Koroonakevad 2020

Kristel Rattus, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator.

Idee koguda lugusid sellest, kuidas koroona mõjutab inimeste igapäevaelu, sündis pärast eriolukorra väljakuulutamist 12. märtsil 2020.

Taasiseseisvunud Eestis polnud kunagi varem kehtestatud eriolukorda. Ilmselt ei mäletanud suur hulk inimesi ka aega, mil oleks ülemaailmselt sedavõrd kardetud üht nakkushaigust. Nüüd aga levisid uudised koroonast ja selle toodud surmadest kiiresti ning riigid sulgusid üksteise järel. Oli selge, et käes on ajalooline hetk, mida tuleb kohe jäädvustama hakata. Peale ERMi asusid koroonateemalist pärimust koguma veel näiteks Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Tervishoiumuuseum, samuti Delfi uudisteportaal.

Teema osutus populaarseks, meile saabus 63 mitmesuguses vormis kaastööd. Esimene töö laaditi „Rahvalugude“ veebiportaali üles juba 18. märtsil, seega napilt nädal pärast eriolukorra algust.

Kaastööd varieerusid nii žanrilt kui ka mahult. Mõned lähtusid ERMi koostatud küsimuskavast. Kümme inimest jagas meiega oma koroonaajapäevikut, mida nad oleksid pidanud ka ilma muuseumi üleskutseta. Kirjasaatjate seas oli kümmekond last, kellele oli antud koolitööks kirjutada koroonaperioodist. Oli viibeldud videolugu, sõpradevahelisi e-kirju ning koroonast ning eriolukorrast inspireeritud luuletusi ja karikatuure.

Peale tekstide saadeti muuseumile üle 300 foto. Paljud neist on loodud seeriatena ja seega võib neidki käsitleda kui visuaalseid jutustusi eriolukorrast.

Mõned tööd oli väga mahukad, pikim päevik lausa üle 200 lehekülje. Päevikud olidki kõige põhjalikumad ja mitmekülgsemad – vahel ka laialivalguvamad – ülevaated sellest erilisest ajast: neis lahati epideemiast tingitud mõtteid-tundeid ja kirjeldati kõikvõimalikke igapäevaelu tahke argiste pisitegevusteni välja.

Hulk kaastöid kirjeldas aga vaid üksiksündmusi, millele eriolukord oma pitseri vajutas, näiteks ebatavalisel viisil peetud sünnipäeva, koomilist juhtumist distantsõppe ajal või koroonateemalist lastemängu.

Enamik töid pärines inimestelt, kes olid eriolukorra tõttu sunnitud jääma kodusele režiimile. Väga vähe kirjutasid oma kogemusest eesliinitöötajad – arstid-õed, poemüüjad, kaitseliitlased jt vabatahtlikud abilised. Oli vaid üks dokumenteerivas stiilis ülevaade Saaremaa valla kriisistaabi tegevusest. Võib oletada, et pingeline töö jättis eesliinil olijatele vähe mahti oma kogemusse süveneda, ent edaspidi oleks siiski huvitav lugeda just nende meenutusi.

Mõneti üllatuslikult puudusid koroonat põdenute kogemuslood. Üks kirjutaja küll kahtlustas endal koroonat, aga kuna ta ei kuulunud riskirühma, siis jäi ta koroona suhtes testimata.

Samuti polnud lugusid koroonapiirangute tõttu töö kaotanud inimestelt.

Mis kaastöödes kõlama jäi?

Kõigepealt muidugi isolatsioon selle paljudes varjundites. Tööd kajastasid eriolukorra aega 12. märtsist 17. maini, mil tuli ootamatult hakkama saada mitmesuguste piirangutega: kaugtööga, distantsõppega, eneseisolatsiooniga. Järsku polnud soovitatav kohtuda sõprade ja sugulastega ning kõikvõimalikud kohad, kus seda siiani teha sai, nagu kinod, kohvikud, mänguväljakud jne, pandi üldse kinni.

