MINU MUINASJUTUD ehk ERMi näitustest "Elas kord..." ja "Siima 100" lähtunud meenutusi ja mõtteid

Tiia Toomet, kirjanik.

Ma kuulun sellesse kaduvasse põlvkonda, kelle jaoks raamatute lugemine oli lapsepõlves endastmõistetav tegevus. Vanemate jutu järgi sain lugemise kunsti selgeks nelja-aastaselt ja sestpeale neelasin valikuta kõike, mida kodust kätte sain. Läbisegi eestiaegseid Looduse kirjastuse lasteraamatusarju, jutte loomadest ja loodusest ning vene keelest tõlgitud ideoloogiamaigulisi lugusid tublidest pioneeridest – kõigest võis leida midagi huvitavat.

Minu absoluutsed lemmikud olid siiski muinasjutud. 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alguses anti eesti keeles välja hulgaliselt suures formaadis mitmesajaleheküljelisi muinasjutukogumikke, millele hilisemal ajal on raske midagi võrdväärset vastu panna. Juba üksi pealkirjade meenutamine äratab nostalgilisi mälestusi. Kõige rohkem meeldisid mulle rahvaste juttude sarjas ilmunud kaks raamatut, millest esimene, „Kuldvokk”, sisaldas klassikaliste Euroopa muinasjuttude kõrval ka vähem tuntud lugusid („Kuidas Jaromil oma õnne leidis“, „Mõttevesi ja tõelind”) ning lisaks tipplugusid idapoolsemast jutuvaramust („Ali-Baba ja nelikümmend röövlit”, „Kaliif-toonekurg”, „Väike Mukk” jt). Sarja teine raamat „Võlupeegel” koosnes tervenisti vanadest araabia, Lähis-Ida, India ja Kaug-Ida lugudest.

Kolm paksu köidet ilmus Nõukogude Liitu kuulunud rahvaste muinasjuttudest: „Imeveski”, „Tuulesõlmed” ja „Sõbralikud vennad.” Tüütult sageli kordus neis motiiv pahast rikkast ja heast vaesest vennast, aga lugemisväärset jagus sellegipoolest kuhjaga. Iga raamatu alguses oli kimbuke eesti muinasjutte, edasi tulid vene, läti, leedu, ukraina, valgevene, armeenia, gruusia, aserbaidžaani, kasahhi, usbeki, kirgiisi, turkmeeni ja teiste liiduvabariikide lood. Sekka jutud rahvastelt, kelle nimegi ma polnud varem kuulnud: komi, vepsa, mari mordva, osseedi, adõgee, burjaadi, baškiiri, kalmõki, evenki, jakuudi, nihvi, tšuktši, neenetsi, udehhi.

Eesti looma- ja linnujuttudest on meeles August Jakobsoni koostatud valimik „Ööbik ja vaskuss”. „Marjakobarast” sai lugeda setu muinasjutte, „Üle õue õunapuust” rahvajuttude kõrval ka mõistatusi, vanasõnu ja salme. Kõige huvitavam oli aga „Külaliste leib”, mille on Eesti rahvaluule arhiivist leitud lugude põhjal kirja pannud Jüri Parijõgi. Võib-olla oli asi ka Parijõe suurepärases jutustamisoskuses ja keeles. Seevastu Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” keel mõjus natuke võõrastavalt, kuigi lood ise olid huvitavad ja Reindorffi pilte võis lõputult uurida. Ta on illustreerinud ka Puškini värssmuinasjutud, mis oli jälle omaette maailm, nii värsid kui ka pildid. Meelde on jäänud veel raamat Hiina muinasjuttudest, eriti lugu vaesest poisist Jüng Su’st, kes paberi puudumisel kirjutas kepiga rannaliivale ning kellest hiljem sai kuulus teadlane. Kodus olid meil ka 1930. aastate lõpul eesti keeles ilmunud muinasjutukogumikud 1001 öö muinasjuttudest, Anderseni muinasjuttudest ning Kiplingi „Kaunimad lood” – lugesin needki läbi.

Armastus muinasjuttude vastu ei läinudki üle. Ostsin neid juurde ka täiskasvanueas ning lugesin rõõmuga ette oma lastele ja lastelastele. Nüüdseks on mu riiulid muinasjuturaamatuid ja pea täis igast maailmanurgast pärit õpetlikke, lõbusaid, kurbi, tõsiseid ja naljakaid lugusid.

Muinasjuttude juures ongi mind köitnud ennekõike lood ise, kirevad ja mitmekesised nagu maailm, aga samas mõneti ühesugused. Inimesed on ju kõikidel aegadel ja igal pool armastanud lugusid kuulata. Mis see tänapäeva filmide ja seriaalide vaataminegi muud on, seda enam, et paljud neistki põhinevad tegelikult klassikalistel muinasjutusüžeedel.

