Anna Liisa Sikk, üliõpilane, kogu perega Heimtali Muuseumi Sõprade Seltsi vabatahtlikud

„Tere! Müüme laadapileteid! Üks euro inimene. Lapsed tasuta. Nii et teile kolme peale ainult üks euro!“

Ja nii see algab. Igal kevadel ikka uuesti. Vahel on vaja selgitada, miks ma raha küsin ja oranži kleepsu jagan. „See läheb muuseumi toetuseks ja täna saab tasuta muuseumi.“ Olen ühe või teise teeotsa peal seisnud nii jopes, kummikutega, suvekleidis kui Halliste neiu rahvarõivais ja ei mäletagi, millal oli minu esimene laat. Oma 162 sentimeetri ja üsna õrnade kätega olen liiklusmärke teeäärsesse pinnasesse tagunud, tšekiraamatusse krõnksusid kirjutanud ja õppinud asjalik olema.

Tüdrukud Heimtali laadal kolma aastat tagasi tee äärde autode parkimist piiravat märgistust üles panemas. Foto: Anna Liisa Sikk

Niisiis, mis see Heimtali laat on? Heimtali muuseumi juures toimuv käsitöölaat, oleks kõige lihtsam vastus. Aga ega nii kergesti ka ei pääse. See on koht, kus vähemalt minu jaoks on aasta-aastalt samad näod, see on kevadine kohustuslik käik, tuttavate taaskohtamine; Riina Tombergi villased kampsunid, mis ma usun, et ühel või teisel kujul pea igal soovijal seljas on; tore härrasmees, kes igal aastal tuleb ja otsekui vaatamisväärsus istub, juttu puhub ja samal ajal korve punub.

Korvimeister Priit Retsep tänavusel laadal. Foto: Anna Liisa Sikk

Igal aastal tuleb üks jämedama olekuga mees ja küsib, et kas ta saaks eelmise aasta piletitega sisse ja mina ei ole siiani lubanud. Ta ei ole eelmise aasta omi kaasa võtnud kah. Ikka on mõni müüja, kes teatab, et see on tema lemmiklaat. Ja eks siin ole seda kogukonnatunnet tunda küll. Sel aastal oli isegi oma kodukoha noori abiks. Nii nagu ikka korralikul laadal saab tingida, igati lõbutseda ja väiksemad saavad kohvi-tee-ema tehtud õunakoogi-muuseumi ahjust tulnud karaskiga harjutada müümise keerulist kunsti, ehk päris rahaga poodi mängida.

Kes ei ole siiani käinud, tulgu ja vaadaku järgmisel aastal!