Käime [lapselaste] Söreni ja Sandraga väljas. Vihma sajab ja peaaegu ühtegi inimest ei ole. Tuul on mänguväljaku lindi puu otsa viinud. [5-aastane] Sandra: „Kas puid ei tohi ka puudutada?“

Teeme kolm tiiru ümber Maxima tiigi. Tiigi ääres on silt, mis hoiatab jäälemineku eest. Sandra: „Kas tiik on ka suletud?“ (Naine, 1966)

Kui spordiväljakud on kinni, siis rulatatakse kõnniteel. Foto: Urve Rukki

Spordiväljakud on suletud. Foto: Urve Rukki

Kohtudes ei tohtinud inimesed minna üksteisele lähemale kui kaks meetrit. Seda valvasid kergliiklusteedel, mängu- ja spordiväljakute juures patrullivad politseiekipaažid, kuid ka kaaskodanikud ise.

Pärast, kui jõudsime alevikku, läks meist mööda ema väikese pojaga. Ema kõndis ees ja poeg sõitis lastejalgrattaga taga. Korraga haaras mu mees mind õlast ja tõmbas seisma. Ma ei saanud aru, milles on asi. Mees ütles, et ma olevat astunud liiga kiiresti ja läinud poisile liiga lähedale ja ema olevat mind vaadanud kurja pilguga. (Naine, 1953)

Politsei hoiab linlastel silma peal. Foto: Urve Rukki

Piirangutega elu tekitas uusi argipraktikaid. Tööasju aeti uutmoodi, muutusid viisid, kuidas käia poes, korraldada koguduste elu, pidada sünnipäevi ja matuseid jne. Kaugtööd tehes polnud tarvidust end korralikult riidesse panna või meikida. Vahel tuli kõrvarõngaid kõrva panna, et kõrvaaugud kinni ei kasvaks, nentis üks naine (1955).

Palju muutus koolielu. Koolilapsed algul ehk rõõmustasidki distantsõppe üle, kuid sunnitud eemalolek sõpradest, trennist ja mänguväljakutest läks kiiresti tüütuks.

Alguses kui ma sain teada, et tänu koroonaviiruse levikule suletakse kõik koolid, oli mul hea meel. Mõtlesin, et hea on kodus olla ja sõpradega väljas mängida. Kui aga hakati juba sulgema mänguväljakuid ja sõpradega enam kokku ei saanud, siis sain aru, et tegemist on tõsise viirusega. Kodus on muidugi hea olla, aga õppida oli alguses väga raske. Tavaliselt alustan õppimisega kell 9 ja teen alguses need tööd ära, mida vaja õpetajaga jagada. Kell 12–13 puhkan ja söön ning siis jälle õppima. Kõige põnevam kodune ülesanne oli kodunduses pannkookide küpsetamine. (Tüdruk, 2009)

Tegelikult on ikkagi mõnus siin oma toas. Ja mulle hakkab isegi meeldima see olukord, ma saan õppida nii, nagu mulle meeldib, vahest põrandal, vahest laua taga, vahest isegi voodis ja kui on soovi, siis saan isegi sõpradega lobiseda virtuaalselt. (Tüdruk, 2007)

Minule ei meeldi koduõpe. See on minu jaoks liiga palju, mulle ei meeldi ajakava ja kodus, sest mina pean õppima, aga vennad lõbutsevad ja müravad L. (Tüdruk, 2012)

Distantsõpe. Autor: Toomas Mitt

Suleti kõik teenused, mis polnud eluliselt vajalikud: kaubanduskeskused, raamatukogud, muuseumid, juuksurisalongid. Selle tulemusel oli mõnel elu pikim habe (mees, 1976).

