Riina Reinvelt, peavarahoidja

1990. aastate keskpaik

Istume iga paari kuu tagant Hensiga[i] tema väikese Kalevi tänava maja köögis. Tema on keetnud supi, mina olen kaasa toonud pudeli läti šampust. Sööme, joome, räägime elust meie ümber. Hensi kodust väljas ei käi, maailm tuleb tema juurde raadio ja külas käivate sõprade vahendusel. Vahest räägime ka kaugest minevikust, elust ennesõjaaegses Eesti Vabariigis ja Nõukogude Eestis, üsna harva ka neid kahte aega valusa kiiluna eraldavast küüditamisest ja elust Siberis. Mina ei tea neist aegadest midagi, sest Hensi on minust 60 aastat elukogenum. Kuid Hensi teab ja mäletab vägagi isiklikult, sest oli üks neist, keda tabas „14. juunil 1941 kell 6 hommikul ümberasumise käsk“ (Hensi päevik 1941–42).  Aga ta ei kurda ja mälestused ei tundugi nii kohutavad. Aga selline Hensi kord on, alati optimistlik ja elujaatav. Kord salvestame Hensi küüditamise mälestused diktofonile ja need ilmuvad kogumikus „Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas“ (2004). Hensi sureb samal aastal.

2011. aasta

Eesti Rahva Muuseumisse jõuavad sugulaste vahendusel tihedalt ühte kingakarpi mahutatud ligi 200 kirja, mille Hensi oli ajavahemikus 1945–56 Siberist oma kodustele saatnud. Olen üllatunud, sest Hensi ei maininud kirju kunagi, nende olemasolust ei olnud mul mingit aimu. Mõtlen, kas Hensi luges kunagi neid kirju uuesti ja n-ö värskendas oma Siberi-mälu või pigem olid need peidetud kuskile kapipõhja – silma eest ära, et unustada ja eluga edasi minna.

Üks esimesi koju saadetud kirju.

2013. aasta

Juba mitmendat korda avan karbi Hensi kirjadega, et hakata lugema. Ühest küljest on see kohtumine vana sõbraga ja mõtlen meie ühistele hetkedele tema köögis, mil Siberi-aeg oli jäänud kaugele maha. Samas on alustamine raske, sest nendes kirjades on Hensi Siberi-kogemus siinsamas minu töölaual.

10. jaanuar 1945

Armas kallis emakene ja isakene! Olen nii äärmiselt õnnelik, et olen teid jälle leidnud. Nutan ja naeran õnnest. Armas ema ja sina isa, kui teaksite, kui raske oli elada. Häbi on kaevata; kui kunagi kohtume, siis räägin kõik. Nüüd vaid ütlen, et olen väga halbu päevi näinud. Kuid ega teiegi armsad pole olnud paradiisi aias. Tegite ju sõja läbi. Küll on see kõik õudne. Tänu taevaisale, et võime jälle teineteisele kirjutada. Aarnest ei tea ma midagi. Nägin teda viimast korda Tartu jaamas. Olen kirjutanud mitmele poole, kuid teateid pole. Moskvasse kirjutasin mõned kuud tagasi, kuid vastust pole.

17. juuni 1945

Teate kallid: panin maha 7 pangi kartuleid. Kui on aasta, siis saan sügisel 70. Sellest võin korralikult elada 35 nädalat, see on 8 kuud. Kui kuidagi saan jahu või liha või piima ning võid osta, siis olen terveks aastaks kindlustatud. /…/ Minu põllumaa suurus on 600 m². Praeguseni veel maamaksu suurust ma ei tea. Sulle ema ja isake tundub suurena mu aiamaa. Teadge aga seda, et siin süüakse ainult kartuleid. Leiba saadakse 300 gr.

