Bertil Tüvi, muusikakriitik
ERMi aastaraamat jõudis tänavu juba oma 56. kogumikuni, mis on ühe perioodiliselt ilmuva väljaande kohta vägagi soliidne number. Mitte-etnoloogina pean tunnistama, et kõne all olev raamat on ühtlasi üks minu esimestest sügavamatest kokkupuudetest etnoloogiaalaste uurimuslike tekstidega ja ülevaate kirjutamise pakkumist vastu võttes polnud ma sugugi kindel, mis mind ees ootab. Seda suurem oli rõõm raamatu põhiosa moodustavate artiklite huvitava valiku üle. Üllatas ka see, et esmapilgul minu jaoks pisut vähem atraktiivsemana tundunud teemad osutusid lõppkokkuvõttes ehk kõige huvitavamateks. Isiklikke puutepunkte ilmnes kõigi teemade puhul ja põnevat lugemist jagus kogu raamatu vältel. Artiklite keelekasutus võib küll varem igapäevaselt teaduslike tekstidega mitte kokku puutunud lugeja jaoks tunduda paraja tõkkejooksuna, kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks ning silma ja mõtte harjudes ei kujuta enam hästi ettegi, et see võiks sarnases väljaandes kuidagi teisti olla. Järgnevalt peatun pikemalt kahel artiklil, mis mind enam kõnetasid ja mille teemades tunnen ka oma elu peegeldumist. Esimese ja mind enim haaranud ERMi küsitluslehtede vastuste põhjal koostatud Kristel Rattuse artikli “Nõukogude ajal algas autode ajastu …” ülevaates lähenen teemale isikliku kogemuse kaudu, mis nagu selgub, ühtib üldjoontes kogumikus kirjeldatuga. Teiseks artikliks valisin Põhjaka kogukonna loomisest ja kogemisest pajatava uurimuse, selle huvitava subjektiivse prisma ja üheselt määratlematu tulemuse tõttu.
Nõukogude ajal algas autode ajastu: autokasutuskogemusest Nõukogude Eestis Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtede vastuste põhjal
Nõukogudeaegne masinapark on midagi, mis sümboliseerib omal moel kogu perioodi ja inimeste mõtteviisi. Tolleaegsetest autodest rääkimine vallandab meis, kel piisavalt vanust, hulgaliselt uinunud olekus mälestusi ja seoseid. Tänapäeval üsna elementaarsena tunduv tarbeese oli kunagi kultuslik luksusobjekt, mille omamine andis korraga juurde nii vabadust, sotsiaalset krediiti kui autoriteeti. See oli reaalne ja suur samm õnnele lähemale. Vähemalt seni, kuni auto töötas.
Kuigi olen kaheksakümnendate laps ja autosid oli tol kümnendil juba omajagu liikvel, tundub praegu, et üldine mürafoon suuremate magistraalide ääres oli vaatamata kärarikkamatele mootoritele vaiksem kui tänasel päeval. Kõrvaltänavatel valitses enamasti aga lausa taevalik rahu. Siiski oli ka erandeid – tänu naabrimehe igahommikusele autosoojendamisele on eredalt meeles ka ühed suuremad müratekitajad, nimelt ZAZ-seeria autod, mida rahvasuu kutsus “maantemuhkudeks” ja mille uuemaid mudeleid tunti nime all “sapakas”. Viimane neist oli ka meie pere esimene individuaalauto ja autoajastu alguse kuulutaja.
ZAZ-968 ehk sapakas. Foto: wikipedia
Kuna sapakal oli palju miinuseid ja vähe plusse, siis ühel hetkel otsustas vanaisa vahetada selle vene supermaasturi Gaz-69 vastu, mida tunti rahvakeeli hellitusnime „Villis” (analoog lääne Willys Jeep’ile) järgi. Mäletan hästi, kui kesksel kohal see meie pere tegemistes seisis – „Villise” mootori häält tundsime kõik unepealt. Selle maja ette ilmumine tähendas suure tõenäosusega suvilasseminekut, metsaskäiku, kaugemal elavate sugulaste külastamist või suisa linnadevahelist reisi. Rääkimata kergendusest, mida see raskete asjade ja koormate vedajana kogu suguvõsale andis. Võin kõhklemata väita, et minu lapsepõlve maailm oleks selle autota olnud hoopis erinev, võib-olla ka ahtam, vähemalt ruumilisest aspektist. Seda kui oluline oli auto vanaisa jaoks, võin aga vaid oletada, sest need hommikud, kui masin – hoolimata põhjalikest ponnistustest – käima ei läinud, olid ikka väga mustad ja vandesõnu täis. „Villise” suurem tehniline rike mõjus tavaliselt ka peresisestele suhetele – pinge püsis seni, kuni uus varuosa kohale jõudis ja vanaga kohad vahetas.
