Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja.
Eestlaste päritolu kohta avaldasid varauusaegsed kirjamehed arvamust juba siis, kui meie ise eelistasime end veel maarahvaks kutsuda. Rahvusliku eneseteadvuse tõusu harjal tõusid ka eestlaste endi seas küsimused selle poolmüütilise algjuurika kohta, mida iga väärika ajalooga rahvas omama pidi. Nõnda on juba 19. sajandist saadik ikka ja jälle esitatud uusi seisukohti eestlaste etnogeneesist. Neist kõige värskem ilmus alles mõni aasta tagasi arheoloog Valter Langi sulest. See kirjutis põhinebki Karl Pajusalu intervjuul Valter Langiga 5. novembril 2020 Eesti Rahva Muuseumi raamatukogus.
Valter Langi 2018. aastal ilmunud raamat „Läänemeresoome tulemised“, mis pakub seni kõige värskema selgituse eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste kujunemisest, ühendab omavahel arheoloogia, keeleteaduse ja geneetika uurimistulemused. Teos nägi ilmavalgust Eesti Vabariigi juubeliaastal, aga mõtted ja esimesed sammud said alguse juba 2012. aastal. Tõuke sel teemal kirjutada andsid Langile Soome keeleteadlase Petri Kallio uurimused, mis esitasid soome-ugri keelte hargnemiste kohta uue kronoloogia. Seni oli olnud valdav seisukoht, et soomeugrilased jõudsid Läänemere äärde nooremal kiviajal, mil kasutusel oli kammkeraamika. Soome foneetikaprofessor Kalevi Wiik pakkus 2000. aastate alguses välja julge idee, et nad tulid oma praegustele asualadele koguni kohe pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aastat tagasi. Kallio järgi aga ei saanud soome-ugri algkeel jaguneda tütarkeelteks palju varem kui 2000 eKr. Seega pidid olulised etnogeneetilised protsessid toimuma pronksi- ja vanema rauaaja jooksul – ehk teisisõnu Langi enda uuritaval perioodil. See sütitaski tema huvi.
Valter Langi raamat „Läänemeresoome tulemised“. Foto: Arp Karm
2015. aastal Oulus peetud fennougristika kongressil esines Lang ettekandega, kus pakkus välja ühe võimaliku soomeugrilaste rännutee idapoolsest algkodust Volga ja Kama jõe piirkonnast Läänemere äärde. Arheoloogia andmed viitavad marsruudile Volga ülemjooksult Ülem-Dnepri kaudu Väina jõele. See pilt muutis eelkõige Soomes levinud arvamust soomeugrilaste liikumisest Volga ülemjooksult mööda Põhja-Venemaa jõgesid Karjalasse ja Sise-Soome. Nüüd liikus läänemeresoomlaste kujunemise tuumikala lõuna poole, Soomest Läti piirkonda.
Soomeugrilaste võimalikud üldised liikumissuunad idast läände. Edelaväila mööda võisid liikuda läänemeresoomlaste, loodeväila kaudu aga saamide esivanemad. (Kaart: Valter Lang „Läänemeresoome tulemised, 2018, lk 204)
Teadusringkond hindas „Läänemeresoome tulemisi“ väga kõrgelt, mistõttu tehti peagi ettepanek tõlkida see ka soome keelde. „Homo fennicus. Itämerensuomalaisten etnohistoria“ tuli välja 2020. aastal. Sinna oli võimalik lisada täiendusi, mida vahepealse paari aastaga oli pakkunud vana DNA uurimine, samuti sai seal arvesse võtta eestikeelse käsitluse retsensioonides välja toodud kitsaskohti. Õnneks sobisid värsked teadusandmed kokku juba eestikeelses raamatus esitatud üldpildiga läänemeresoomlaste kujunemisest, nii et seda ei pidanud hakkama sisulises mõttes ümber kirjutama.
