Gustav Ränga Saaremaa ja Muhu retked 1935–1938

Heiki Pärdi, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor.

Gustav Ränk on põhiosa oma selle perioodi Saaremaa välitööl kogutud teabest kirja pannud välitööpäevikuisse. Lisaks kirjalikele märkmetele tegi ta uurimisretkedel palju pilte (umbes 800) ning ei piirdunud seejuures ainult ehitistega, vaid jäädvustas külamiljööd ja inimesi hoopis avaramalt. Koos Rängaga rännates tegid kunstnikud Johannes Võerahansu, Nigul Espe, Ilmar Linnat ja Osvald Bender-Vaikma taluhoonetest üle 600 etnograafilise joonise.

Gustav Ränk koos retkekaaslase kunstnik Johannes Võerahansuga 1935. ERM Fk 725: 198

Gustav Ränk koos retkekaaslase kunstnik Ilmar Linnatiga Turju rannal 1936. ERM Fk 751: 192

Lahtiste silmadega

Saaremaal ja Muhus ei piirdunud Gustav Ränk nagu üks korralik etnoloog välitööl olles õnneks ainult ühe kitsa teemaga, vaid vaatas elu lahtiste silmadega. Tema märkmeist leiab palju huvitavat ja üllatavat ning muidugi on ta teinud palju mitmekesise sisuga kvaliteetseid fotosid.

Vanaisa lapselapsega köit keerutamas. Lätiniidi talu, Tagamõisa küla Kihelkonnal. Gustav Ränk 1940. ERM Fk 892: 41

Ränk sai oma kodukülast Nõmmelt Karja ligidal teada, et esimene maja seal sai korstna 1883. aastal, kusjuures tegemist oli juhtumisi tema enda kodutalu Orgaga. „Sellise maja omanikku „loeti paruniks, kes korstna tegi“, lapsed kuulutasid,“ kirjutas ta (Ränk 1935. ERM TAp 615: 3).

Päris tihti hakkab tema märkmeis silma jutt luukidest maja akende ees. Neid oligi vanasti kõige rohkem Saaremaal, eriti tuulistes rannakülades. Põhjendus oli enamasti see, et siis ei külmu aknad ära ja toad olid soojemad. Kõinastu saare mees Ivan Keskküla (86): „Luugid olid selleks, et aknad ei külmaks. Vanal ajal tehti pühade öödel kriidiga ristid peale. Ka aknakehadele tehti ristid peale.“ (Pühade ristid olid: + – jõulu,  – nääri, Ꚛ  – kolmekuninga; Ränk 1936. ERM TAp 616: 47).

Suurepärane ülesvõte Saaremaa rehemajast Sõrves Karuste külas Mariste talus. Tähelepanu köidavad aknaluugid, mida ei näe praegu vist enam ühelgi talumajal. Gustav Ränk 1940. ERM Fk 892: 19

Jämaja Reheõue talu rehe maja kambriakna luuk jõuluristiga. Gustav Ränk 1936. ERM Fk 751: 186

Miks olid majadel muiste väikesed aknad? Toomas Raud (75) Orinõmmelt Pöide kihelkonnast: „Isa on rääkind, et mõis on keelanud suuri aknaid teha (ERM TAp 617: 55). Aga Kaarma Kiratsi küla Kesktalu perenaine Liisa Keskküla (70) ütles hoopis: „Muiste tehti pisikesed aknad, et poisid ep pääse tüdrukute juure mitte.“ (ERM TAp 615: 55).

Sauna kohta rääkis Muhus Rootsiveres Runni-Mihkli vanaperemees Mihkel Pira (64) nii: „Omal on saun, naabril ka. Teine kütab teise lauba ja vastastikku käivad naabrid üksteise saunas, nii et iga laupäeva õhtul saab sauna (Ränk 1936, ERM TAp 616: 3). Sellist kordsauna on Ränk oma suurteoses „Saaremaa taluehitised“ pidanud Ida- ja Kesk-Saaremaal üldiseks kombeks.

Nelise talu saun koos tuhlitoaga Võhmal Mustjalas 1940. Umbes 50 aastat hiljem käis selles saunas vihtlemas ka loo autor Heiki Pärdi. Gustav Ränk. ERM Fk 892: 54

Pöides Kahtla külas jutustas Laasu talu peremees Anton Põld (79) Rängale (ja seda kuulis ta paljudes kohtades mujalgi), et külmal ajal käidi mõnikord lambalaudas[1] magamas. „Magati puhta sõnniku peal. Aru Mari elaski kaua aega ühes toas lammastega. Tal oli ase taga seina ääres (ta oli vallaline tüdruk). Sõnniku peal oli hea soe magada. Tuba ei olnud igakord nii soe mitte“ (Ränk 1936. ERM TAp 616: 133). Lambalaudas magamas olid tüdrukud käinud ka mujal, kui kange külm neid magamisaidast välja ajas. Ivan Keskküla Kõinastult mainis sedagi, et „lambalaudas oli hea soe magada, seal käisid tüdrukud poisse magatamas. Lambalaudas käivad nüüdse ajagi inimesed veel sünnitamas“ (Ränk 1936 ERM TAp 616: 51).

