Autor: ERMi näituste talituse produtsent Eve Aab.

Nagu ajalugu sirvides selgub, on ka margimaailmal oma pahupool, nimelt võltsingud, vargused. Postmarke on kasutatud lausa tapariistana, lisades liimile kiire mõjuga mürgist ainet – see ei sündinud küll Eestis.

F. Peterson, endine Tartu kriminaalpolitsei ülem ja filatelist, kirjutab ajakirjas Eesti Filatelist (nr 5, 1959) nii: „Kõiki Eesti postmarke kuni sepp-kangur sarjani, v.a invaliidide kaks ületrükiga marki, on võltsitud. Ka „Aita hädalist“ ja õhupostimarke. Hiljem hakati markide trükkimisel kasutama võrk-ületrükki, mis Eesti oludes tegi markide võltsimise peaaegu võimatuks.“

Markide võltsimise teema tõstatus tõsisemalt rahvusvahelise margikogujate seltsi „Estonia“ asutamisel 6. detsembril 1931. Juba esimeses seltsi ajakirjas Estonia (18. jaanuar 1932) kirjutati: „Siinjuures anname oma lugejatele väikese ülevaate võltsijate organisatsiooni tegevusest. Võltsijad on hästi  organiseerinud jõuguks, kes süstemaatiliselt marke võltsib ja võltsmarke levitab. Läinud aasta 23. septembril korraldas kriminaalpolitsei rea läbiotsimisi mitmes kohas üle Eesti: Tartus, Pärnus, Tallinnas, Nõmmel, Võhmas, Olustveres, Lüganusel, Viljandis, mis üllatavaid tagajärgi andsid.“

Tollane seadusandlus ei näinud ette karistust markide võltsimise eest, kui see ei olnud suunatud postivalitsuse vastu. Nii juhtuski, et ajakirjas avaldatud kirjatükis nimetatud võltsijad pöördusid kohtu poole, et ennast kaitsta, ja seltsi esimees ning ajakirja toimetaja Emil Bruhl võeti kohtulikule vastutusele auhaavamise eest.

Neli aastat hiljem täideti ka vastav seaduslünk. Eelnõu koostasid professor Karl Saarmann ja kohtunik Johannes Breyer ning selle kiitsid heaks Postipeavalitsuse direktor Gustav Jallajas, teedeministri abi Karl Jürgenson ja kohtuministeeriumi nõunik Kaarel Matto. Riigivanem Konstantin Päts kinnitas seaduse täienduse oma dekreediga 27. märtsil 1936 ja see jõustus 13. aprillil.

Markide võltsimisest ja võltsijatest on Eesti Filatelistides (EF) korduvalt juttu olnud. 1976. aastal kirjutati pikemalt Viljandi võltsijast Jaan Lubist, 1978. aastal aga näiteks sõja järel tegutsenud Ralf Linnost.

Esimesest markide võltsimise juhusest maailmas kirjutab A. E. Pensa Eesti Filatelistis nr 5, 1959.

Inglismaa oli üks vähestest riikidest, kus marke võltsiti suhteliselt vähe. Seal kasutati nimelt markide trükkimisel vesimärgiga paberit ja karistused nende võltsimise eest olid ranged. Sellest hoolimata võltsiti aga esimesed margid just Inglismaal – need olid 1867. aastal välja antud rohelised ühešillingilised margid. Londoni börsi- ja telegraafiametnik teenis sel viisil paari aastaga ligikaudu 50 000 naela ja läks seejärel rahulikult pensionile. Tema teole sai jälile margispetsialist Chas. A. Nissen, ehkki alles aastal 1898, kuid selleks ajaks oli kuritegu ammu aegunud.

Postmargid ja filateelia spionaaži teenistuses

Inimese leidlikkusel pole piire ning vahendeid-võimalusi leidub alati. Praegu paneb see lugeja ehk muigama, aga omal ajal olid margid tõhusad salateate edastamise vahendiks. Nimelt kirjutati sõnum või joonistati plaan ümbrikule sellesse kohta, kuhu kleebiti mark peale. Samuti n-ö projekteeriti teateid kõikvõimalike keemiliste vahenditega või fototehnikat kasutades margi tagaküljele.

Mõnikord kasutati koodi, mis koosnes margist endast ja templijäljendist. Paremini sobisid selleks standardmargi sarjad (üks kujundus, eri värv ja nominaal). F. Peterson toob Eesti Filatelistis nr 5, 1959 näitena Saksamaa margisarja. Iga mark vastab tähestiku ühele tähele. Kui anda edasi lause, tuleks marke saata vastavalt selles sisalduvate tähtede arvule. Kui aga asetades margid tähtede järjekorras, on saajal  raske orienteeruda, sest pole ju teada, kui palju sõnu on lauses. Nii lisati näiteks kuus suureformaadilist eri värvides marki, mis näitas sõnade arvu lauses. Värvide järjekord osutas kokkuleppel, milline on esimene, teine jne sõna. Lisati ka teiste riikide marke samas värvitooni. Nominaalväärtus näitas samas, kui palju tähti on esimeses, teises jne sõnas.

Samuti kasutati koodi teenistuses margi sakke, nurki ja murdekohti ning templi peal olevaid numbreid.

Templijäljend margil on salateadete ja märkide tegemiseks ideaalne koht, kus sai lausa pikki lauseid koostada.

Lõpetuseks midagi meeleolukat!

Vaata, kuidas oli võimalik margiga salasõnumit saata!

Vaata ka uut postiajaloo virtuaalnäitust “Oma riik, oma mark 5.osa” Viikingilaev

Kirjandus

Riigi Teataja nr 29, 1936, lk 495.

Eesti Filatelist nr 5, 1959. Eesti filatelistide Seltsi väljaanne Ameerikas New Yorgis, lk 17–18.

Eesti Filatelist nr 18/19, 1976. Eesti filatelistide Seltsi väljaanne Ameerikas New Yorgis, lk 95–97.

Eesti Filatelist nr 22/23, 1978. Eesti filatelistide Seltsi väljaanne Ameerikas New Yorgis, lk 198–199.

Estonia nr 1, 1932. Rahvusvaheline margikogujate selts „Estonia“ häälekandja.