Õigupoolest on varemgi proovitud ühendada soome-ugri küsimuste lahendamiseks omavahel keeleteadus, arheoloogia ja geneetika. Küllap tuntuim katse pärineb eespool mainitud Kalevi Wiikilt, kes oli seda meelt, et juba esimesed mandrijää taandudes Kirde-Euroopasse rännanud rahvad kõnelesid uurali keelkonda kuulunud keelt/keeli. Arheoloogia poolt vaadatuna oli tema metoodikas siiski mitmeid nõrku kohti. Näiteks tavatses ta panna võrdusmärgi arheoloogiliste kultuuride ning rahvaste ja keelte vahele, eeldades, et ühise ainelise kultuuriga inimesed pidid kõnelema ka ühte keelt. Samuti oli problemaatiline Wiiki praktika järeldada, et ainelise kultuuri muutudes muutus kindlasti ka inimeste kõneldav keel. Tegelikult võivad materiaalses ja vaimses kultuuris (sh keeles) toimuda muutused eri põhjustel ja mitmeid radu mööda. Wiiki ajal oli üsna lapsekingades ka geenide uurimine – ta sai kasutada peaasjalikult tänapäevase populatsioonigeneetika andmeid, mis võimaldavad paraku üsna vabu tõlgendusi sõltuvalt uurija maitsest.
Arheoloogilistest inimsäilmetest eraldatud DNA uurimine ehk arheogeneetika võidukäik sai alguse alles 2010. aastate teisel poolel. Ajalooliste inimeste geenide kohta täienev info on nüüd lubanud heita värske pilgu aastakümnete jooksul kogutud arheoloogilisele leiumaterjalile. Mingit kultuurinähtust võib senisest kindlamalt seostada teatud geene kandnud inimestega, samuti jälgida geenide (ja järelikult neid kandnud inimeste) liikumist ühest kohast teise.
Ometi ei ütle ei luudest eraldatav pärilikkuseaine ega arheoloogilised esemed ise veel midagi nende inimeste kasutatud keele kohta, mistõttu on uurijatel endiselt piisavalt tõlgendusruumi. Milline siis on Valter Langi loodud tõlgendus eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste varaajaloost? Püüame selle siin lühidalt kokku võtta.
Läänemeresoomlaste esivanemad jõudsid Põhja-Läti, Eesti ja Edela-Soome aladele umbes alates 1000 eKr, st pronksiajal, mitmes laines. Enne soomeugrilaste tulekut elasid siin mitmed kiviaegse taustaga kogukonnad, kelle keelest me praeguseks midagi ei tea, ning Ranniku-Eestis nähtavasti siia veidi varem tulnud germaani päritolu inimesed, kes matsid oma surnuid uhketesse kivikirstkalmetesse. Üks märkimisväärsemaid soome-ugri uustulnukate sisserändelaineid leidis aset umbes 800–700 aastat eKr, mil mitmel pool Lätis ja Eestis, aga ka Soomes ja isegi Kesk-Rootsis rajati kindlustatud asulad. Elupaikade kindlustamine viitab üldiselt mingitele pingetele ühiskonnas, kuid praeguses uurimisseisus on veel vara öelda, kas pinged võisid tekkida näiteks uustulnukate ja varem piirkonnas elanud kohalike vahel. Kuna kindlustatud asulates elanud inimeste matmispaiku pole seni leitud, siis pole meil ka otsest infot nende geenide kohta.
Eesti tuntuim pronksiaja kindlustatud asula on Saaremaal Asvas. Arheoloogilised kaevamised muistisel 2013. aastal. Foto: Andres Kimber
Järgmine sisserännulaine toimus millalgi vahemikus 700–500 eKr ja kuna sellal tulnud inimesed matsid oma surnuid kivikalmetesse (arheoloogias nimetatud varasteks tarandkalmeteks), siis on neis luud hästi säilinud. Luudest eraldatud DNA-s on tuvastatud spetsiifiline Y-kromosoomi haplogrupp N3a. See pärines kindlasti kuskilt ida poolt. Tänapäeval on haplogrupp N3a küllaltki levinud eestlaste, soomlaste ja karjalaste, aga ka lätlaste ja leedulaste seas, kuid selle puudumine siinkandis kiviajal elanud inimeste pärilikkuseaines on kindlaks tõendiks vanemal metalliajal toimunud sisserändest.
