Suurte ja väikeste muinasjutud

Reet Mark, näituste produtsent

Vaade Siima Škopi näitusele

Nii suured kui ka väiksemad ERMi vahelduvad näitused on praegu muinasjuttude päralt. Suurim neist, „Elas kord ….“ on lõbus „käed külge“ avastamis- ja nuputamisretk, mis avab mängu kaudu lugude sügavamaid saladusi.

Muinasjutumaalija Siima Škopi näitus „Siima 100“ näitab ilmekalt nii kunstniku enda elu kui ka muinasjutu kahte palet: helget ja hirmutavat. Ning intiimne muinasjutulise graafikaga Viive Noore „Armastuse puu. Árbol del Amor. Albero dell’amore. Tree of love“ viib meid iidsete muinasjuttude aega. Aega, kus muinaslugu oli sünge ja lõpp ei pidanud olema kindlasti hea. Viimaste puhul tekib harukordne võimalus kõrvutada kahe suurepärase lasteraamatu illustraatori käekirja ja kaudselt jälgida ka raamatuillustratsiooni ajalugu.

Vaade Viive Noore näitusele

Eesti lastel on väga vedanud. Meie lasteraamatud on alati olnud väga ilusate piltidega ja nende eest on kõrgeid auhindu koju toodud kõikjalt maailmast. Siima Škopi kaunistatud raamatutega on üles kasvanud või neid kordki elus näinud peaaegu kõik praegu Eestis elavad inimesed. Nii võib väita seepärast, et tema esimene muinasjuturaamat „Pöial-Liisi“ ilmus 1956. aastal – ajal, mil lapseeas olid praegused vanaemad-vanaisad. Veel vanemad inimesed lugesid neid oma lastele. Viimane kunstniku originaalne muinasjuturaamat „Kolm õuna“ tuli välja aastal 1995. Nende vahele jäid aga „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Tulipunane lilleke“, „Hõbesõrg“, „Okasroosike“, „Inglise muinasjutud“, „Helesinine vaip“ ja paljud teised.

Siima Škopi illustratsioonid „Pöial-Liisile“ akvarell, 1956

Kordustrükke hakati tegema kümmekond aastat tagasi, üks esimesi oli „Väike Mukk“, tänavu ilmusid kordustrükid „Pöial-Liisist“, „Lumivalgekesest“ ja „Okasroosikesest“. Mäletan, kuidas mind lapsena köitis ja natuke pelutas see peeglisse vaatav hirmsalt ilus kuri kuninganna „Lumivalgekeses“ või millist sooja õdusust oli vene kaupmehe kodu kujutavates piltides „Tulipunases lillekeses“. Ja veel mäletan hästi seda eksootilist idamaad, mis avanes mu lemmikraamatus „Väike Mukk“, ja need kassid!

Siima Škopi illustratsioonid „Lumivalgekesele“ akvarell, 1958

Raske öelda, mis see on, mis teeb Siima Škopi pildid nii armastatuks. Kunstnik ise on tunnistanud, et ta püüdis alati teha pilte nii, nagu lastele meeldis, et nad oleksid õnnelikud. Pilti hakkad ju raamatust vaatama ikka enne seda, kui asud lugema. Väikelapsele ei meeldi aga enamasti vormiga eksperimenteeriv pildikeel, pilt peab olema nagu päris. (See ei tähenda, et lasteraamatud peaksid olema vabad eksperimentidest. Vargsi, järk-järgult tuleb lapsi õpetada vaatama selliseid raamatuid.) Škopi pildid olid täpselt sellised. Muidugi tingis realistliku kujutamise ka aeg. Idamaa pildid tulid Siima Škopil nii hästi välja seetõttu, et sõja ajal põgenes ta perega Usbekimaale Ferganasse. „Väikese Muki“ lehekülgedel jooksvad poisid on peaaegu üks-ühele pärit sõjaaegse Fergana tänavatelt, kus aeg tundus sajanditeks seisma jäänud olevat.

Aja muutudes ei jäänud Škopki ainult realistlike piltide juurde – 1963. aastal (uuesti 2013) ilmunud raamatus „Vahva rätsep“ või 1967. aasta „Rähnis rätsepaks“ võis aimata karmi stiili pehmet paitust. Kunstnik ise pärines muide Eestis elanud iidsest rätsepate suguvõsast, tema emapoolne vanaisa oli frakimeister, vanaisa õde õmbleja, ema meisterkuduja ning isa daamide rätsep. Selline päritolu tingis ehk ka selle, et kunstniku piltidel kujutatavad riided nagu interjööridki on alati väga ajastutruud. Selliseid tanusid kantakse kindlasti ainult Inglismaal, kui pilt on Inglise muinasjuttudest, ja soenguid Itaalias, kui lugu toimub seal. Ainult üks kord on ta oma põhimõtte vastu eksinud – „Lumivalgekeses“. Vihjeks võib öelda, et kuninganna rohelise kostüümi juures! Tulge näitusele ja vaadake, kas saate aru. Siima ise aga õppis pärast kooli esialgu hoopis juuksuriks.

