Lapseootus – vanad uskumused ja uued kombed - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Ellen Värv, ERMi Rahvakultuuri koolituse- ja teabekeskuse juhataja.

Elukaar on inimese elukäik sünnist surmani. Olenemata ajastust, on inimesed ikka tähtsustanud üleminekuhetki ühest elukaare etapist teise – lapse sündi, täiskasvanuikka jõudmist, inimese lapsevanemaks saamist, surma. Traditsioonilises ühiskonnas tähendasid selliseid hetked üleminekut ühest seisundist teise, uue staatuse omandamist. Üleminekuaeg oli inimese jaoks ka kriitiline periood, mil teda võisid ähvardada mitmesugused ohud ja halvad jõud. Pöördelisi eluhetki tähistati nn siirderiitustega, mis olid seotud rikkaliku kaitsemaagilise kombestikuga.

Paljud lapseootusega seotud vanad uskumused ei ole kadunud tänapäevalgi, kuigi viimasel aastakümnel on järjest populaarsemaks muutunud uued läänest üle võetud kombed.

Beebi karusnahal. Foto Jakob Bokmann 1920. ERM Fk 2133:1222

Lapseootus ja sünd on eriline ja tähtis sündmus naise elus. Traditsiooniliselt algas hoolitsus sündiva lapse eest juba tema looteeas, mil lapseootel naine pidi arvestama erinevate keeldude ja käskudega. Pärimuse kohaselt kõik, mida kandja naine tegi, võis kanduda kas maagiliselt või muul viisil oodatavale lapsele üle.

Vältimaks puudusi lapse välimuses ja iseloomus olid naisele keelatud mitmesugused emotsioonid ja tegevused, nagu ehmatamine ja vihastamine, põrutamine ja venitamine jne. Laialt oli levinud uskumus nn ehmatusmärkidesse, mille tekkimise oht ehmumise tagajärjel oli suurem just raseduse esimesel poolel. Kõige tuntum on „tulekahjumärk“. Näiteks usuti osalt 20. sajandi lõpuni, et kui rase naine tulekahju nähes ehmatades ennast käega puudutab, siis tekib lapsel sinna kohta kehale punane „tuleeide“. Mõnda looma nähes või selle tõttu ehmudes võisid lapsele üle kanduda vastava looma vead või märgid. Levinumateks olid hundi või roti nägemisest lapsele tekkida võivad vastavalt kas must karvane „soetäht“ või „rotikarune“ hall märk. Kõige kardetavamaks peeti rästiku nägemist, mille tagajärjel võis laps sündida nn „ussiveaga“. Selline laps oli ussile sarnaselt rahutu ja vingerdaja, vilavate silmadega ja keelt nilpsav.

Rase naine pidi tähelepanelik ja ettevaatlik olema ka oma igapäevaseid koduseid töid ja toimetusi tehes. Näiteks pesu pestes oli tal keelatud riiet väänata, sest lapsel võis siis nabanöör ümber kaela keerduda. Sama kartuse tõttu hoiatati rasedat veel hiljaaegugi, et pesu kuivama riputades või kardinaid üles pannes ei tohi käsi üle pea ei tõsta…

Terve lugu: https://kultuur.postimees.ee/7651436/keha-kultuuris-vaga-oluline-kusimus-kas-poiss-voi-tudruk