Tekst: Mariliis Vaks, konservaator
Foto: Arp Karm
Käesolev sissekanne käsitleb ERMi kogudesse kuuluva maalitud ehk polükroomse nn Kullamaa kapi konserveerimiseelseid (kunsti)ajaloolisi ja materjalitehnilisi uuringuid. Artikli eemärgiks on anda lühiülevaade konserveerimismeetoditest ning nende kasutamise võimalustest, esitades juhtumiuuringuna Kullamaa kapi uurimise tulemusi.
Kirjalikud allikad
ERMi peakataloogi andmetel ostis Eesti Rahva Muuseum Kullamaalt pärit polükroomse kapi 15 Eesti krooni eest 8. veebruaril 1937. aastal Therese Peetmannilt, kes elas sellel ajal Tallinnas, Villardi tn 6-6. Enne Tallinna toomist paiknes kapp Kullamaa kihelkonnas Jõgisoo mõisakülas Tänava talus ja Liivil. Müüja vanaisa oli olnud Kullamaa kirikumõisa kubjas ning perekonna legendi järgi kasutati Peetmannide perekonna kolmele põlvkonnale kuulunud kapi valmistamisel Kullamaa kiriku endise kantsli või köstripuldi maalitud tahveldisi.
Visuaalne analüüs
Peamiseks uurimisobjektiks oli kapp ise ning seetõttu võis otsida vihjeid eelkõige kapi ülesehitusest, mille moodustavad risttahukakujuline korpus mõõtmetega 155x119x69 cm ja dekoorina kapi paneele kaunistav maaling ning sepishinged.
Stiilikriitiline analüüs
Lähemal uurimisel sai selgeks, et kapp on valmistatud äärmiselt eriilmelisest materjalist ning seetõttu on eklektilise välimusega mööblieset keeruline ühtse stiilina määratleda. Vormilt lihtsat talupojakappi kaunistavad rahvusvahelise levikuga barokse vormikeele ning värvikasutusega dekoor, mille on teostanud õppinud meister.
(Kunsti)ajalooline kontekst ning analoogid
Uurisin Eesti ajalooarhiivis Kullamaa pastori kantselei kassaraamatuid, kogusin informatsiooni Kullamaa kirikus toimunud ümberehitustöödest ja kirikumõisas tegutsenud meistritest. Muuhulgas uurisin Kullamaa kirikuraamatutest Peetmannide perekonna liini.
Kuna pärimuse järgi oli tegemist kantsli või köstripuldi osaga, otsisin analooge just kirikusisustuse hulgast.
Äärmiselt kasulikuks osutus väljasõit Kullamaa kirikusse ning vestlus pastor Ants Leedjärvega, kes näitas kätte vana altariruumi pingistiku alt läbi praeguse värvikihi ning pudenenud värvi paljanduva vana maalingu.
Tehniline kunstiajalugu
Käesoleva uurimuse puhul andsid ajaloolisele taustauuringule märkimisväärse lisapanuse teaduslik-tehnilised materjaliuuringud, eriti dendrokronoloogilise uuringuga välja selgitatud suhteline dateering (terminus post quem AD 1717).
Kapi lugu
Ilma juhendajate ja kolleegide kogemuste ning viljakate arutelude ja tähelepanekuteta poleks mu uurimustöö kindlasti nii tulemuslik olnud.
Eelnenud uuringute põhjal võib väita, et kapi vanimad detailid, s.o polükroomsed tahveldised ja sepised pärinevad 18. sajandi esimesest poolest. Sellele viitavad nii kappi kaunistav barokkornament, mis levis Eesti aladel 1720. aastatel kui ka maalingu aluse dendrokronoloogiline dateerimine (terminus post quem AD 1717). Kapi sepistatud, kahe südamekujulise paisutuse ja linnupeakujulise otsaga latthinged on rahvusvahelise levikuga ning neile leidub mitmeid analooge 17. ja 18. sajandist.
Tahveldiste kuju, suurust ning dekoori võib seostada kirikumööbli või selle osaga. Kapi paneelide maalingute ja sepistatud latthingede kõrge tehniline ning kunstiline tase lubab eeldada, et mööbliesemel, millelt need pärinevad, oli ruumis kandev roll. Allikate puudumise tõttu ei ole võimalik viidata ühelegi konkreetsele esemele, küll tuleb välistada kapi seotus Kullamaa kiriku õpetajakantsliga, sest viimane pärineb aastast 1626 ning on praegugi alles. Arvestades Kullamaa kiriku ehitusajalugu, võivad polükroomsed paneelid pärineda kas endiselt köstripuldilt või mõnelt muult korpusmööbli osalt, mis pärast altariruumi valmimist 1868. aastal enam kirikus endist kasutust ei leidnud.
Kuidas kaunis materjal kirikust välja sattus, võib ainult oletada, kuid ilmselt oli siin oma roll Kullamaa kirikumõisa kupjal Jaan Peetmannil, kelle majapidamises tahveldised edaspidi rakendust leidsid. Talupojast meistrimees lisas polükroomsetele paneelidele töötlemata kuuselaudise ja nii sündis objekt uuesti – esialgu arvatavasti toidu-, hiljem riidekapina. Kapp oli Peetmannide perekonna pärandis kolm põlve, enne kui Therese Peetmann selle 1937. aastal Eesti Rahva Muuseumile müüs.
Viimane omanik jättis kapile oma jälje – konserveerimise tulemusena sai loetavaks kapi esiküljele grafiitpliiatsiga kirjutatud nimi Therese.
Artikkel põhineb autori Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonna lõputööl „Polükroomse kapi ERM D 21:35 Kullamaa uurimine ja konserveerimine“, juhendajad Hedi Kard ja Kristjan Bachman. Lõputööga on võimalik tutvuda ERMi raamatukogus.