Muinasjutud pole muidugi ainult meelelahutuslood. Kuna pikal teekonnal kaugetest aegadest meieni on neid palju ümber jutustatud, varieeritud ja muudetud, on neisse talletunud paljude põlvkondade ja inimeste elutarkus, mis kulub meilegi aeg-ajalt marjaks ära. Kes on eesti muinasjutte lugenud, sellele pole vaja seletada, miks on vaja sant sauna aidata, miks tuleb näkki nimepidi nimetada või mida tähendab hiire nõuanne üksi-üksi õeke! Muinasjutud on selliseid eluõpetusi täis. Mõned neist korduvad jutust juttu, nagu see, et hea süda ja osavõtlik meel viivad sihile, kurjus ja kadedus saavad karistatud ning kes liiga palju ahnitseb, kaotab lõpuks kõik. Muinasjutud õpetavad, et sõpru tuleb hoida, nõrgemaid on vaja aidata ja olla hea ka loomade vastu, sest meil võib ühel päeval olla neist vähemasti sama palju kasu kui neil meist – eks kõla aktuaalselt tänapäevalgi! Igatahes lapsed, kes palju muinasjutte loevad, saavad neist pealekauba kaasa teadmised meie kultuuri põhiväärtustest.

Üks oluline ühine joon on muinasjuttudel veel: enamikus neist eksisteerib meile tuntud ja silmale nähtava maailma kõrval veel nähtamatu ilm, kus kehtivad hoopis teistsugused reeglid. Protestigu kriitiline mõistus palju tahes, niisugune asi tekitab põnevust ja pakub mõtteainet. Üks mu esimesi lugemiselamusi oli lugu paradiisilinnust, kelle laulu kuulates ei pannud poisike tähele, kuidas möödus 300 aastat. Hiljem olen sama motiivi variante kohanud iiri ning jaapani muinasjuttudes ja mujalgi ning iga kord on süda teinud uuesti jõnksti. Sellised hetked, mis vahel muinasjutte lugedes ette tulevad, on kui kukkumine sügavikku – hing jääb kinni ja korraks näed maailma hoopis teistsugusest vaatepunktist.

Sügavikku kukkumise tunde on tekitanud minus ka mõned loodusrahvaste muinaslood, mis pärinevad ajast enne lääne kultuuriga kokku puutumist. Kui sarnaseid lugusid täiskasvanuna esimest korda lugesin, hämmastas mind nende hoopis teistsugune loogika ja maailmanägemine võrreldes traditsiooniliste muinasjuttudega. Pikkamööda jõudis pärale arusaam, et ka nii võib, arusaamale järgnes meeldimine ja vaimustuski. Mulle meeldib mõelda, et kui lapsepõlve muinasjutud tegid minust lääne kultuuri pärija, siis loodusrahvaste lood ülendasid mu maailmakodanikuks, mis peaks meie üha enam globaalkülaks muutuva planeedi tulevikku silmas pidades olema igati tervitatav.

Lõpuks mõni sõna muinasjuturaamatute piltidest, mis minu lapsepõlves olid suuresti mustvalged. Kõige rohkem on neist meelde jäänud Günther Reindorffi illustratsioonid „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes”. Tema filigraanse täpsusega väljajoonistatud maastikud lummasid, aga tekitasid samas mingit ebamäärast kõhedust – need oleksid nagu pärinenud ajast, mil muinasjutud polnud veel õnneliku lõpuga ajaviitelood. Kontrastina pakkus Evald Okase illustreeritud „Muinasjutt kalamehest ja kalakesest” rõõmsat värvipillerkaari, kuigi sellegi loo lõpp polnud eriti õnnelik. Mu kooliaja imeliste muinasjutupiltide ülemmeister oli aga ilma igasuguse kahtluseta Siima Škop, kelle Lumivalgekest ja teisi kaunitare sai lõputult tollal populaarsetesse salmikutesse kopeeritud.

Siima Škop, Lumivalgeke, 1958. Foto: Rahvusraamatukogu

Kui läksin ERMi muinasjutunäitust “Elas kord…” vaatama, tahtsin muu hulgas teada saada, kas see on natuke ka mu lapsepõlve lugemismälestuste ja piltide nägu. Ega eriti ei olnud. ERMi näitusel on moodsa aja nägu peas. Kõrvaklapid, hääled, ekraanid, virtuaalmõõgad ja kõiksugu muud käed-külge-tegemised. Küllap nii ongi õige, sest lapsed tundusid olevat näituse omaks võtnud, nad vajutasid nuppe, kuulasid jutte, vehkisid mõõgaga ja lustisid vabalt ringi. Igal ajal omad kombed, vaevalt oleksid nad viitsinud süveneda Reindorffi staatiliste piltide lummusse. ERMi näitus räägib tänaste lastega nende oma keeles, millest nad aru saavad, ja see on hea. Kõige tähtsam on mu meelest, et lapsed on tulnud muinasjuttude juurde ja muinasjutud laste juurde. Eks pärast kodus või ju igaüks ise lisaks veel raamatuid lugeda, pilte ja filme vaadata. Teekond muinasjutumaailma rikkuste juurde on tegelikult sama pikk, käänuline ja üllatusi täis nagu muinasjutukangelastel endil. ERMi näitus „Elas kord…“ on sellele igati hea algus.