Tekst: Lauri Laanisto

Foto: Nele Tammeaid

Talvevalgus (Norra 2011, rež Skule Eriksen)

Karge ja karm, kaljune, merelainetest ja tuultest uhtud maatükk on küllap teinud väikese pesa igaühe unistustesse, vähemalt enne, kui odavlendude reaalsus oma räpaste liivarandadega palistatud palmisaartega selle peast on pühkinud. Sedasorti maastike ahhetamapanevaid kaadreid näeb peaaegu eranditult väga spetsiifilistes filmides. Sellistes, kus peategelased ei saa kohe üldse mitte rahu, sest alatasa ründavad neid mingid orgid, trollid ja muud kurjamid. Skule Erikseni film „Talvevalgus” ongi nagu „Sõrmuste isand” või „Troonide mäng” ilma selle tüütu ja pideva kismata. Kõik jäävad ellu, elavad kaua ja rahulikult, saavad käia merel, poes ja surnuaial, lapselastele jõulukaarte saata. Täpselt nii nagu kääbikudki algselt plaanisid…

Lofootide saarestikku võib pidada Arktika kõige soojemaks paigaks. Arhipelaagi kõige läänepoolsematel saarte aasta keskmine temperatuur on üle nulli, olgugi et laiuskraad läheneb 70nele. Samadel laiuskraadidel on näiteks nii Alaska poolsaare põhjaosa, Island aga jääb Lofootidest veel lõunagi poole. Fjordidevaheline tüüne meri kihab turskest kalast, immigrandid nii kaugele põhja ei kipu, toit hallitama ei lähe, sääsed ja kihulased puhub tuul minema. Kui nii võtta, siis ega paremat kohta elamiseks naljalt ei leiagi kui Lofoodid. Kui ainult suviti need turistid ei käiks…

Käesolev film seda küll vist öelda ei soovi. Ega päris täpselt ei saagi aru, mida filmitegija sealsest elust üldse mõtleb, sest kaamera liigub ringi justkui nii, et selle taga inimkomponenti nagu polekski. Vaatab ringi õues, kiikab tuppa, käib kaluritega merel ja uitab mööda inimtühja randa, kuid mingit hoiakut ei võta. Sellest polekski ju midagi, kui visuaalne pool välja kannaks. Kuid viimasega teab mis palju vaeva nähtud ei ole. Kogu kaameratöö näib olevat tehtud püstijalu (kaamera kõrgus maapinnast näibki ainsa inimfaktorina), sestap pole kaadrid päris nii head, kui võiksid olla. Autor ei ole filmimisel kasutanud ka mingeid tehnilisi võtteid, pole aegvõtteid, makrovõtteid, ega ole ronitud kaamerasilmaga vee alla. Kuigi sellest kõigest loobumine võib olla taotluslik, et mitte kaasa joosta peavoolu või millegi muuga, ent talvevalgus ei anna nii lihtsalt end kätte, eriti nii kaugel põhjas. Seda tuleb kiir-kiire haaval hoolikalt kokku koguda, lasta settida ja tummiseks vajuda, ajaga rikastada. Alles siis saab filmi.

Ühe aasta meeldetuletus (Itaalia 2012, rež Michele Di Salle, Luca Papaleo)

Elasin just paar aastat vahemerelises kliimas ja ma tean täpselt, mis alles jääb, kui neljast aastaajast suvi välja lõigata. Jääb umbes kolm kuud talutava temperatuuriga niisket ilma, kus on raske vahet teha, kas tegemist on kohalike meelest parasjagu sügise või talvega. Sinna otsa tuleb vaevalt nädalajagu kestev kevad ja ongi jälle see vähemalt 35-kraadine kõrbekuiv vähkpäikeseline suveoimetus käes. Kui see pealekauba veel turistideportsu endaga kaasa toob, siis on selge, miks filmitegijad suve otsasaamise ära ootasid.

Ootamine on Lõuna-Itaalias üldse kogu kultuuri aluseks. Oodatakse saagi valmimist, seejärel selle kuivamist, siis käärimist, veini äramüümist, ning viimaks ja peamiselt raha tulemist. Suvel müüvad naised turistidele kapparit kah ja nii elabki aastaringi täis. Ega nii ju rikkaks ei saa ja mingit innovatsiooni ka ei teki. Küllap seepärast polegi elu sealkandis juba aastasadu, ehk suisa -tuhandeid sisuliselt muutunud. Fellini lapsepõlvemälestused 1930ndatest filmis „Amarcord”, mis tõsi, leiab aset veidi põhja pool – Kesk-Itaalias; Ungarist pagendatud Sándor Márai, kes Teise maailmasõja järel Napoli kandis peatus, kirjutatud mälestused „Püha Gennaro veri” (Varrak 2006) sealkandis veedetud ajast, on üks-ühele samad filmis nähtuga, varasematest kirjeldustest rääkimata.

„Ühe aasta meeldetuletus”  küll üksnes vaatleb, kuid teeb seda väga intiimselt. Kaamera ei jõua küll päris magamistuppa, aga oma neutraalsuses see sinna ei tükigi. Siiski jõuab see paadile, autosse, keldrisse ja tuppa, sinna kus Salina saare elanikud enamuse oma päevast veedavad. Tänavast rääkimata. Kaamera mitte niivõrd ei filmi, vaid pigem jäädvustab. Tehes seda seejuures fotograafia parimas vaimus. Ja talletades just neid hetki, mis turistile silma ei hakka. Kuis talvine torm heidab kaile meduuse, pulmapildid koguvad eeskojas tolmu, bussijuht korjab kooliteelt lapsi peale.

Lisaks pildikestele  on filmi kogutud ka toredaid väikeseid lugusid saareelanikest. Neist ehk kõige meeldejäävam on Salvatore – habemes vanamees, kes juhib nii koolibussi kui ka tuletõrjepütti, ning teeb vabal ajal veini ja kunsti. Sedasorti sisemine tung end ümbritsevast rohkem hoolida ongi vast peamine, mis meid vana maailma kodanikuühiskondlikust elukorraldusest veel lahutab. Ei pea ilmtingimata muudkui tormama helge tuleviku poole, vahepeal võib ka peatuda ja enda ümber olevat imetleda. Seda suures, keskmises ja väikeses plaanis, vee all ja vee peal, taevas ja maal, isegi lummava animatsiooni vormis. Ei ole siin häbeneda midagi…