Lembi Anepaio, ERMi arhivaar.

Pühad ja sünnipäevad tulevad igal aastal olenemata sellest, kas valitseb õnn või õnnetus, majanduskasv või langus, ülemaailmne pandeemia, sõda või rahu. Pandeemia tõttu on sünnipäevad ja jõulupühad olnud vaiksemad ja väiksemad kui tavaliselt. Samamoodi on ka Eesti tänavuse sünnipäevaga. Ehkki see on kerge pettumus, et paraad ja suurem pidu jääb ära, tuleb olla tänulik, et on põhjust ja võimalust isekeskis vabaduse üle rõõmustada.

Teise maailmasõja ajal, kui inimesed olid Eestist laiali pillutud itta, läände ja põhja kas kaevikutesse või põgenike paatidesse, peeti pühi ja vabariigi aastapäeva ikka meeles. Hille Jaanusson (s Hilda Pihlap, 1922–2010) oli 21-aastane neiu, kui ta põgenes üksi ilma pere ja sugulasteta üle Soome lahe. Esialgu oli plaani otsida töö, vahepeal kaalus ta ka lottaks ehk Soome naiskodukaitsjaks saamist, kuid elul olid omad keerdkäigud ning Hilda jõudis pärast vintsutusi Rootsi, kus ta abiellus, sai poja, astus ülikooli ning kaitses lõpuks doktoritöö arheoloogias. Pärast seda töötas ta Uppsala Ülikooli arheoloogia instituudis arheoloogina, Rootsi Muinsuskaitseametis kui ka Riiklikus Ajaloomuuseumis antikvaarina. Ta kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, Eesti Teaduslikku Seltsi Rootsis, Estonia Seltsi ja Rootsi Arheoloogiaühingusse.

Mitmed tema tuttavad ja koolivennad said soomepoisteks ja Hille, tol ajal veel Hilda Pihlap, pidas nendega nii tihedat kirjavahetust, nagu olud võimaldasid. Kirjad on põnevad ja isiklikud, sisaldades nii olmekirjeldusi ja seiklusi, mis teevad vahel silmad ette ka märulifilmidele, samuti mõtisklusi ja lootust, et Eesti saab vabaks.

1943. aasta jõulude eel, kui Hilda oli just Soome pagenud, ei tundnud ta seal veel kedagi ega osanud ka soome keelt. Ta tundis end üksiku ja õnnetuna, liiati veel sünnipäeva eel, mis on täpselt jõululaupäeval.

Teda lohutas Hans Keng, Hille klassiõe onu (07.09.1916–05.1945), kes jäi sõja lõpus Tšehhis kadunuks. Keng oli Eesti ohvitser leitnandi auastmes, kes viidi Tondilt Venemaale. Ta teenis Punaarmees, põgenes Velikije Luki all 8. Eesti Laskurkorpusest sakslaste poolele ja oli sõjavangis Saksamaal. Hille hakkas talle kirjutama klassiõe palvel. Hans ja Hille kohtusid esmakordselt siis, kui mees sõjavangist vabanes. Vahepeal peitis ta ennast Tallinnas mõned päevad ka Hille kodus. Peagi põgenes ta Soome, oli sealses sõjaväes staabis ja kompaniiülem. Pöördus Jalaväerügement 200 koosseisus siis tagasi Eestisse ja võitles Sinimägede all, kuuludes 20. eesti diviisi. Selle taandumisel Saksamaale jäi Tšehhis kadunuks.

19. detsembril 1943 lohutab Hans Hildat kirjas ja lisab jõulutervituse: „Häid jõulupühi – Kui tunned end nüüd üksikuna, siis tulevastel jõuludel mitte enam.“

Uue aasta puhul saatis ta aga Hillele kirja, kus kirjeldas venelaste kuulirahet uusaasta saabumise puhul:

Rindel 2.1.44

Uue aasta tervitusi rindelt!

/…/ Jõulud minul möödusid erilisel viisil – olid esimesed, sellised otse eesliinil. /…/ Sain rindepaki tundmatule sõdurile, toidud olid tavalisest paremad ja pääle selle kingiks saadud. Nii et mina oma jõuludega jäin küll rahule täielikult. Uus aasta saabus küll erilisel viisil sellest kirjutan lähemalt.

Uus aasta saabus meil siin ainult 3 korda. Esimene saabumine oli venelastel kell 23.00, mida nad märkisid tulekuulidega laskmisega õige massiliselt ja igalt tegelaselt ja seda umbes 6-10 minuti jooksul. Jõulukuu Öö oli päris valge lendlevate põlevate kuulide valgusest. Ise muidugi andmise ka, kuid meie omad ei hõõgunud vaid läksid niisama tumedalt.

Teine saabumine oli meie kell 24.00, mida tähistati meie massilise rakettide laskmisega, kusjuures ei lastud ühtegi tumedat kuuli. Venelased muidugi kukkusid omalt poolt jälle andma. Kõvasti.

Kolmas uusaasta oli Eesti oma, veel 01.00, mille sai vastu võtta raadiost. Niipalju paganad tegid pahandust, et lasksid antenni puruks, käisin praegu seda uuesti ülesse panemas. Muud erilist ei olnud midagi. /…/.