I aastatuhandel eKr rajatud varased tarandkalmed võivad kuuluda Läänemeremaadesse sisserännanud soomeugrilastele. Üheks selliseks on Poanse kalme Lääne-Eestis. Foto: Anti Lillak
Läänemeresoome ja balti rahvaste suur geneetiline sarnasus näitab ilmekalt omavahelist tihedat suhtlust, mis võis alguse saada juba esimeste soomeugrilaste lääne poole liikumisega. Baltlased elasid sellal väga laial maa-alal alates Läänemerest kuni Volgani, nii et nendega puututi tahes-tahtmata kokku. Baltlaste ja läände asunud soomeugrilaste pikka aega kestnud kooselu on jätnud tugevad balti jäljed ka tänapäevastesse läänemeresoome keeltesse.
Juba tugeva balti värvinguga rikastatud soomeugrilased sulandasid endasse peagi siinsed vanema kiviaegse põhjaga kogukonnad ning rannikupiirkondades germaani taustaga rahva, kellelt nad said oma keelde uue, germaanilaenulise kihistuse. Arheoloogia andmete põhjal võib hilisel pronksiajal ja varasel rauaajal jälgida Eestis ja Soome rannikualadel, Põhja-Lätis ja kohati Kesk-Rootsis levinud ühisosa ainelises kultuuris – seda võib pidada varajaste läänemeresoomlaste ühiseks kultuuriks.
Järgmiste sajandite vältel toimus uus rändelaine, kus eelkõige Põhja-Eestist liikusid läänemeresoomekeelsed asunikud ümberkaudsetele maadele – mujale Eestisse ja Põhja-Lätti, samuti lõunapoolsesse Soome, Karjalasse, Vadja-/Ingerimaale ja Vepsamaale. Alates rooma rauaajast (u 50–450 pKr), aga eriti rahvasterännu ajast (u 450–550/600 pKr) ja eelviikingi- ehk merovingiajast (u 550/600–800 pKr) hakkasid seni üsna ühetaolises kultuuris ilmnema lokaalsed omapärad ning välja joonistuma läänemeresoome etniliste rühmade kultuurid. Siiski võib läänemeresoome rahvaste seas näha ainelises kultuuris sarnasusi isegi veel aastasadu hiljem, 12.–13. sajandini välja.
Läänemeresoomlaste teine, Põhja-Eestist lähtuv ekspansioon rauaajal. (Kaart: Valter Lang „Läänemeresoome tulemised, 2018, lk 221)
Selliselt on läänemeresoome rahvaste etnogeneesi laiades joontes kirjeldanud Valter Lang oma 2018. ja 2020. aasta raamatutes, kuid muidugi on jäänud veel hulgaliselt valgeid laike, mis vääriksid edaspidi suuremat tähelepanu. Uutena on ta nimetanud näiteks küsimusi, kuidas toimus eri rahvarühmade kohtumine Läänemere ääres ja milliseks kujunesid nende omavahelised suhted või miks jäi siinses keeleliselt kirevas keskkonnas peale just soome-ugri keel. Eraldi põnev teemadering seostub rooma rauaajaga, mil suur osa Baltikumi ning Lõuna-Soome omandas Läänemere lõunaranniku, eelkõige Visla jõe suudmeala rahvale iseloomuliku materiaalse kultuuri. Sõltuvalt parasjagu valitsenud eelistustest ja poliitilistest tuultest on uurijad pidanud Visla alamjooksu elanikke kord gootideks, kord läänebaltlasteks, aga võib-olla pole antud küsimuse seisukohast juhus, et umbes üheaegselt Visla piirkonna mõjuga meie ainelisele kultuurile suurenes rooma rauaajal läänemeresoome keeltele germaani keelte mõju. Visla-äärseid elanikke on antiikautorid nimetanud aestii – see on rahva nimi, mis on hiljem kinnistunud eestlastele. Kõik see ja palju muudki etnogeneesiga seotut jääb tulevikus uurimiseks.
Valter Lang „Läänemeresoome tulemised“ (Muinasaja teadus, 28)
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018
„Homo fennicus. Itämerensuomalaisten etnohistoria“. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2020
