Reet Piiri, ERMi kuraator

Jõulukuusk on jõulutunde keskpunktis, olgu see kodus, linnaväljakul või töökohas. Jõulukuusk ei jäta kedagi ükskõikseks, sellest ei kõnnita niisama mööda. Ikka hinnatakse pilguga kuuse käharust, jäädakse silmitsema ehteid ja küünlaid.

Eesti Rahva Muuseumi esemekogu kaudu saab piiluda, millised on olnud võimalused ja kombed selles aastast aastasse korduvas rituaalis, kuuse ehtimises. Rohkem kui üksteist kuud karbis seisnud ehted võetakse ükshaaval välja ja sätitakse kuusele. Pisike kuusehe loob emotsionaalse sideme olnuga.

Saksamaal alguse saanud jõulukuuse tuppatoomise komme jõudis 19. sajandi jooksul ka Eestimaale. Esimene kujutis küünlasäras jõulupuust on näha Eesti Postimehe jõulupildil 1864. aastal.

Kreeka pähklist jõulukuuseehe oli kasutusel 1888. aastal sündinud Elfride Hübe lapsepõlvekodus. Elfride isa Hans Hübe oli Ohukotsu mõisavalitseja. Kullatud Kreeka pähklid olidki siis levinud mittesöödavad kuuseehted. Mõisakuuske võis ehtida Kreeka pähkel, millele oli sära antud lehtkulla abil, kuid Eesti kodus kasutati selleks siiski pronksivärvi. ERM A 930: 32

Esimesed kaunistused, mis jõulupuule riputati, olid söödavad: õunad, pähklid, piparkoogid ja kringlid, pihlamarjakobarad, värvilisse paberisse keeratud pikad karamellkommid. Pärast küünalde põletamist söödi kõik see kraam ära. Nii oli teistelgi rahvastel. Kuusele riputatud söödav kraam sümboliseeris küllust, jõukust ja viljakust. Sümboolne söömine (lastele oodatud sündmus) hakkas asendama meie vanu rituaale: viljavihu tuppa toomist ja viljasaagi ennustamist õlgede lakkeviskamise järgi.

Klaasist kuuseehteid – õhkõrnu klaaskuule, jääpurikad, helmekeesid,  puuviljakujundeid – hakati tootma 19. sajandi keskpaiku Saksamaal Lauscha klaasitööstuses. Sama sajandi lõpus kaunistasid mõnegi eestimaalase kodust kuuske klaasmunadest ja krõllidest ketid ning vanikud.

Õhukesest klaasist kett Ohukotsu mõisavalitseja jõulukuusel (19, sajand). Hiljem andis see sära tütre pere, Rapla pastori Joosep Liivi kodusele jõulupuule. ERM A 930: 35

Nii-öelda tavalisele inimesele olid siiski kättesaadavamad paberist või papist välja lõigatud tärnid, tähed, inglikujud. Värvilistest paberiribadest kleebiti kokku pikki kette, okstele anti lumevalgust valgete villatopsudega. Kuldse või hõbedase paberiga kaetud papist jõulutäht kinnitati kuuse latva, kus see sümboliseeris Petlemma tähte.

Papist ja villast tärn ingli pildiga, valmistatud 20. sajandi esimestel aastatel. Kaunistas Juhan Jaanussoni pere jõulukuuske Tallinnas. ERM A 1018:36

Kuuselatva kinnitatav Petlemma täht, mis on kokku keeratud kuusekarrast. See andis sära Pärnu arstide Tombergide pere jõulukuusele 1920.–1930. aastatel. ERM A 974: 273

Paberist ja papist kuuseehteid tehti mitmel põhjusel, kord raha- või kaubapuudusest, kord minimalistlikust moest. 1980. aastate keskpaiga aastavahetusel oligi Tartus Kaunase puiesteel Edda uues korteris kuusk kaunistatud ainult taoliste papist väljalõigatud ja fooliumiga kaetud südamete ning valgete küünaldega. ERM A 955: 97

1920. aastate majanduskriis väljendus ka jõulupuul. Kuuseehteid valmistati nii papist kui papjeemašeest, mõni teenis sellega elatist.

Ingel kiigel, papjeemašee, valmistanud Hilda Tuulerahu 1920. aastate lõpul. ERM A 990:44

Papist väljalõigatud lumehelves, valmistanud Hilda Tuulerahu 1920. aastate lõpul. ERM A 990:48

1930. aastatel Eesti kodudes kasutatud jõuluehted näitavad kasvanud jõukust. Ehted on särvad ja värvilised: klaaskuulid, peene töötlusega looma- ja linnukujud, puuviljad, käbid, seened jne.

Luigekujuline kuuseehe, mida kasutati Pärnu arstide Tombergite perekonnas. ERM A 974: 272

Linnukujuline kuuseehe, mis kuulus samuti Tombergitele. ERM A 974: 269

Klaasist jääpurikas. Valga õpetajanna Salme Ehastu käis 1930. aastate lõpul Saksamaal, kust tõi kaasa mitmesuguseid kuuseehteid. ERM A 933:56

1930. aastatel olevat riigiteenistuse ametnikele kingitud iga aasta jõuludeks kuuseehted, mis telliti selleks puhuks Saksamaalt.

