Teel õnne tippu ehk kuidas muuseumis mängu tehakse

Ehti Järv, uurimisassistent

Foto: Taavi Tatsi

Kokkuhoidlikuks tarbijaks põllumees Peetriks kehastunud teadur Ellen vaidleb säästva pensionäri Olgaga (kunstnik Jane) selle üle, kumb neist võiks oma kapsapead turult hankida? Kas teraviljakasvatusele spetsialiseerunud talumees kasvatab muuhulgas omatarbeks ka köögivilju või pigem tegeleb potipõllundusega piskust pensionist elav Olga?

Teised mängijad – näituste meister Arvi, kes mängus on tarbimisse ükskõikselt suhtuv kokkuhoidlik Juhan; uurimisassistent Ehti kehastab tervislikel kaalutustel ökotarbijat Evelit; teadur Taavi on rohelise mõtteviisiga keskkonnaaktivistist Hannes; giid Diana on moeteadlik lapstarbija Kristiina; teadur Kristel kehastab laia joonega tarbimisse ükskõikselt suhtuvat ärimeest Lauri; teadur Pille on priiskajast ja nautlejast tarbija Kerly – mõtisklevad samal ajal selle üle, mis kaubad nende tarbijatüüpidega võiks sobida.

Selleks, et anda näitusekülastajale võimalus ise aktiivselt kaasa mõelda ja end mõne teise inimese rolli panna, kavandatakse uuele püsinäitusele mitmeid põnevaid mänge. Mängud aitavad mõnd nähtust meelelahutuslikus võtmes tundma õppida ning annavad võimaluse õpitut katsetada ja end proovile panna. Näitusesaalis on mängud vormitud puutetundlikele laudadele, muuseumipoest aga on tulevikus võimalik endale koju osta ka kaardimänguversiooni.

Esmajoones mõtleb sisurühm välja kaardimänguversioonid, mis on oma olemuselt keerulisemad ja rohkemate variantidega ning seejärel valmivad tehnoloogiliselt lihtsustatud multimeediale sobilikud mänguversioonid. Kaardimängu tegemine on andnud sisurühmale arusaamise mängu mehhaanikast ning ülesehitusest.

Pildil näha oleva tarbimismängu „Õnne tipp“ eesmärgiks on selgitada kaasaja tarbimistüüpe ja tarbimisviise. Selleks on sotsioloogilistest uurimustest[1] võetud nn keskmised tarbijatüübid (säästev, ükskõikne, priiskav ja rohelise maailmavaatega tarbija) saanud endale näo ja nime, neile on omistatud teatud iseloomulikud jooned. Lisaks on mängulaual 8 poodi: meelelahutus, transport, netipood, turg, secondhand, nurgapood/külapood, hüpermarket, firmapood (butiik) ja ökopood. Lisaks on veel 3 tegevuspaika (prügimägi, kink ja taaskasutus). Mängija peab täringut veeretades erinevatest poodidest tema tarbijaprofiiliga sobivaid kaupu valima. Õige valiku puhul saab astuda õnne treppi mööda õnne tipule lähemale.

„Õnne tipu“ arendamisega oleme tegelenud paar kuud, selle aja jooksul on mängu mängitud juba mitmeid kordi. Ühiste mängusessioonide eesmärk on loodut testida ja täiendada, näiteks oleme reegleid pidevalt kohandanud ja lihtsustanud. Nagu pildilt näha, on ühistel mängimistel saanud palju lusti ja nalja. Nüüd liigub mäng kujundajatele, kes annavad tarbijatüüpidele ja kaupadele näo ning välimuse.

Muide, pildil nähtud mängukorral oli võitjaks rohelise maailmavaatega tarbija Hannes.



[1] Veronika Kalmus, Marju Lauristin ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt (toim) (2004). Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lisa kommentaar