Indrek Jääts, kuraator.
Näituse idee võrsus koostööst Venemaa Etnograafiamuuseumiga. Nende kogus on palju vanu ning Eestis ja tõenäoliselt ka mujal Euroopas seni avaldamata fotosid Venemaa rahvastest. Tekkis mõte tuua valik neist piltidest seoses Tartus toimuva VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressiga avalikkuse ette.
Aga milleks piirduda üksnes näitusega, mis on paratamatult ajutine? Leidsime, et pildid on kindlasti väärt avaldamist ka fotoraamatuna, mille eluiga on pikem ja levik loodetavasti laiem.
Venemaa Etnograafiamuuseumi tuhandetest Uurali rahvaid kujutavatest fotodest tuli teha esmalt valik ning mõelda välja näituse ja albumi kontseptsioon. Oli selge, et keskne mõiste, mille ümber kõik keerleb, on „rahvas“. Parimaks lähenemisnurgaks vanadele etnograafilistele fotodele tundus olevat etnograafia ajalugu.
Saamid. Lapsed. Foto: Leonid Kapitsa, 1914. REM 3226-11
19. sajandil sisenes kogu Euroopa (sh Venemaa) tasapisi rahvuste ajastusse. Varem oli elanikkonda lahterdatud eeskätt riikliku kuuluvuse, usu ja seisuste alusel. Rahvastiku valdava enamiku moodustasid talupojad, kuid nende keele ja kultuuri vastu ei tundnud erilist huvi ei valitsejad ega õpetlased. Nüüd lahterdasid haritud mehed rahvastiku talurahva keele- ja kultuurieripäradest lähtudes eri rahvasteks. Rahvakultuurist sai tähtis huvi- ja uurimisobjekt ning sündis etnograafia – teadus rahvastest ja rahvast lihtrahva tähenduses, eelkõige talupoegadest.
Sölkupid. Perekond suvises laagripaigas. Foto: Aleksandr Adrianov, 1888. REM 3955-6
Marid. Naised ja laps. Foto: Ivan Zelenov, 1905-1906. REM 1086-9
Vepslased. Perekond alepõllul. Foto: Nikolai Rozov, 1926. REM 4630-43
Mansid. Perekond. Foto: Sergei Rudenko, 1909. REM 1705-67
Kuidas üht rahvast visualiseerida? Kõige levinumaks viisiks on näidata inimesi ja soovitatavalt traditsioonilistes kostüümides, nii-öelda rahvariietes. Fotodel kujutatud üksikindiviidid olidki omaaegsetele etnograafidele pigem ühe või teise rahva enam või vähem tüüpilised esindajad kui iseseisvad huviobjektid. Pildistajate jaoks polnud tavaliselt olulised mitte konkreetsed isikud, vaid nende rassilised erijooned, rahvarõivad, traditsioonilised tegevusalad ja tarbeesemed. Seetõttu ei pandud meile vanadelt fotodelt vastu vaatavate inimeste nimesid alati kirja ja nad on jäänud anonüümseks.
Mind kui kuraatorit hakkas see rahva ja üksikisiku vahekord huvitama ning sellest saigi näituse ja albumi kandev idee. Fotosid valides eelistasin portreesid või grupipilte, kus kõik on hästi näha. Mõtlesin, et kui need inimesed, oma rahva esindajad, suures plaanis vaatajate ette tuua, saavad nad tagasi osakese oma individuaalsusest.
Albumis ja näitusel olevad fotod pärinevad 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi esimestest kümnenditest. Kongressiga seoses püüdsin selle poole, et kõik tänased soome-ugri ja samojeedi rahvad oleks esindatud, kuid see osutus keeruliseks. Kõiki rahvaid tol fotograafia varasel perioodil võrdselt hästi üles ei võetud. Kõiki praeguseid rahvaid tollal veel ei eristatudki. Näiteks nganassaanide puhul tuli leppida fotodega hilisemast ajast – kuni 1930. aastateni ei tuntud sellist rahvast, nad olid osake „samojeedide“ ebamäärasest summast.
Enamik fotosid pärineb Venemaa Etnograafiamuuseumist. Kuna neil aga kõigi rahvaste kohta vanu pilte ei olnud, siis otsisin täiendust Ungari Etnograafiamuuseumist, Soome Muuseumiametist ja meie oma Eesti Rahva Muuseumi fotokogust.
Vanimad pildid (eestlastest, karjalastest, ersadest) pärinevad 1867. aastal Moskvas toimunud ülevenemaaliselt etnograafianäituselt. Palju fotosid tegid omaaegse Keiser Aleksander III Vene Muuseumi etnograafiaosakonna (nüüdse Venemaa Etnograafiamuuseumi) vabatahtlikud kaastöölised 20. sajandi algul. 1920. aastatel korraldas see muuseum terve rea etnoloogilisi kompleksekspeditsioone, mille käigus uuriti ja fotografeeriti ka mitmeid soome-ugri rahvaid. Valitud fotoseeriad on mõeldud väikeste ekskurssidena ühelt poolt etnograafia ning teisalt pildistatud rahvaste ajalukku. Lisatud on ka info pildistajate ja pildistamise asjaolude kohta.
Näituselt ja albumist leiab veel rea näiteid omaaegsetest etnograafilisest kaartidest. See on teine, inimeste pildistamisest üpris erinev võimalus rahvaid visualiseerida. Riikide elanikkond jagatakse etnilisel põhimõttel kaardil värvilaikudeks ja rahvad, täpsemalt nende asualad, saavad seega nähtavaks. Need kaardid põhinevad statistikal, mis fikseerib inimeste etnilise kuuluvuse. Parimaks näiteks sellest kõigest on saksa päritolu Vene õpetlase Peter von Köppeni koostatud „Euroopa Venemaa etnograafiline kaart“ (1851). Kohatisele ebatäpsusele vaatamata oma tegemist varase etnilise kartograafia suursaavutusega. Selle juurde kuulus veel brošüür, sealhulgas tabel „Ligikaudsed andmed muulaste arvust Euroopa Venemaa kubermangudes“. Kogu mittevene elanikkond on selles süstematiseeritud rahvasteks, kelle arv on antud inimese täpsusega. Selline täpsus on muidugi illusoorne, tegemist on keerulist etnilist tegelikkust tugevasti lihtsustava skeemiga.
Soomlased. Naised tõmbavad piipu. Foto: Ilmari Manninen, 1929. Museovirasto KK1556:162
Kumba siis eelistada, albumit või näitust? Raamatut saab kaasa osta, kodus vaadata, kinkida. Seal on pisut rohkem tekstilist infot, fotosid ja etnograafilisi kaarte. Näitusel saab neid unikaalseid vanu fotosid aga vaadata suures plaanis. Niisiis soovitan mõlemat.
Fotoalbum ja näitus on eesti, inglise ja vene keeles. Müügil ERMi poes ja e-poes.
Näitus ERMi galeriis on avatud 27. veebruarist kuni 17. oktoobrini 2021,