Märkan prouat, kelle kätel on silmapaistvalt peen maniküür, imelik, ilusalongid ju ei tööta. Teisest küljest, kohanejatel hakkavad tekkima uued oskused. (Naine)

Raamatuid, tõsi küll, sai kontaktivabalt siiski laenutada:

Laenutan raamatukogust kontaktivabalt raamatuid, st tellin telefoni teel ja raamatud jäetakse minu nimele raamatukogu ukse taha lauale. Loetud raamatud tagastan kõrvalolevale toolile. Lihtne. (Naine)

 

 

Distantsihoidmisest sai uus sotsiaalne norm. Foto: Ave Mõistlik

Koroonapiirangud. Foto Andriela Rääbis

Toidupoed ja apteegid olid küll eriolukorra ajal avatud, aga distantsi hoidmise nõude taustal sai tuule tiibadesse e- ja kullerikaubandus. Kaugostlemine kasvas poekettidel kiiresti üle pea, virtuaalsed järjekorrad venisid nädalapikkuseks. Sellegipoolest tõdesid paljud vanemad inimesed, et just eriolukord aitas neil avastada kullerikaubanduse tegeliku võlu.

Teine suur muutus oli see, et lõpetasime üldse poes ja ka apteegis käimise ning tellisime kõik vajaliku kulleriga koju. Lagedil on see võimalik. See muutus oli rõõmustav, sest meile ei meeldi poes käimine. Varem lihtsalt ei tulnud selle peale, et võiksime toidukauba koju tellida. […] Kui see hull aeg mööda saab ja elu ja tervist on, hakkangi paljusid asju e-Coopist tellima. Sellega hoiab aega ja energiat kokku. Linnas toidu järel käimine võtab palju aega ja kurnab vaimu. Meie väikesest erapoest ei saa näiteks kaalikat, sellerit, peeti ja mõndagi muud veel, mis toidulaua mitmekesisemaks muudab. (Naine, 1953)

Eriolukorra esimestel päevadel vallandus lühiajaliselt ostupaanika. Varuti toitu ja muid esmatarbeid, et umbes nädal vastu pidada (naine, 1955). Nagu mujal maailmas, osteti Eestiski poed WC-paberist tühjaks. Kuigi kevadel oli internet WC-paberi naljadest ja meemidest pungil, ei saadetud ERMi üllatuslikult ainsatki sellist. Vaid üks kirjutaja möönis tavatu hulga WC-paberi ostmist ja selgitas sealsamas oma teo tagamaid:

WC paberit võtsin ka kaks pakki, igaks juhuks, pärast kuulsin, et normaalsed inimesed ostsid ikka kahekümne paki kaupa. Ja hakkas teda kuluma küll rohkem kui varem, sest nüüd mina omaenese kodus ka enam ei aevasta ega köhi, kuidas juhtub, vaid kraban kohe jupi paberit, kui köha peale tuleb, ja see nutsak pärast lendab kohe pliidi alla. Ning kõiksugu pindasid on hea pühkida kloorivees niisutatud paberi, mitte lapiga, aga pühin ma neid kindlasti kümme korda sagedamini kui varem. (Naine, 1958)

Kodused varud. Foto: Diana Loot

Tühjus poes. Foto Mona Tärk

Paljudes kirjutistes kõlas ärevus. Koroonastress ja hirm haigeks jääda kimbutas enam vanemaid inimesi, kellele loeti ajakirjanduse vahendusel lakkamatult sõnu peale, et nad püsiksid kodus ega seaks end ohtu. Hirmu võimendasid ka meedias avaldatud diagnooside ja surmajuhtumite numbrid.

Koroonastress tuli peale, läksin endast välja. Stress ei tulnud mitte sellepärast, et ma tahaks ellu mingit vaheldust, mida eriolukord ei võimalda. Hoopiski sellepärast läksin endast välja, et igalt poolt tuleb hoiatusi, et minusugune inimene on riskirühmas ja ei tohiks kuhugi minna. Aga mul on ju vaja süüa ja ma ei taha võõraid inimesi kerjata, et nad mulle süüa tooksid. (Naine, 1953)

Inimeste toimetulek nn koroonastressiga oli erinev: oli sulaselget surmahirmu, aga ka humoorikat kõrvalpilku oma ärevusele. Neil, kel oli lisaks kõrgele vanusele kroonilisi haigusi, oli mõistagi ka suurem hirm.