Hiljem lisas ta kirjale veel tänusõnad Hille saadetud sinimustvalge lipukese eest ja ütles, et sai Soome martade ühenduselt sõduri jõulupaki, mis tekitas jõulutunde…

Tervisi! Tervisi!

Ah soo, tahtsin sulle tänu öelda lipu eest. Kasutasin teda nüüd jõulu ajal esmakordselt. Ta seisab praegu raadiol kusjuures tema kõrvale on kinnitatud kaks väiksemat soome lippu. Nii on ta mul seisnud kogu pühadeaja. Jõululaupäeva õhtul käis rindel külas omadest grupp mehi, kes laulsid jõululaule ja selle järele küünlatulede valgel läks tundmatute sõdurite pakkide jagamine ning avamine.

Sama aastavahetust, samuti Soomes, kuid rindest veidi kaugemal, ohvitseride koolis, kirjeldas Hillele Heldur Margus 5. jaanuaril 1944:

Pühad möödusid siin laagris päris vaikselt. Saime ka jõulupakikesi. Olid ikka enam vähem jõulude moodi. Uue aasta võtsime vastu vaikselt, tegime mõned paugud ja laulsime hümni – nägudega lõunasse.

Kui aastavahetuse ajal oli Heldur veel n-ö koolis, siis vabariigi aastapäev möödus tal juba Karjala Kannase rindejoonel. Pidulik aktus toimus ka seal, kuid ballide ja vastuvõttude asemel rõõmustas neid täis kõht ja ilutulestiku aseaineks oli vaenlase pakutud „tulevärk“:

Karjala-Kannaksel 01.03.1944

Nüüd kirjutan Sulle, kuidas veetsime Kannaksel Vabaduspäeva. Hommikul tõusime nagu tavaliselt „äratusmängu“ saatel /ryssadelt mõned õrnad õnnesoovi paugud./Siis serveeriti meile voodisse õigemini kivikõvadele naridele pool välikatlatäit piimaga korvikettat ja sinna juurde igale üks tükk valget saia. Väga priima sai, mida Eestis sai ainult raha aeg. Paari tunni pärast saime jälle süüa, seekord manna suppi piimaga. Et päeva pidulikumaks teha, selleks ajasime kõik oma habemed maha ja panime lauale paberist laud lina. Kõik need uuendused andsid asjale väga meeldiva ilme. Pääle lõunat oli meil paar kilomeetrit tagalas korraldatud aktus, kus peeti kõnesid ja muud sarnast asja. Isegi kindral oli sääl ja lausus oma parimad soovid tulevikuks. Sel aktusel annetas Saksa rahva juht meie kompanii ülemale raudristi. Vaene Adolf ei võinud vist aimatagi, et see härra eestlaste kompaniid juhib. Aktuselt tulles ootas meid jälle toit – seekord sealiha kaste ja kartulitega. Ja õhtul, enne magamaminekut toodi veel riisipuder viinamarja mehuga. Nagu näed, oli meil sõdurite juures Vabaduspäeva pühitsemise pearõhk pandud toidule. See on ka arusaadav, sest sõdur tunneb end ainult siis hää kui tal kõht täis on. Õhtul kui olin jälle postil, vaatlesin seda tavalist tulede mängu ja siis sain  aru, et see Vabaduspäev ei erinenud kuidagi endistest – päeval söömingud ja aktused ning õhtul tulevärk. Ka ryssa pidas end tol tähtsal päeval korralikult. Võib olla oli see tingitud sellest, et eelmisel päeval oli neil punaarmee aastapäev.

Pärast sõda hakati vanu sõpru-tuttavaid otsima ja võeti nendega ühendust. Kuigi küüdirong Eestist ära põgenenud või sõjategevuse käigus mujale sattunud inimesi ei puudutanud, polnud elu põgenikelaagriski kuigi roosiline. Raha oli vähe, toidu ja tarbekaupadega oli kitsamast kitsam. Kuulid ei lennanud, kuid aineline puudus oli suur. Hillel tekkis kirjavahetus oma kooli- ja seltsiõe Linda Saksaga. Linda kirjutab 1947. aasta detsembris jõuluettevalmistustest Saksamaal Bad-Wörishöveni põgenikelaagris ning tänab kingipaki eest, mis Hille talle saatis. Järgneva aasta jõuludest on sarnane kiri. Lastele loodi jõulumeeleolu lihtsate vahenditega. Piparkoogid või magusad keeksid, kui neid sai, märkisid pühade erilisust väga vaestes oludes, kus isegi küünal oli defitsiit. Kingitused olid enda valmistatud, kui neid oli üldse võimalik teha. (Jõulu)toitudega oli kitsas ja põgenikelaagris söödi ka jõulupühade ajal sama toitu mida igapäevaselt – kaerahelbeputru. Kaks pakki suitsu oli kõik, mida täiskasvanu võis mõnel aastal jõulude puhul oodata, ja kingiks saadetud küünlad võisid vahel jalutama minna. Just nii kitsas oli eluolu laagris:

Bad-Wörishofen

8.12.1947

Kallis Hilda!