21. september 1945

Täna esimest korda 4-aasta jooksul sain esimese õuna. Olen vist ainuke eestlane Narõmmis, kes peale kodumaalt lahkumist õuna on maitsenud. Elame tsentrumitest kaugel. Ligem linn on Kargasokk, sealt üks vene neiu tõi 1 kg paradiisiõunu 30 rbl. kg. Punane, ilus oli see õun, ainult mõrudalt hapu. Alati on paradiisiõunad olnud hapud. See oli vist väga vara ära nopitud, sest oli väga hapu. Siin sööme nn Siberi õunu (kartuleid). Kui hea aasta, siis sööme neid niipalju, kui kodumaal sõin päris õunu. Mõtlesin, et kindlustan end kartulitega terveks aastaks. Saak oli aga ootamatult halb. Nurmel istutasin 3 pange ja kaevasin 9 pange, s.o 9 nädalat. Kaevamata on veel üks põld, sealt saan vast 15 pange.

 

Tsensuuritempliga kiri 26. jaanuarist 1945.

28. september 1945

Ma ei ole praegu siin samal kohal, mil möödunud suvel, vaid päris lihttööline. Käin meestega heinal, lupjan, saagin puid, võtan kartuleid ja ei ütle ära ühestki tööst, mida antakse. Olen võitnud vanade meeste südamed, omal ajal võrdles direktor minu tööjõudu 12-ne naise tööjõuga, nüüd võrreldakse 2-e mehe tööjõuga. Töös olen väga hoolas, sest hää töölise nimestikus olla on väga muhe.

16. detsember 1945

Emakene, olen õnnelik, et närukott oli nii kogukas ja et mulgi ühtteist jäi koju. Ole kallis kanna viimaseni ära minu kraam. Kui vaja, küll uusi saab. Kas on veel alles minu Jaapani siidist kleidiriie, millise sain Aarne käest viimasel kevadel sünnipäeva kingituseks. Too oli väga ilus riie.

ERM Fk 2909:61 Henriette Israeli ja Arne Kärsna pulmapäev 1936. a.

23. jaanuar 1946

Meil möllab praegu gripilaine. Kõik põevad. Pole inimest, kes ükskõik mis haiguse läbi ei teeks. Kellel on kopsupõletik, kellel tüüfus, kellel gripp või ükskõik mis. See tuleb sellest, et on ütlemata pehme talv. Eile viskas nii 30 ° peale, aga muidu võib öelda, nii 15–20° ümber. Inimesed pole harjunud. Lähevad kergelt välja ja tagajärg on muidugi palavik. Sain emake Sinu uueaasta õnnesoovi. Palju tänu Sulle! Jah! Annaks Taevane Isa, et tuleval aastal ei pruugiks enam kirjutada, vaid võiks kätt suruda.

4. aprill 1946

Kojusaamisest on kuulda vaid seda, et ka nendel, kel высовка taskus, aga mehed veel kinniistuvad, pole lootust. /…/ Veel on kuulda, et viie aasta möödumisel tulevat meile kergendus.. Milline see on pole teada. Emake –  need on kõik kuulujutud. Igal kevadel teeme plaane ja alles suvel rahuneme, sest sügisel ja talvel ei pääse siit välja. Küll on kojuigatsus suur. Teame, et kodu pole selline nagu oli, et tänaval võib-olla ei kohta tuttavat nägu. Siiski nii väga, väga tahaksin olla kodus.

20. mai 1946

Anatolile kirjutasin küll lahtise postkaardi ja veel pealegi ülikooli. Tema aga ei vasta, s.t. ta ei taha või kardab. Jumal temaga! Viha ma ei pea. Teil seal peetakse võib-olla ühendust Siberiga suuremaks kuriteoks kui meie pool. Oleme siin täiesti vabad. Oleme samasuguste õigustega nagu venelased. Isegi hääletame. Eraelus mõned venelased vaatavad küll meie peale viltu, sest meie oleme ju võõras rahvas, kes ei oska maatööd ja räägime vaid oma kadunud paradiisist.

29. juuni 1946

Lugesin praegu sinu kaarti 23-ndast aprillist, kus kirjutad, et tahad enne esimest maid maha teha natuke porinaid, rediseid ja herneid. Emake kallike! Sa oleks pidanud nägema, millised lumehanged olid siin esimesel mail. /…/ Tahtmata tuletasin meelde toda esimest maid, mil sain värvid. Emake saada mulle väike tükike värvilinti, hoian ta endale mälestuseks, ehk jälle saada üksainus lint. Mul oli neid ju palju. Kui sul on veel alles mõni minu ülesvõte konvendi värvides, siis oleksin tänulik, kui saadaksid ühe.