  1. aprillil käisin uuesti poes ja viisin toidukraami ja kogunenud ajalehti elukaaslasele. Mees oli nii hirmul, et tuppa ei kutsunud. Pani kindad kätte ja oli ainult köögi aknal. Noomis, et olin toitu toonud, kuid ise ta pole poodi läinud. Andis kinnastes autovõtme läbi akna, et paneksin toidukraami akna all seisnud auto pagasiruumi tallele. Helistasin talle pühapäeval ja ta ütles, et oli juba kaks korda piilumas käinud auto pagasis olevat toidukotti, kas võimalik juba viirus on hingusele läinud. (Naine, 1955)

Teisel nädalal peale eriolukorra algust ärkasin ühel ööl juhusliku köhahoo peale, kargasin voodist välja, jooksin kööki, keetsin kuuma kasulikkudest rohtudest teed, valasin kõvasti Carmolist ka sinna peale, vahetasin kogu voodipesu ära, käisin ise pesus, panin puhta öösärgi, jõin tee ära ja hommikul lajatasin leiva peale topeltportsu küüslauku. Endal hakkas ka naljakas juba lõpuks. Eriolukorra algusest peale – kolme nädala jooksul – olen aevastanud umbes viisteist korda. Vanasti küll niisuguse asja üle arvestust ei pidanud. (Naine, 1958)

Homme püüan hoiduda igasugustest pressikonverentsidest ja muidu jututundidest. […] Ma tahan elada, ma tahan elada, ma tahan, et mu mees ja tütar ja kõik inimesed, kes veel elus on, jääksid ellu, et nad ei sureks selle viiruse kätte. […] Täna suri Eestis esimene koroonahaige. Eile just räägiti ametite pressikonverentsil, et varsti võib oodata surmajuhtumeid. Nii poleks tohtinud öelda. Selliseid ennustusi ei tohi teha. […] Kardan haigeks jääda ja haiglasse sattuda. 2018. a haiglas olemine poleks midagi selle kõrval, mis oleks hingamisaparaadi küljes olla. Arstid oma kaitseriietuses oleksid nagu kummitused. Ja suur surmahirm oleks haiglas. Haiglas võib ju koroonaviirusele lisanduda veel halbu viiruseid ja baktereid. […] Päevasel rännakul olin isegi rõõmus, aga praegu on tahtmine nutta nende inimeste pärast, kes on surnud koroonaviiruse tekitatud haigusse, on tahtmine nutta nende kannatuste ja surmaüksinduse pärast. (Naine, 1953)

Üldiselt ei tehtud surmast palju juttu – seda ehk teema tundlikkuse tõttu. Üks kirjutaja märkis oma muutunud suhtumist surma teemal naljatamisse, saadeti ka üks pildiseeria eriolukorraaegsest matusest.

Vaatan aastataguseid pilte Haapsalu HÕFF-ilt, hauatagused kostüümid, ratastel kirst ning poseerimised surnuaia taustal mõjuvad tänases muutunud maailmas imelikult. (Naine)

Christian Rooda (4.02.1939–4.04.2020) matus Saaremaal Kaarma kalmistul. Surma põhjus COVID-19. Foto: Ester Vaiksaar

Ärevust võimendasid vastukäivad sõnumid neilt, kelle asi oli otsuseid vastu võtta. Vahel erines valitsuse jutt teadusnõuandjate ja vastutavate ametite omast, vahel ei klappinud meedias avaldatud haigete, haiglaravil olijate ja surnute arvud kirjutajate koduse arvepidamisega. Kes töötas õpetajana või kel oli pereliikmete seas põhikooli või gümnaasiumi lõpetavaid lapsi, ootas ärevusega teateid sellest, kas lõpueksamid siis ikkagi toimuvad või mitte.

