Reet Piiri, ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse kuraator.

 

Neli kümnendit kestnud teadlasetee jooksul Eesti Rahva Muuseumis põlistas Aino Voolmaa ennast Eesti kultuurilukku rahvarõivauurijana ning tunnustatud nõustajana. Tükike tema elutööst on jäädvustunud nendes tuhandetes rahvarõivakostüümides, mida kannavad lauljad ja tantsijad meie suurtel pidudel.

5. oktoobril 2020 on Aino Voolmaa 100. sünniaastapäev!

Meenutame üht tahku tema elust – välitöid. Voolmaa tundis hästi Eestimaad, ta käis teatmematerjali kogumas väga paljudes kihelkondades. Selle tulemusena on ERMi arhiivis ligi 5000 lehekülge väärt materjali (EA ehk etnograafilise arhiivi 20 köites), lisaks välitöödel peetud päevikud (TA), fotod (Fk) ja esemed.

Kui esemetel ja EAs olevatel kirjeldustel on pidev kasutajaskond, siis välitöödel peetud päevikud leiavad vähem uurimist-lugemist. Samas on see põnev allikas, mis annab pildi välitööde igapäevaelust: olmest, ilmast, inimeste suhtumisest…

81-aastane Liis Kupits näitab ERMi töötajatele Aino Voolmaale ja Elle Kuigole (Vunder), kuidas Tarvastus sukka kanti. Foto: Tiina Võti 1960

Katkeid välitööde päevikutest

Välitööd Kuusalu, Ambla, Järva-Madise kihelkondadesse 28.07.- 12.08.1958. ERM TA 378

Tänaseks oli mul juba plaan liikuda edasi Põhja külla ning sealt rannikut pidi Kaberneeme suunas /…/ Vanaperenaise mälu polnud sugugi nii terav /…/ Aega läks seal siiski väga palju – räägiti ju väga lahkelt ning ei sobinud sealt nii äkki ära tulla /…/

  /…/ Vanataat oli jutukas, hästi jutukas, kuid kiuste mu küsimustele kippus kõnelema ikka seda, mis teda huvitas – oma eluseiklusi. Pisut materjali rahvarõivastest andis ta mõned aastad noorem elukaaslane. /…/

/…/ Loksa ei meeldi, ehkki sai siia ilusa korteri koolimajja – ikka täitsa korteri – 1-toalise esiku ja WCga. Oleks mul Tartus ka sihuke.  /…/ Suvitajaid on siin palju, kes alevi tühjaks söövad. Toiduainetega on raskusi.

Seelik. Müüja päris seeliku oma tädilt Lilli Pohlalt (1861–1930). Tädi oli sündinud Järva-Madise khk Roosna-Alliku mõisas. Enne abiellumist oli ta mõisa virtin, abiellus Lehtse valla kirjutajaga. Tädimehe omaksed olid Aruküla mõisa teenijad. Seelikule on tädi õmmelnud uue värvli ja tasku, olles teinud ühtlasi seeliku kitsamaks.

Kogus Aino Voolmaa 1959

Välitööd Halliste, Paiastu, Kõpu ja Suure-Jaani kihelkondadesse. 08.06.–03.07.1959. ERM TA 401

/Halliste khk, Pässaste küla/ Meie komandeering on tore selle poolest, et pettumuste ja eksirännakute kõrval võimaldab ka meeldivaid üllatusi.  Seal metsas, ca 2 km muust asustusest eemal, kus pealegi et öeldi olevat ühe ainsa raugast vanapoisi majapidamine, avastasin sellise muinasjutumaailma, millist seni polnud tänavusuvisel korjamisrännakul veel kohanud. Talu suurte ja avarate hoonetega. Peremees vana (77. a),  /…/ kihelkonnakooli haridus. Vastab küsimustele, palju omapoolset juurde ei lisa, kuid kõneleb asjalikult küsimuse piirides. Mälu hea.

