Külliki Tõnisson, Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiõpetaja
Fotod: Nele Tammeaid, fotograaf
Ei mäletagi täpselt, kust Eesti Rahva Muuseumi võistujoonistamisest esimest korda kuulsime. Igal juhul tundus kuuldu tore ja parasjagu põnev. Novembri lõpp on meil juba piisavalt pime ja valgesse aega ei mahu peale kooliskäimise just väga palju toredaid tegevusi. Lootust on küll ka esimesele lumele, mis valguseigatsust veidi leevendaks, kuid lume saabumisega on alati just nii nagu on.
“Uku, tulemas on võistujoonistamine Tartus. Kas sa sooviksid seal osaleda?”
“Mmmmmm… mis seal tegema peab?”
“Lihtsalt joonistama. Valid muuseumist ühe eseme või kaks, joonistad ja mõtled ise loo juurde.”
“Mmmmm… maaa ei teaaa…. kas ma oskan…..”
“Oskad küll. Tuled?”
“Mhmhm….”
Varahommik on külm ja pime ja ees on ootamas pikk rongisõit Tallinnast Tartusse. See minek tundub otsekui ristiretk teise kuningriiki. Vanemad on varustanud pikale teekonnale minejaid võileibade, pirukate, kommide, õunte, banaanide ja küpsistega. Termoses on ka morssi ja teed. Head söögikraami jätkuks kasvõi Hiinani.
Tartus jõuame rongijaamast kõndides ootamatult kiiresti muuseumini, eks kaugema kandi mehed ole ikka tavaliselt esimesena kohal. Saabki rahulikult ringi vaadata.
“Britu, oled sa ERMis varem käinud?”
“Ei.”
“Aga Tartus?”
“Mmmm…. Ei.”
No näed nüüd! Seekord on mitu kärbest ühe hoobiga löödud. Esimest korda Tartusse, muuseumi ja võistu joonistama. Lapsed on veidike närvis. Valivad pabereid, pliiatseid, varuvad istumiseks patju. Joonistamine ei ole ju sport. Ei ole ka päris võistlus. On hoopis üks äraütlemata mõnus tegevus, mille käigus on võimalik lennata imelistesse maailmadesse ja nõnda palju kui on olemas lapsi, on olemas maailmu, millest saame osa vaid siis, kui laps joonistab, maalib ja kirjutab. Loob. Ta teeb seda vahetu siirusega, täpselt nii nagu soovib ja oskab, ja neist joonistatud maailmadest on võluvad viimne kui üks. Kõik.
“Õpetaja, miks te minu valisite? Regina oskab ju minust palju paremini joonistada.”
“Kas sulle meeldis siin?”
“Jaa!!! Ma nägin, kuidas teised joonistavad ja sain teada, kuidas ma ise sellises olukorras ennast tunnen ja kuidas joonistan. Väga-väga lahe oli.”
“Siis on ju kõik hästi.”
Lahe oli ka Trükimuuseumis. Suurest joonistamisest väsinud silmadesse ilmus tohutusuuri trükipresse nähes kiiresti sära. Ja mõelda vaid, saab päris ise kaarte trükkida ja teha trükitud kaanega märkmiku!
Trükimuuseumist tulles on kõigil enda valitud ja trükitud piltidega märkmikud kõvasti kaenla alla surutud.
Õnnestunud retk Tartusse hakkab läbi saama. Rong väljub samal ajal Tallinna poole, kui teised muuseumis auhindamiseks valmistuvad. Pole midagi, kõige tähtsam on see, et sai ise joonistada ja näha mida ja kuidas teised joonistavad. Tore oli.
“Johanna, kas sa tahaksid osaleda Tartus ERMi võistujoonistamisel?”
“Ma…… Mis seal tegema peab?”
“Mine, mine! Päriselt!”, kostub teiste poolt klassist: “Seal on väga äge!”
————————————————————–
Vaata joonistusvõistluse tulemusi ERMi Facebooki lehel.