GAZ-69 ehk villis. Foto: wikipedia
Kord suvilast linna sõites oli maantee sirgeim lõik teistest liiklejatest tühi ja vanaisa palus mul korraga kõvasti käepidemest kinni hoida (turvavööd sel auto puudusid, need polnud ka nõutud) ja vajutas gaasi põhja. See oli esimene kord mu elus, kui maagiline 100km/h piir sai alistatud. Gaz-69 polnud loomulikult selliste kiiruskatsete jaoks loodud ja kogemus (kohutav hirm oli) sarnanes väga sellele, mille sain hiljem vana koliseva Boeinguga Praha lennuväljalt õhku tõustes. “Villis” polnud lennuk, kuid maasturina oli sel piisavalt jõudu, et vihmastel sügistel metsa vahel väiksemate sõiduautodega porisse kinni jäänud seenelisi või kraavi sõitnud purjutajaid välja sikutada ja neid juba jätkus. Vaevatasuks anti vahel karp Kalevi komme, enamasti siiski pudel “kurge”.
ERM Fk 2827:20 Žaporožets liiklusõnnetuses Kambja teeristis Tartumaal, 1981. Fotograaf teadmata.
Aastad möödusid, riigikord vahetus ja teedel hakkas vurama üha rohkem välismaist päritolu masinaid, nende hulgas ka moodsaid maastureid, mille tõttu meid pikki aastaid teeninud Gaz kaotas igasuguse lugupeetavuse. See lagunes järjest sagedamini, varuosad muutusid aina rariteetsemaks. Auto putitamine, mida varemgi tihti ette tuli, hakkas juba liiga palju aega nõudma ning lõpuks vahetas meie pere „Villise“ helesinine Škoda vastu välja.
Kõigil peab olema mõnus: kogukonna loomisest ja kogemisest Põhjaka mõisas
Toitumisantropoloogia alaseid tekste pole varem mu vaimu toidulauale jõudnud ja seetõttu paelus Sigrid Solniku välitööde käigus kogutud empiirilisel materjalil põhinev artikkel Põhjaka mõisa restorani fenomenist ning sealse kogukonna toimimismehhanismidest mind juba pealkirjast alates. Tõepoolest, Põhjaka mõis on väga populaarne söögikoht ja sellest räägitakse palju. Võiks vist lausa küsida, et kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes pole selles restoranis käinud? Julgen väita, et minu tutvusringkonnast on Põhjaka mõisa külastanud enamik ja korduvalt. Viimane tõik näitab juba iseenesest ilmekalt suhtumist kõne all oleva restorani menüüsse, teenindusse ja atmosfääri.
Vaade Põhjaka restoranile, august 2012. Foto Sigrid Solnik
Artiklist selgub aga, et maineka toiduteatri näitlejate lavataguses maailmas on omad, kohati lausa uskumatult karmid reeglid. Uustulnukad pannakse neid valusalt tögades proovile. Autori kirjeldustest koorub välja seegi, et aeg-ajalt on tegemist suisa piiripealsete situatsioonidega. Paljud ei suudagi taolise kohtlemise ning töökoormusega silmitsi seista ning lahkuvad pärast lühikeseks jäänud katseaega. Vastu peavad vaid tugevama psüühikaga töötajad, kes siis lõplikult mini-ühiskonda vastu võetakse. Kaldun arvama, et selline n-ö proovilepanek toimub enamal või vähemal määral pea igas suuremas kollektiivis. Kui praktiline selliste meetodite kasutamine kollektiivi poolt uustulnukate suhtes on, kirjutisest ei kajastu. Asja eetiline külg jääb samuti pigem lugeja otsustada.
Töötajate lõunapaus Põhjakal, august 2012. Foto Sigrid Solnik
Põhjaka mõisa restoran põhineb selle loojate sõnul peamiselt entusiasmil ja isetegemisel. Samas peab ka see söögikoht alluma turumajanduslikule konkurentsile, mistõttu leiavad kollektiivis tahes-tahtmata aset samasugused hierarhilised ja majanduslikud protsessid nagu igas teises restoranis. Niisiis, milles ikkagi peitub selle kogukonna olemuse saladus – on see mõisa geograafiline asukoht või ühise ruumi jagamine? Ajaloolise mõisahoone ämbientsist tulenev eripära? Kindlaid vaimseid väärtusi jagavate noorte inimeste omavaheline tõmme või meeletu soov teha kõige raskuste kiuste head restorani? Üheselt ongi seda keeruline määratleda. Töö autor võtab asja kokku järgnevalt: “Ent olles kogenud Põhjaka töötaja elu sealse kollektiivi liikmena, olen pigem valmis argumenteerima selle poolt, et Põhjakal toimetab professionaalne kogukond, mida töötajad ise määratlevad pigem sõpruskonnana ja kus on erinevatest seisukohtadest ning mõningatest pingetest hoolimata esiplaanil eelkõige elustiil, jagatud vastutus ning sügav seotus eesmärgiga teha parimat võimalikku restorani ehk siis pakkuda külastajatele seda, mis on mõnus.”
—————
Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamatu 56 kõikide artiklite resümeedega on võimalik tutvuda ERMi kodulehel.
