Lastesaabaste konserveerimine

Autor: Silli Peedosk, ERMi konservaator.

Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseumi kogu, PAL 1603:1 Aj 433:1; PAL 1603:2 Aj 433:2)

Jalanõud on olnud ajast aega kõige levinumad nahkesemed, mida inimesed on valmistanud ja kasutanud. Ent samas on vanu jalatseid, mis on tänapäevani hästi säilinud, üsna vähe. Neid kulub inimesel elu jooksul mitu paari, kuid vanasti kanti neid enamasti nii kaua, kui vähegi kanda andis. Lagunenud kotad visati minema ja kuna naha puhul on tegemist orgaanilise materjaliga, hakkasid need ebasobivates tingimustes kiiresti lagunema. Seetõttu ongi vanad jalatsid üsna haruldased ja vähesedki leiud on enamasti kehvas seisus – vorm on kadunud ning deformeerunud nahk on kuivanud kõvaks ja paindumatuks.

Põnev protsess

Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseumist jõudis selle aasta jaanuaris ERMi konserveerimisosakonda kaks eri paarist lastesaabast. Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Aidus asuva Padina talu pööningult leiti korrastustööde käigus 2020. aastal hulk vanu pastlaid ja naiste- ning meestejalatseid. Nende hulgas oli ka kaks umbes viieaastase lapse vasaku jala nahast poolsaabast (koguja Toivo Tiks). Tegemist on ilmselt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse jalanõudega, mille seisund oli ERMi jõudes väga halb. Saapad olid tugevasti deformeerunud ja määrdunud, nii et esmapilgul oli raske isegi aru saada, missuguse konstruktsiooniga need täpsemalt on. Kindlalt võis vaid väita, et tegemist on kingsepa valmistatud jalanõudega, mitte kodus meisterdatud kottadega, sest mõlemal saapal olid korralikult töödeldud tikutatud tallad. Konservaatori jaoks pakkusid saapad aga igal juhul põnevat väljakutset.
Alustati kuivpuhastusega. Esmalt eemaldati tolmuimejaga saabaste pinnalt ning sisemusest lahtine mustus ja tolm. Seejärel puhastati pintsli abil kohad, kuhu tolmuimejaga oli raske ligi pääseda, nt õmbluste ja detailide vahekohad, samuti püüti deformeerunud sisemiste detailide ning kortsu kuivanud naha vahelt ja alt kätte saada võimalikult palju mustust (tolm, kuivanud pori, heinapebred, viljapead jms). Seejärel puhastati pinda tahmakäsna ja puhastuslappidega, et eemaldada nahapinnale tugevamini kinnitunud mustus. Viimasena järgnes märgpuhastus: pinna töötlemine deioniseeritud vees niisutatud vatitampoonidega. Vette oli lisatud ka tilgake ammooniumhüdroksiidi, mis on väga väikeses kontsentratsioonis kasutatuna nahale ohutu, aga aitab tõhusalt kaasa mustuse eraldumisele.

Niisutamine

Vana naha põhiprobleem on selle jäigastumine. Sageli arvatakse, et kõvaks ja kangeks muutunud nahka on võimalik uuesti pehmeks saada spetsiaalseid emulsioone, kreeme või vahasid kasutades. Tegelikult see nii ei ole. Vana kõvaks kuivanud nahk jääb paraku selliseks. Sageli on jäigaks muutunud esemed ka tugevasti deformeerunud. Deformatsioonist vabanemiseks ja algse vormi andmiseks on ainus variant neid niisutada, sest niiske nahk muutub pehmeks ja annab võimaluse seda vormida. Kuivades aga muutub nahk paraku taas jäigaks ning paindumatuks.
Nahka ei tohi läbi leotada, vaid tuleb niisutada just nii palju, et ta muutuks pehmeks ja oleks töödeldav. Kuivamine peab toimuma aeglaselt stabiilses ja nahale sobivas keskkonnas. Kindlasti ei tohi nahka kuivatada kuuma õhu abil. Samas tuleb jälgida, et aeglasel kuivamisel ei hakkaks kusagil kasvama hallitust.
Antud saabaste niisutamiseks kasutati spetsiaalset kambrit. Kamber täideti külma auruga, mis ei teinud nahka läbinisti märjaks, vaid niisutas just sedavõrd, et see muutus pehmeks ja elastseks ning oli võimalik hakata taastama saabaste kolmemõõtmelist kuju.
Saapad täideti vormimise ajaks tihedalt tavalise pehme majapidamispaberiga. Nii oli neid hea modelleerida ja samas kogus paber nahast niiskust ning aitas kaasa kuivamisele. Enne paberiga täitmist töödeldi saabaste sisemus hallituse vältimiseks igaks juhuks üle isopropanooliga. Niiskeks muutunud paberid vahetati protsessi jooksul mitu korda kuivade vastu. Lisaks vormimisele sirutati ühe saapa sääreosa kortsunud ja mitmekordselt kokku kuivanud nahk ning parandati rebenenud tekstiilvooder. Teisel saapal viidi tagasi oma õigesse asendisse kõveraks keerdunud sisetald.