Eile oli koroonapositiivsete arvuga mingi segadus. See ajas närvi. Tundus, et olukord hakkab kontrolli alt väljuma. […] Lugesin taas uudiseid, kuulasin uudiseid ja arutlusi, vestlesin mehega koroonavärgist. See tekitas suurt tüdimust, tiris minu sügavast olemusest esile agressiivsuse. Mulle hakkab vastu keerutamine ja vassimine koroonavärgi ümber, hakkavad vastu igasugused läbimõtlemata prognoosid, mis minus ja kindlasti paljudes inimestes hirmu tekitavad. (Naine, 1953)

Kas põhikooli lõpueksamid toimuvad või mitte? Kuidas korraldada gümnaasiumi ja kõrgkoolide sisseastumiskatseid? Kas riigieksamid toimuvad? 18. maist võib koolides õppetöö jätkuda kuni 10 lapsega gruppides. Mida see suures koolis reaalselt tähendab? (Naine, 1966)

Oli palju segadust viiruse levikuviiside ning maskide tõhususe ümber – ja ega vastuseid sellal ju tõesti polnud.

Kanda maski või mitte, karta viiruse levikut õhus ning kontaktpindadel või mitte. Igal arvamusliidril tundub olema oma arvamus, iga uurimus jõuab erinevatele järeldustele. (Naine)

Desinfitseerimise tähtsust rõhutati eriolukorra algusest saadik, sest kardeti viiruse levikut pindade kaudu. Kõikvõimalike esemete ja pindade desinfitseerimisest kujunes tähelepanuväärne uus argirutiin, milles muuseas kajavad mõjukalt vastu materjaliteadlase Marek Strandbergi YouTube’is ja paljudes meie meediakanalites avaldatud näpunäited.

Kui huvi rohkem, vaata:

https://www.youtube.com/watch?v=fW-mCZA7AO0;

https://www.youtube.com/watch?v=RxJVNW-_PMU

Üks kord nädalas käin poes. […] Koostan nimekirja, mida poest osta ja sammume koos abikaasaga poe ette. Tema jääb välja ootama, mina maskiga marsin poodi, desinfitseerin käed, panen kätte kilekindad. Kui ostud tehtud, tulen välja ja abikaasaga koos laome toiduained kottide sisse. Abikaasa kannab toidukotte, mina võtan eest maski, kindad ja asetan need kilekotti, mille viskan maja ees asuvasse prügikonteinerisse. Tulen koju, panen kotid ja hakkan neid lahti võtma. Desinfitseerin kogu aeg käsi… (Naine, 1949)

Kodus desinfitseerimine jätkus:

Jahupaki desinfitseerin viinaga, piserdades viina sinna peale. Juur- ja puuviljad pesen sooja kraanivee all puhtaks ja piserdan neile peale viinalahust, mis on 80-protsendiline. Riidest kotid asetan kohe pesumasinasse ja nad seisavad seal kuni koguneb pesu. Tavaliselt kasutan pesumasinat üks kord nädalas. Desinfitseerin ka esikus koha, kus asusid riidest kotid. Nüüd värisen nädal aega hirmust, loodan, et läks õnneks ja et ei saanud nakkust. Nädala pärast kordub poeskäimine jälle ja hirm on ikka sees. (Naine, 1949)

Palju segadust tekitas maskikandmine. Kanda neid või mitte? Millist kaitset võis maskidest loota? Siingi ei jõudnud riigivalitsejad ja nende nõuandjad üksmeelele. Eestis maskid eriolukorra jooksul ega järel kohustuslikuks ei muutunud. Kuid mitmed kirjutajad kasutasid neid siiski, sest nii tundus turvalisem, isegi kui see oli vaid enesesisendus.