Viive Noor. Punamütsike. Segatehnika, 2013

Samasugune turvaline, helgust täis maailm, milles isegi kurjusel on ilus nägu, avaneb meile Viive Noore lasteraamatutes. Eriline haprus, kaitsmistahet tekitav õrnus läbib kõiki ta tegelasi. Kahel illustraatoril on kummalistelt palju kokkupuutepunkte. Kui Siima Škopilt küsiti, keda ta kaasaegsetest illustraatoritest enim hindab, nimetas ta kohe esimesena Viive Noore nime. Viive Noor lõpetas ERKI 1981. aastal nii kostüümikunstniku kui ka graafikuna (lasteraamatute illustraatorina). Ka tema on illustreerinud palju muinasjuturaamatuid: „Timbu-Limbu ja kaval kääbus” (2008) „Зимняя сказка / Новый Год” (Moskva 2011; „Talvemuinasjutt. Uus aasta“), „Kus sa oled, päkapikk?” (2011) „Mailill ja Ülane” (2015), ja koos teiste kunstnikega suuri muinasjutukogumikke, nt „Elas kord“ (2008) ning „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ (2009), samuti on ta teinud muinasjututeemalist vabagraafikat. Noor on olnud mitmete illustraatorite näituste kuraator, veel praegugi rändab maailmas põnev näitus (liba)hundist, mida loodetavasti saab ERMiski näha. Tema pani aluse ka Tallinna illustratsioonitriennaalile „Pildi jõud”. Viive Noore tegemisi saab lähemalt jälgida Eesti Lastekirjanduse Keskuses, kus ta töötab kuraatorina.

Plakat filmile „Lugude lugu“ 2015

Aga enne tema graafikanäituse juurde minemist pean tegema ühe ootamatu vahepõike. Kas mäletate Matteo Garrone 2015. aasta lõpus meilgi kinos jooksnud filmi „Lugude lugu“ („Tale of Tales“)? See visuaalselt imeilus film põhines Giambattista Basile muinasjuturaamatul „Il Pentamerone” (1634–36), mis on tuntud esimese publitseeritud rahvamuinasjuttude koguna. Esimest korda olid seal trükitud kujul koos „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Rapuntsel“ jt lood autentsel kujul, mida hakati hiljem ilusamaks, lastele sobivamaks muutma. Filmile kehtis vanuspiirang 14 aastat. Omavahel põimus kolm lugu: lapsesaamise nimel lohesüdant söövast kuningannast (Salma Hayek), hiigelkirpu armunud kuningast (Toby Jones), kes andis ainsa tütre monstrumile naiseks, ja kuningast (Vincent Cassel), kes armus sõna otseses mõttes pimesi kauni häälega, ent iidvanasse ja jubeda välimusega vanatüdrukusse. See film oli täis tõelist valu, hirmu, ahistamist, reetmist ja pealegi oli see üsnagi kahtlase õnneliku lõpuga.

Viive Noor. Öine jalutuskäik granaadipuudesalus. Segatehnika, 2013

Kõik see meenus mulle, kui Viive Noore näitust „Armastuse puu. Árbol del Amor. Albero dell’amore. Tree of love“ üles panin. Seal põimuvad omavahel Punamütsikese, Väikese Merineitsi, Mesilasema, Alice´i ja teiste kummaliste tegelaste lood. Pildid on lummavalt kaunid – sügav must, kuld, valge, punane – ja äärmiselt töömahukad, võib öelda, et isegi filigraansed, meenutades väga ähmaselt Tõnis Vindi jaapanlikke naisi. Siduv teema on isiklik, jutt käib armastusest. Rohkem selgitusi ei anta.

Viive Noor. Punamütsike. Igavesti sinu. Segatehnika, 2015

Punamütsikese piltidest ühel on hunt riietanud end kleiti ja kannab Punamütsikese maski, teisel hoiab täiskasvanuks saanud Punamütsike kummituslikus öises aias labürindis seistes käes oma südant, samasse labürinti on just sisenenud hunt. Kolmandal pildid seisab Punamütsike ja uurib oma peos (hundi?) südant, samas kaob vaevalt aimatav hunt öisesse parki, (Punamütsikese?) süda hambus. Läbi mitme pildi pudeneb kurb Merineitsi põrmuks, sama juhtub säravalt kauni Mesilasemaga. Musta ja kulda riietatud daam jalutab aias koos valge paelaga kinni köidetud sisalikuga, Alice pakub alati teed… Hõrk kurbus valitseb nendes hämarates aedades. Merineitsi on autori enda näoga. Piibeleheneitsi samuti, nagu ka mitmed printsessid. Need on suurte inimeste muinasjutud.