Selgus, mis saapaga tegu

Vormimise käigus sai selgeks, missugust tüüpi saapaga kummalgi juhul tegemist on. Pärast naha sirutamist ilmnes, et ühel saapal on kõrgem säär, mis käis kinni viie nööbiga. Nööbid ei ole küll säilinud, kui näha on nende asukohad ja nööpaugud. Sääreosa nahk oli õhuke ja pehme ning saapa tald oli õhuke. Seetõttu mõjus saabas tervikuna peene ja kergena, mis viib mõttele, et saapapaari kanti soojemal ning kuivemal ajal. Sellised saapad olid laialt levinud, sest vanadel fotodel võib neid sageli lastel jalas näha.
Teise saapa sääreosa pole kahjuks hästi säilinud. Konstruktsioon ja küljeõmbluse ääres säilinud väljaveninud tekstiili jäänused lubavad oletada, et tegemist on poolsaabastega, mille madala sääreosa küljepaneelid olid tekstiilkummist. Taolised saapad on tänapäeval tuntud Chelsea saabaste nime all, mis on populaarseks saanud ennekõike Beatlesite kaudu. Tegelikult hakati selliseid saapaid valmistama juba 19. sajandil ja nende kandmine muutus eriti laialdaseks tänu tekstiilkummi kasutuselevõtmisega – sellest valmistatud küljepaneelid tegid jalgapaneku ja äravõtmise väga mugavaks. Neid saapaid tehti nii meestele kui naistele, kuid raske on öelda, kui levinud need Eestis olid. Antud saapa puhul pole ka võimatu teistsuguse sääre variant. Saapal on paksem tald kui eelmisel, seega võiks arvata, et tegemist on porisema ilma jalanõudega. Sellele viitas ka rohke kuivanud pori. Üldiselt tundub see saabas rohkem kulunud kui esimene.
Pärast vormimist töödeldi saabaste pinda KlucelG etanoolilahusega. See on geeljas aine, mis täidab naha mikropraod, kinnitab ja tugevdab pudisevat nahka ning kaitseb-ühtlustab kulunud naha pinda. Tänu Klucelile puudub vajadus nahka viimistleda mõne kreemi või emulsiooniga. Nagu juba mainitud, ei muuda sellised ained nahka pehmemaks – kui kreemitamine nahale midagi annab, siis vaid lühiajalise värskema väljanägemise. Pigem võivad naha sügavamatesse kihtidesse sattunud ained hakata seal aja jooksul happelisi reaktsioone tekitama (eriti kui tegemist on orgaanika baasil emulsiooni, kreemi vms) ja nahale hoopis suuremat kahju teha. Samuti seob rasvane pind kergemini mustust ja tolmu.
Selleks et saapad jääksid vormi hoidma, valmistati neile siidipaberist täidis. Kuna muuseumil on plaanis saapaid edaspidi eksponeerida köstripere eluruumis lapse asjade juures, siis saab Palamusel neid toredaid jalanõusid oma silmaga ka näha.

Saapad enne konserveerimist. Foto: Silli Peedosk

 

 

 

Enne konserveerimist. Foto: Silli Peedosk

Saabas kuivpuhastamise ajal. Foto: Silli Peedosk

Saapad niiskuskambris. Foto: Silli Peedosk

Saabaste vormimine. Foto: Silli Peedosk

Saapad pärast konserveerimist. Foto: Silli Peedosk

Pärast konserveerimist. Foto: Silli Peedosk

 

Lisa kommentaar