Tenno Teidearu, ERMi teadur.
Tarbimisest mõeldes või rääkides peetakse sageli silmas uute asjade ostmist või muul moel omandamist ja kasutamist. Tarbimiskultuur on aga märksa laiem mõiste, mis hõlmab ka tarbimisega seotud väärtushoiakuid, valikuid, praktikat ning neist tulenevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi väljendusvorme (Lury 2011). Tegelikult võiksime mõelda asjade tarbimisest ja kasutamisest samuti laiemalt. Lisaks kõigele muule kaasneb tarbimisega paratamatult asjade füüsiline kulumine ja katkiminek. Asjade lagunemine aga ei pruugi siiski olla nende materiaalse ja sotsiaalse elu lõpp.
Kulumine, lagunemine, katkiminek on osa materiaalsest kultuurist. Mõned antropoloogid on asjade kaduvust teoreetiliselt käsitlenud materiaalse ebaõnnestumisena (ingl material failure), mis tähendab, et asjad ei pruugi alati kaasa töötada inimese kavatsustele, eesmärkidele ja soovidele (Carrol, Jeevandrampillai, Parkhhust 2017). Näiteks tarbeeseme või tehnikaseadme katkiminek on tihti ettearvamatu ja juhtub mõnikord just siis, kui seda on hädasti tarvis. Lagunemine ja katkiminek loob omakorda vajaduse ja võimaluse loominguliseks lähenemiseks asjadele. Seega võiks kaduvust mõista tarbimise osana, mis paneb kaupa vaatama uue, loomingulisema pilguga.
Tarbimisel ei pea olema konkreetset algust ja lõppu. Näiteks Alari (s 1950) jaoks, kellele meeldib kodus asju ise parandada ning materjale taaskasutada, ei lõpe hoolimata kaduvusest asjade elu niisama lihtsalt ühel hetkel ära.
Asja hävinemine, kõdunemine või ajas kulumine, purunemine ei tähenda vist veel seda, et see asi oleks vana, asi on lihtsalt tehtud kaua aega tagasi. Näen seda asja nii, et bioloogilised olendid vananevad, asjad mitte, need kanduvad ajas edasi. (Alari)
Alari umbes 40 aastat vanad sõrmikud, mis kestavad ajas. Foto: Alari
Parandamine on reaktsioon asjade kaduvusele, milles väljendub inimeste leidlikkus. Koduses asjade parandamises ja taaskasutuses saab mõnikord ühest asjast teine, vanast asjast või materjalist uus asi. Kui eseme algset vormi pole võimalik või otstarbekas taastada, siis uue elu andmine nõuab loomingulist ja improvisatsioonilist lähenemist. Näiteks Ilze (s 1982) tegi koos abikaasaga Lätist sõprade maja juurest leitud vanast katkisest raadiost baarikapi.
Ükspäev vaatasime aknast välja, et oo, selline ilus Sakta raadio lihtsalt vedeleb prügihunnikus. Meil mõlemal oli kohe selline tunne, et peab päästma – isegi kui see ei tööta raadiona, kindlasti saab seda kuidagimoodi kasutada. […] Me proovisime ta tööle panna. Algne mõte oli selline, et kui see vinüülimängija osa oleks selline, mis töötab, siis me vist oleksime seda kasutanud originaaleesmärgiga. Aga tuli välja, et ta on katki läinud. Siis me koristasime sisu ära ja tekkis baar. […] See oli väga lihtne variant, kuidas peita alkoholi laste eest ära, kuna nad olid väikesed, aga pähe ei tulnud raadio sisse vaadata. Tundus, et see on tore variant. See mõte oli ka selline, ma isegi ei mäleta, et oleks mingid pikad arutelud olnud. Mõte tuli vist sellest, et kui sa teed selle ülemise osa lahti, ta jääb. See on ju täpselt nagu baaridel. Vanasti olid need sektsioonid – sa tegid lahti selle keskmise osa ja seal oli alati mingi alkohol. See süsteem kuidagi meenutas seda. See on ju loogiline. (Ilze)
Sakta raadiost tehtud baarikapp. Foto: Tenno Teidearu
Asjade taaskasutamine ja parandamine on mõnikord kui brikolaaž, mille käigus vana või katki läinud ese võib saada käepäraste materjalide ja vahendite abil uue kuju, funktsiooni või tähenduse. Samuti võib parandamisel olla oma esteetika, millega saab asja muuta isikupäraseks või väljendada oma väärtushoiakuid. Nõukogude ajal oli selline lähenemine toonaste majanduslike ja poliitiliste tingimuste tõttu tavapärane. Asjade ja materjalide taaskasutamine ja parandamine avab loomingulisuse ning pole tegelikult tänapäeva masstarbimise kõrval päriselt kadunud kunst. Tarbimiskultuur on mitmekesisem ja kirjum, kui esmapilgul võiks arvata.
Jaana (s 1988) ehisparanduse põhimõttel parandatud vest. Foto: Tenno Teidearu
Eesti Rahva Muuseum kogub lugusid, fotosid ja esemeid, mis räägivad ja näitavad, mida inimesed teevad vanade, n-ö kasutute ja katkiste asjadega ning prügiga. Taaskasutus, parandamine, keskkonnahoid ja jätkusuutlik areng on aina olulisemad teemad, millega me kõik otseselt või kaudselt kokku puutume. Kas viskame vana ja katkise asja ära või anname sellele uue elu? Millal saab asjast prügi ja mis me prügiga teeme?
Küsimuslehe „Asjad, taaskasutus ja prügi“ info on lehel https://www.erm.ee/et/asjad-taaskasutus-prugi.
Jagage meiega oma kogemusi ja lugege teiste inimeste lugusid portaalis https://rahvalood.ee/lood/asjad-taaskasutus-ja-prugi/.
Kirjandus:
Timothy Carrol, David Jeevandrampillai, Aaron Parkhhust, Introduction: Towards a General Theory of Failure. Kogumikus: The Material Culture of Failure: When Things Do Wrong. Toim Timothy Carroll, David Jeevandrampillai, Aaron Parkhurst ja Julie Shackelford. Bloomsbury, London 2017, lk 1–20.
Celia Lury, Consumer Culture. 2nd edition. Polity Press, Cambridge, Malden 2011.