Kuuseehe, mis kaunistas Põllutööministeeriumi raamatupidaja Tõnis Saarde pere jõulupuud alates 1930. aastatest. Lambipirni meenutava kujuga klaasist ehted on seestpoolt värvitud, välisküljele on maalitud mitmesuguseid motiive.  ERM A 896: 46

1950. aastateks oli jõulupuu ümber nimetatud nääripuuks. Kuusele riputati vanade jõuluehete kõrvale ilmselt sotsialistlikust realismist innustust saanud tarbekunstnike loodud naturalistlikke, tarbeesemeid jäljendavaid kujukesi. Kuuselt ei puudunud ka nõukogulik sümboolika: kosmonaut ja punane viisnurk. Ehteid pärinesid enamasti Voroneži vabrikust.

Kosmoseteema oli 1960. aastatel populaarne, nii sattus kosmonaut näärikuusele ühes Narva kodus. ERM C 114:16

Teekannu meenutav kuuseehe. Valgalane Heli Kuus ostis selle 1950. aastatel. ERM A 933:80

See, kas eestlaste kodudes jõudis kuusepuu tippu Spasski kellatorni punane viisnurk, vajab uurimist, aga kuusemuna küll. See on ostetud 1970. aastatel Tartust, näärikuusel rippus see aga ühes Valga kodus. ERM A 933:91

Jõulupuule ja nääripuule on sära lisatud nii villa- kui ka vatitupsude, nii kuldse kui ka hõbedase karraga. Juba 19. sajandi lõpul sai poest osta kuusekarda – nn inglijuukseid.

Inglijuuksed. Nii nimetati hõbedast ja kuldset kuusekarda, aga ka säravvalget keerdus puuvillheiet. 20. sajandi alguses ostetud inglijuuksed pakendis. Muuseumisse saadud Saaremaalt Orissaare vallast Pärna Valli kodust. ERM A 961: 290

Nõukogude ajal müüdi kuusekarda kuusevihma nimetuse all. Kuusevihma oli nii kerget värvilist kui ka jäika n-ö vaskset vihma, mis on olnud viimasel kümnendil nõutud rahvarõivavalmistajate seas. Vasksest vihmast on niblatud kardpitsi käistealasele ja tanuserva.

Üleval “kuusevihm” pakendis, toodetud Leningradis. ERM A 1002:86. All “vaskne vihm”, toodetud Leedus. ERM A 1002:85

Pidulikkuse annab kuusele küünlasära. Varem seoti küünlad okste külge niidiga, selle kõrval hakkas levima kindlam moodus – traadist väänatud küünlapesa pikkade hargikujuliste harudega. Küünalt aitasid tasakaalus hoida harude otsas olevad hõbeda- või kullaläikelised värvitud savikuulikesed. Kuulikeste asemel on kasutatud ka männikäbisid, kuid kes on neid kasutanud, see teab – käbi on liiga kerge ja küünal vajub viltu. Juba 19. sajandi lõpul ilmusid müügile tänapäevani kasutatavad oksa külge vedruklambri abil kinnitatavad plekkpesakesed väikese rasva püüdva taldrikuga. 19.–20. sajandi vahetus tõi kuusele säraküünalad. Nende süütamist lunisid nii 100 aastat tagasi kui lunivad tänapäevalgi alati põnevil näoga lapsed.

Vasakul traadist keeratud küünlapesa traadiharude otsa kinnitatud hõbedaseks võõbatud kipsist munadega. Kuuseküünla jalg oli kasutusel Ingrid Vau peres 1930. aastatest alates esmalt Narva- Jõesuu ja hiljem Tartu kodus. ERM A 945 :12. Paremal traadist keeratud küünlapesa traadiharude otsa kinnitatud kuldseks võõbatud männikäbidega. Kuuseküünla jalg oli kasutusel Tartu kingsepa Karl-Leopold Tootsi peres juba enne sõda. ERM A 881: 66.

Näpitsatega küünlajalg. Kuuseküünla jalg oli kasutusel Ingrid Vau peres 1930. aastatest alates esmalt Narva- Jõesuu ja hiljem Tartu kodus. ERM A 945: 36

Kuusepuul on olnud igal kümnendil oma ehtemood. Viimasel aastatel on pakutud välja aasta moevärvi ja ehtetüüpi. Kui paljud selliseid soovitusi järgivad? Jääb loota, et ka vanad, mälestustega seotud kuusehted pääsevad oma ilu näitama ja küünlatules särama.

Miks on aegade jooksul ikka ja jälle valmistatud kärbseseenekujulisi jõulupuuehteid? Miks on jõulukaardil sageli näha päkapikke kärbseseene all? Kui keegi teab, jagage seda ka teistega.

Kärbseseen kuuseehtena, mis kaunistas perekond Remmeli jõulupuud Tallinnas. ERM A 998:61