Pille Pruulmann Vengerfeldt, Malmö Ülikooli meediaprofessor, näituse “Numbripõnevus. Arutlus andmetest ja mõõtmisest” kuraator.
„Inimesed on numbriloomad,“ väidavad Rootsi-Norra majandusprofessorid Michael Dahlen ja Helge Thorbjørnsen. See tähendab, et me sõltume oma valikutes ja otsustes numbritest ning need mõjutavad meid suisa alateadvuse tasandil.
Kas teadsite näiteks, et numbritel on sugu? Või seda, et numbrid suudavad meid mõjutada minema paremale või vasakule? Ilmselt olete tuttavad väitega, et sa saad seda, mida mõõdad. See on omistatud majandusteadlasele Peter Druckerile, aga kas me mõõdame ikka õigeid asju? Kas need on asjad, mida tahame tähtsaks pidada?
3. maist kuni 18. septembrini 2022 aastal on ERMis osalussaalis vaadeldav näitus “Numbripõnevus. Arutlus andmetest ja mõõtmistest”, mis püüab juhtida meie tähelepanu mõnedele neist küsimustest. Näitus on lugu neljas vaatuses.
Vaade ERMi näitusele “Numbripõnevus. Arutlus andmetest ja mõõtmistest”. Foto: Anu Ansu
Esimene lugu: loendamise ja mõõtmise algusest
Juba näituseruumi sisenemisel ahvatleme külastajat end mõõtma. Kui pikk sa oled võrreldes Eesti keskmise inimesega? Kui lühike sa oled võrreldes maailma pikima mehega? Ja võrreldes teiste külastajatega… Meie keha on aegade algusest olnud meie kõige käepärasem mõõduvahend ja enne meetrisüsteemi väljamõtlemist võrdlesime paljusid asju kas käte või siruulatusega. Üks toll on sama palju kui pöidlaots esimese lülini. Üks vaks on pöidla ja nimetissõrme vaheline pikkus. Siruulatust saab mõõta sülega. Külmiti ümbert peab mahtuma kinni võtma ja vakamaa on maalapp, mida saab vakatäiega täita. Kui mõtlema hakata, siis on meie keha sobinud pikka aega mõõdupuuks meid ümbritsevale ilmale. Aga viimasel ajal mõõdame oma keha ja selle protsesse ning peame arvet selle üle, kui palju oleme maganud, kõndinud, vett joonud. Ja nii oleme me muutnud iseennast arve pidamise objektiks.
Külastajaid ennast mõõtma ärgitav sein, kuhu on ka märgitud, et keskmise eestlase pikkus on 175,13 cm. Foto: Anu Ansu
Teine lugu: arvepidamine
Umbes 16. sajandil muutub andmete kogumine Euroopas kinnisideeks. Inimeste huvi loendada ja arvet pidada laieneb üksikisiku või äri juurest riigi tasandile, kus tahetakse arvet pidada oma kodanike ja majanduse üle. Kuigi rahvastikustatistikat hakati tegema alles 19. sajandi alguses, on enne sedagi tehtud katseid pidada arvet rahvastiku, tervise jm küsimuste üle. Enamasti on selliste statistiliste harjutuste põhifookuses olnud bürokraatliku tõhususe tõstmine. Ilma detailse arvepidamiseta on keskne valitsemine sageli kujutlematu. Kutsume külastajat mõtlema selle üle, kas me peame arvet ikka õigete asjade üle ja õigetel eesmärkidel. See, kui suur või kui väike on riik, võib territooriumi asemel sõltuda selles, kui suur on selle mõju eri valdkondades; kui suur on meie energiasõltuvus või kaitsealuste metsade osakaal. Kutsume ka juurdlema, mille üle meil endal tasuks arvet pidada.
Kolmas lugu: suurte andmete lubadus ja väljakutse
Kas andmed, mida me oma statistikavaimustuses üha enam kogume, täidavad neile pandud lootusi või esitavad meile uusi väljakutseid? Näitame ekraanidel Eesti, Euroopa ja muu maailma lahedamaid andmelahendusi, mis aitavad meil ümbritsevat paremini mõista. Näitame ka seda, kuivõrd meid mõjutavad sotsiaalmeedias esitatavad numbrid ning kuidas andmed võivad koguni südame murda. Kui palju me teame üldse andmetest? Kes võiks otsustada andmete üle? Kes teab sinust rohkem, kas su pere või telefon?
Neljas lugu: alternatiivne vaade andmetele
Näitame, kuidas igaühest meist saab statistika, kui teeme märkmeid oma kultuuritarbimise, sellele kulutatud summade, pooleliolevate raamatute mïtmekülgsuse ja kinos jooksvate filmide vaatamise kohta. Üle maailma kerkib esile kunstnikke ja andmevisualiseerijaid, kes püüavad meid numbrite lõksust päästa, pakkudes värsket vaadet neile. Kutsume külastajat mõtlema, kuidas kultuuri mõõta.
Külastajatele loodud kultuuri kvantitatiivse mõõtmise vahendeid märgistav andmenööride sein, mille abil uuritakse osalejailt, milline on kultuuri mõju neile. Foto: Anu Ansu
*
Numbripõnevuse näitusel ei ole kõiki ideid, millest siin blogipostituses juttu on – nagu ikka, ei mahu kõik ideed alati ära või ei saa alati teoks. Näitus on prototüüp, katse mõtestada numbreid, loendamist ja sellega seotud väärtushinnanguid meie ümber. Loodetavasti saab olla selline tegevus igas järgmises versioonis parem, köitvam ja veelgi mõtlemapanevam. Praegu on prototüübist veel puudu näiteks „Numbripõnevuse“ Instagrami konto. Kui see aga valmib, siis kutsume sinna nii blogilugejaid kui näituse külastajaid postitama oma igapäevaseid kohtumisi numbritega. Mida sina viimati mõõtsid ja kas see aitas sul väärtustada seda, mida sa tõeliselt kalliks pead? Ja kas su riik ja sinu inimesed oskavad mõõta seda, mida tuleks tähtsaks pidada?
