välja, et kuigi peale vaadates on kontrast unistuste onni ja reaalse mängupaiga vahel tohutult suur, siis laste silmis on need üpriski sarnased. Nende fantaasias muutuvad puuoksad tubadeks, kraavid spaaks, nöörid liftiks või nagu Timmu oma onni kohta ütleb:

,,Onn võib muutuda laevaks, vaenlase jälitamiskeskuseks ja kõigeks muuks huvitavaks, mida minuvanused poisid välja mõtlevad.’’

Kaks vaadet ühele ja samale onnile. Videokaader ja joonistus: Laura Kaaviste.

*postitus jätkab laste- ja noortelinna-teemalise näituse ettevalmistustööde kirjeldamist. Loe eelmist postitust: https://blog.erm.ee/?p=2767