Katsetasin Tallinnas poes maskiga käimist, andis küll turvatunnet juurde. (Naine)

Eaka inimese jaoks võis mask olla pääsetee isolatsioonist välja:

Aga minu jaoks tekkis justkui valgus tunneli lõpus, kui noorem tütar Eva tõi suure pataka näomaske ja andis mulle loa ise toidupoes käia. „See mask ei kaitse sind viiruse eest, aga hoiab teised sinust eemal,“ seletas ta. Nii ongi. […] Elagu iseseisvus! Ei saa öelda, et see mask oleks mugav, sellega hakkab palav, aga ta tekitab kandjale tõesti tema isikliku karantiiniaegse distantsi. Ja sunnib kähku tegutsema, et võimalikult kiiresti välja pääseda ja mask prügikorvi poetada. (Naine, 1934)

Kuid mitte kõigile polnud ühiskonna sulgumine ebameeldiv kogemus. Osa kirjutajaid hoopis nautis seda aeglustunud elu kui ootamatut puhkepausi ja tundis heameelt olukorrast, mil järsku oli palju rohkem aega tegeleda pere ja lastega, spordi ja matkamisega.

Sel aastal tundub kevad väga pikk. Niimoodi kolasin metsades vist lapsepõlves. […] Elu on ooterežiimil nii rahulik, tänased toimetused võib muretsemata homse kaela visata. (Naine)

Oleme eriolukorra elurütmiga ilusasti harjunud. Ja kuigi mõnest keelatud asjast tunneme puudust, meile see täitsa meeldib. Seejuures on oluline, et terved inimesed võivad turvaliselt õues liikuda. Muidu oleks piin. […] Viimase pooleteise kuuga oleme teinud täis RMK matkaradade külastamise mitme aasta plaani. (Mees, 1976)

Matkaradadel käimine oligi koroonakevadel linnaeestlaste meelisharrastus.

Vaba päev [1. mai], ha-haa. Tiirutame noorema lapse perega ringi ja otsime sobivat RMK grillimiskohta, loomulikult üritab tänasel päeval seda veel umbes pool Eesti rahvast. (Naine)

Saabus suvi ja uusi nakatunuid lisandus iga päevaga üha vähem. Tekkis usk, et ohtlik aeg on nüüd lõpuks möödas, iga tõbine tuttav ei tundunudki enam killerina (naine). Pöörduti tagasi tööle, arvutati kokku, mitu liitrit piiritust oli kulunud toidukauba ja ukselinkide desinfitseerimiseks, ning tunti kergendust piirangute lõppemisest:

Sattusime peale ka rõõmsale hetkele, kui rühm lasteaialapsi tormas hõisates ERMi mänguväljaku poole, sest oli antud luba neid jälle kasutada. (Naine, 1948)

Enamikult ei nõudnud see 67 päeva kestnud eriolukord enneolematut pingutust, nagu valitsuse pöördumistes tavatseti rõhutada. Paljude jaoks oli asi pigem vastupidine:

Need enam kui kaks kuud vaikuseaega on andnud võimaluse olla koos oma perega, teha koos toredaid matkasid, avastada Eestimaad. Aga ka aega iseendale. Lihtsalt olemiseks, mõtete kogumiseks, kirjutamiseks. On olnud ajalugu meie silme all. (Mees, 1976)

Nüüd sügisel on käes epideemia uus laine. Pole teada, millal muutub koroona tavaliseks haiguseks nagu iga-aastane gripp, millega me lihtsalt peame koos elama, nagu leiavad viroloogid. Kuni kestab ebatavaliste reeglite ja piirangutega aeg, jätkub ERMis koroonalugude koguminegi, sest meile pakub endiselt huvi, kuidas inimesed oma igapäevaeluga toime tulevad, mida tunnevad ja mõtlevad.

Mida ja kuidas talletada ning kuhu info saata, vaata lähemalt ERMi kodulehelt.

Lisa kommentaar