Melani Õun (72) Kõrkvere külast Pöides jutustas aastal 1938: „Kui meeskülaline tuli, pani isa tolle oma koha peale aulauda [aukohta, HP] istuma. Ta ise istus siis vanema poja kohale, nii et külaline jäi tema ülemale [paremale, HP] käele istuma. Laua otsas poisikesed sõid püsti.“ (ERM TAp 619: 54)

Muhe pilt vanaema vankrisõidust lastelastega Kogula külas Kärla kihelkonnas. Gustav Ränk 1938. ERM Fk 828: 99

Maa- ja rannameeste vahetuskaubast räägiti Rängale Kõruse külas Kivestu-Reinu talus Kihelkonnal 1938: „Lesta kaal on 30 lesta. Räimeid müüakse 100 kaupa. Koorma heinte [ilmselt räimede, HP] eest saab Kärlalt koorma heinu. Kalade eest toodi veel õunu, marju, kapsaid, kaalikaid, keedetud ube, sepikuleiba ja õlut, viina (vähe). Õlletoobist [1 toop = 1,2 liitrit, HP] sai kaalu lesti. Kärla mehed teevad heinatalguid, sinna on tingimata tarvis lesti. Mõnikord oli rannas 20 vastalist mitme õllekehaga.“ (ERM TAp 619: 109-110)

Triin Murd Mäebe külast Jämajas. Gustav Ränk 1940. ERM FK 892: 25

Päris palju juttu oli loomadest toas: „Kui kange külm oli, toodi poegija lehm tuppa. Külmaga rautati hobused toas; seoti parre külge kinni. Vasikanahka võeti toas. Kuked-kanad on toaloomad,“ rääkis Anton Põld Kahtla külast (Ränk 1936. ERM TAp 616: 128). Kanad ja kuked olid vist tõesti toaloomad ning tundub, et hobuste rehetoas rautamine oli päris tavaline – seda kinnitati Rängale paljudes kohtades.

Kanad-kuked olid ikka toas. Kuke järgi mindi ikka talvel metsa ja linna. Kellu muretseti alles jutustaja noores põlves. Hobuseid on ka rautamise ajal tuppa toodud. Vanad liiki hobused rautati ikka toas – iga mees rautas ise,“ pajatas 68-aastane Mihkel Ool Hakjala küla Sakste talust (Ränk 1935. ERM TAp 615: 23, 27).

Paekivist hanemajad Hansu-Mardi talus Kavandi külas Pöides. Gustav Ränk. ERM Fk 792: 55

Muhus Rootsivere külas 1936 kuulis Ränk, et „vanasti olid heinamaad jaotatud väga väikesteks tükkideks. Sellel talul [Runni-Mihkli] näiteks on olnud 130  heinamaid (põlde oli 9). Mõnedel taludel olid ka ühisheinamaad, kus hein tehti ühte [ühiselt, HP] ära. Iga talu saatis heinatööle ühepalju inimesi; valmis hein laoti ühesuurustesse hunnikutesse, mille suurus mõõdeti kahe ristamisi asetatud paelaga. Kui paela otsad pealt kokku ulatusid, oli mõõt täis. Hunnikud jaotati ära veel liisu teel. Võeti niipalju pulki kui osanikke, igal pulgal oli märke I, II, III jne. Ka niiviisi loositi, et üks pani kummuli maha, silmad kinni ja teine küsis, kelle see on, kelle see jne, näidates ise kordamööda heinahunnikutele“. (Ränk 1936. ERM TAp 616: 1-2)

Paju-Kurdla külas Pöide kihelkonnas räägiti: „Küla niitis talvel ühiselt roogu – pärast seda mõõdeti süllad välja [süld roogu –rookimp, millele süllapikkune (213 cm) nöör ümber ulatub]. Üks korjas oma hänna või hõlma sisse kõikide ühe käe kinda. Pärast viskas see kinda pimesi roohunnik otsa. Kelle kinnas sattus hunnikule, sai selle omale. Külavahe teejaod [talud pidid ühiselt külavaheteid korras hoidma, HP] võeti ka liisuga.“ (ERM TAp 615: 118)

Ristikheinavedu reega Järise külas Mustjalas. Gustav Ränk. ERM Fk 751: 49

 

[1] Paljudes Ida-Saaremaa taludes eraldi lambalauta polnudki, lambad elasid talvel saunas. Sellepärast ei teagi alati, kas lambalaut oli eraldi ehitis või mõeldi selle all hoopis sauna, kus lambaid ületalve peeti.

Kasutatud kirjandus:

Gustav Ränga, “Saaremaa ja Muhu välitööpäevikud”, 1935-1938: ERM TAp 615 — 1935, TAp 616 — 1936, TAp 617 — lk 3–35 (1936), TAp 618 — 1937, TAp 619 — 1938, ERM EJ 61, 62, 72, 73, 93, 94, 111.

Lisa kommentaar