Palju tänu ka Sulle paki saatmise eest. Anu saab kommide ja piparkookide üle väga rõõmustama. Teinekord aga ära tee endale pakisaatmisega asjatut vaeva, kuna Sul raha omalegi kleitide ja poisile tuhande teise asja ostmiseks ära kulub. Herkulo ja nuudel ongi näiteks meie peatoidus siin Saksamaal, mida saame nüüd juba neljandat aastat, igal hommikul, õhtul ja lõunal. Loe ja kirjuta: 4 aastat!!! Pealegi keedetult ainult vee ja soolaga. Muidu on ju herkulo hea ning toitev, aga katsu sa teda süüa ilma piima, suhkru ja võita! Mis meil puudub – on rasvaine ja suhkur! Seepärast võetigi Sinu pakist jõuluküünlad, (meil maksab siin 1 küünal, tavaline jõuluküünal, nagu müüdi Eestis, 3 RM ja 50 penni ning on saada ainult altkäe!). Kartsid vist vaesekesed seal, et põletamise asemel jõulude ajal paneme nad nahka!! Aga ega me sellepärast ilma jõuluvalguseta jää. Küll me kohvi küünalde vastu välja vahetame. Anukesele sain osta hirmsa raha eest vurri, mis keereldes mängib ning päris ilusa paksu pildiraamatu. Tiinakesele on kah üks kõrin. Katepeale kokku lubas taadi väikese saani meisterdada. Ise jääme muidugi kingitustest ilma, sest mis saada on, on nii kallis, et lööb hinge hinda kuuldes rindu kinni!

Bad- Wörishofen

07.01.1948

Kallis koolisõts!

Esiteks Suur aitäh Sinu jõulupaki eest, millise saime mõned päevad tagasi täies koosseisus ja vigastamatult kätte. Olgugi et lastele sai sealt head ning paremat, palun Sind, ära enam omale kulutusi tee. Tiinakest ja Anukest rõõmustasid eriti keeksid ja piparkoogid. Tõepoolest – imestasime kõik, et selliseid priima asju vabalt, ilma igasugu margita maailmas müügil on. Saaks neid kasvõi saja grammi viisi üks kord kuus osta! Eriti tänulik olen ma suhkru eest, sest suhkru ja rasv on medepool tõesti selline asi milleta peab igapäev läbi ajama. Herkulost tegin lastele pätsikesi, sest pudruna nad viimast kumbki hästi ei söö, kuna nagu ma juba Sulle kunagi kirjutasin, antakse meile 3 korda nädalas nüüd ka peale õhtusöökide lõunaks kartulite asemele herkulo putru. Pätsikestena maitseb ta muidugi kõigile, kusjuures tingimuseks on see, et nad peavad ka olema magusad. Ammugi mitte aga sellise protsendiga, nagu olid need küpsised või keeksid, milliseid saatsid meile sina, vaid vast ainult 1/5 sellest. Veidikene rasva/võid sain osta kohvi eest, mis oli samuti pakis. Rasva kilo hind on siin umbes sellises vahekorras kohviga: 1 kg kohvi 500 RM. 1 kg rasva 380 RM. Nii et ¼ kg kohvi eest saab umbes 300 gr searasva, millest jätkub meie neljaliikmelisele perele parajasti kolmeks nädalaks. Tänu Sinu pakile tuleme mõned nädalad jälle kuidagiviisi läbi. Aitüma ka kõigi teiste asjade eest.

Muidu möödusid meie jõulud kehvemalt kui kunagi varem Saksamaal. Ei mingisugust erilist lisahüvitust pääle 2 paki suitsude täiskasvanuile ning natukese kommide lastele. Jõulukuusk oli meil siiski ning pääle vahaküünalde veel 20 elektriküünalt. Vahaküünlad tegime ise vanadest juppidest. Ka jõuluvana ei jäänud tulemata. Anuke sai ilusa saani ning vurri, mis tiireldes mängib, pasuna, pildiraamatuid, pakud, kleidiriide ja muud kribu krabu. Ka väikesõts sai ühte-teist. Memmele tõi jõuluvana ilusa pildialuse, valge siidisalli, moealbumi ühes lõigetega ning setu kampsuni, mille valmistas meheõde, kusjuures lõngad olid minult, kingitusena oli töö.

Taat sai tubakat ning kirjutuslauale paar asjakest nagu kalender, tindikuivataja ning kirjade hoidja. Ja nii need pühad vaikselt ning ruttu möödusidki. Uue aasta vastuvõtt oli korraldatud kogu rahvusgrupile ühes siinses kohvikus, kus ei puudunud söögid-joogidki. Meiesugused könnid aga elasime rikkamate kulul, sest viin on kallis ja halb. Alles hommikul kella 6 paiku jõudsime koju.

Tänapäeval ei saadeta enam eriti postkaarte internetitervituste tõttu. Mitukümmend aastat tagasi oli see aga ainus viis pühade- või hällipäevatervitusi saata.