ERM Fk 2909:59 Hensi on saanud värskelt korp! Filiae Patriae värvikandjaks.

10.august 1946

Ka perenaise tagant olen kartulikoori varastanud ja seasöögipotist (puhas pott, milles ainult keedetakse) soolakala ja kartulit jne. Vaene peranaine! Olin nende juures tol ajal korteris. Ta nimetas mind tol ajal ja nimetab ka praegu oma tütreks ning kinnitab kõrge suure veendumusega, et mina olnud kõige ausam eestlane. Ei raatsi talle veel praegugi öelda, et varastasin temalt kartulikoori ja sea jaoks keedetud soolakala ja kartulit. See ei sündinud ka ükskord, vaid tegin seda täie mõistuse juures ja kindla kavatsusega palju kordi.

27. detsember 1946

Oh minu kallis memmekene, küll näed minu pärast vaeva. Miks saadad Sa ära oma palitu? No millega sa ise käid? Egas ma nii paljas kah ei ole. Sina elad ikkagi linna, sul on paremat vaja. Mina võin vatikuuega kah läbi ajada! /…/ No kuidas sa käid ilma palituta? Mina muidugi saan olema uhke – nagu mõni kasvatajanna või kooliõpetaja. Need käivad nii riides nagu käisime meie kodumaal. Mustad kalevist palitud suurte nahkkraedega, siidvoodriga nahkkasukad. Minu endisel perenaisel poodideülema abikaasal on isegi tiigrinahast kasukas. /…/ Meie omad teevad edusamme. Pr. Hintseril on 2 sügismantlit – prl. Hintseril talvemantel – kah kalev – siidvoodriga, prl. Toomassonil on kah moodne. Teistelgi on lihtsamaid. Aegamööda saadetakse meile siia järele palju euroopa kraami – ja meie põrandapesijad hakkame jälle riietuma nii nagu ennemalt.

7. mai 1949

Lätist väljasaadetud kulakud ja teised rahvavaenlased jõudsid üleeile õhtul pärale. /…/ Lätlased on hästi varustatud. Neil on kaasas palju kraami. Ühel nägin jalgratta olevat, öökapi. Jahu ja vilja on paljudel. Ühel olla kott suhkruhernestega. Ühel kotitäis sibulaid jm. Riietes on korralikult – on ka arusaadav, sest nad on maainimesed. Need, keda saadeti 1941. a. need läksid tööle siidsukkades, kõrgekontstega kingades, võtsid rediküli kaenla alla ja vihmavarju peale, — selleks, et päike, tuul ja vihm näonahka ei lõhuks. Meie kolhoosivanem on rahul, et sai uut tööjõudu, sest need oskavad ise tööd teha ja neid ei tule õpetada ega sundida.

17. veebruar 1955

Raha mul on kah natuke, no selle olen kõrvale pannud nii, nagu teda polekski minu jaoks. Teda on mul 650 rbl. No hambaid panema ma sellega küll ei sõida. Olen juba ilma nendetagi harjunud. Kodumaal on võibolla võimalik neid walgetega asendada ja siis pole mõtet plekkhambaid kasutada. Neid tahtsin siis, kui mul polnud lootust kodumaale sõiduks.

20. aprill 1955

Komendant kutsus mind enda juurde. Nõudis uut iseloomustust ja tunnistust, et elan Tšižapkas ja töötan lastekodus. Mingisugust järelpärimist eluloo kohta polnud. Ta andis mulle lootust, et warsti saan dokumendid. Nii annan sullegi lootust, et sügiseks olen kohal.

 

Nopin karbist välja juhuslikke kirju ja igaühes neist on mõni lõik, mis paneb mõtlema Siberi raskuste ja elu ebaõigluse üle. Aga need on kirjutanud seesama Hensi, keda mina aastakümneid hiljem tundsin – raskusi trotsiv ja tumedate värvide vahel alati kirkamaid toone nägev.