Lõunaks kutsuti mindki pererahvaga koos lauda. Sain esimest korda kogu selle õndsa komandeeringu vältel sooja korraliku lõuna: vasikapraad prantsuse kartulitega. Piima oli valida: haput ja rõõska. Kõige tähtsam aga oli see, ühtlasi peaaegu uskumatu, et seal leidus nii palju muuseumiesemeid, kuna kogu seni läbikäidud ümbrus on tühi nagu kell ja iga üksikeseme puhul oleme tavalisti ränka vaeva näinud ja hiilanud oma arvates suursaavutust. Sain sealt ilusa kirjatud piipkannu, läti voki (läti meistrite tehtud ja nende poolt Viljandi laadale toodud), läti tooli (sama päritoluga kui vokkki), edasi peremeeste endi valmistatud lüpsikapa, piimapüti, võipüti, pesulaua, kaelkoogud, lassi, puulusikaid ning lõpuks kingiti veel peremehe ema villane põll. Olin seal ühes ainsas peres hommikust õhtuni ja sain materjali, niihästi suulist kui ka esemelist rohkem kui mõnikord kümnest perest kokku.

Läti tool. Haliiste khk, Pässaste k, Tiru t. Kogus A. Voolmaa 1959 

Täna oli Kõpus 2 kõmulist sündmust. Teadmata põhjustel ja tundmata tegelinskite poolt oli mõisa lähedal Kõpu mõisa ühe omaniku (18. sajandil maetud) von Stryk’i haud lahti murtud, kirst avatud ning võlvitud hauas jäetud balsameeritud 18. sajandist mõisahärra vabalt vaatlema meie 20. sajandi kolhoosikorda. Sealjuures oli avatud või õigemini lahti rebitud laiba kuub, vesti ja püksinööbid, kuid ilmselt  või vähemalt tõenäoliselt polnud rüüstajal õnnestunud sealt midagi oma vaevatasuks saada. Miitsatöötajatel aga oli sellega rohkesti tegemist…

Ristimismüts. Halliste khk, Abja alevik, valmistas Leena Pärna 1901

Mütsi ei kasutatud, sest oodati poissi, aga sündis tüdruk. Müts sinine.

Välitööd Nissi, Keila, Harju-Madise, Jüri, Jõelähtme kihelkondadesse. 19.07– 18.08.1960. ERM TA 501

25.07. Tahtsin minna Nissi külanõukogusse. Juhatati, et külanõukogu asub seal, kus asfalt ära lõpeb. Sõitsin rattaga edasi, pikalt asfalti mööda juba üsna kaugele, tundus, et see asfalt ei lõpe enne Tallinna. Läksin siis teeäärsesse talusse küsima. Selgus, et olin Härjapea külas ja külanõukogust 4 km kaugusel.

/…/ Elumaja on nimelt selline, mida peetakse ennekatkuaegseks. Rehetoa lävepakku on sisse löödud 6 külasepa taotud raudnaela, iga katkusurnu majast väljaviimise järel nael, et katk enam tagasi ei tuleks.

Järlepa sovhoosi traktorist Einart Toom tütardega: Kai (5) ja Tiina (1). Juuru khk ja v, Jaluse k. Foto: Aino Voolmaa

Juuru keskkooli internaadi koristaja Astrid Koslova Juuru rahvamaja naiskoori rõivastuses. Juuru khk ja v. Foto: Aino Voolmaa

9.08.1960

Läksin Pajupea külla, et saada andmeid 90-aastaselt Madli Kattenbergilt.. Talu asub üsna küla keskuse juures. /…/ Kõik kolm ruumi – rehetuba ning mõlemad kambrid on paekiviplaatidest põrandatega. /…/vanaperenaine on küll jutukas. Ütleb enda olevat vanamoelise inimese, kes veel oma elus poeriidest seelikut selga pole saanud ning kannab „ema kingitud pükse“ – so käib kogu oma elu aja ilma püksteta. Üht-teist õnnestus välja pressida ka ta varasematest mälestustest rõivastuse kohta, kuid jutt kippus ikka imekiiresti jumalasõna poole, mis eidekesele ilmselt alati väga südamelähedane. Vastuvõtt oli üldiselt äärmiselt lahke – vanaperenaise nõudel – ta polevat kunagi ühtegi võõrast kostitamata ära lasknud ning alati katnud laua… – pakuti mulle päris korralikku lõunat: praetud kartulid pekiga, omletti, kurgisalatit, peale teed keedisega ja saia. Mul läks see küll marjaks vaja, sest mu toiduvarud olid lõpukorral ning poodi siin lähedal ei asu.

Lehekülg 1960. aasta Keila kihelkonda toimunud välitööde päevikust.

10.08.60

/…/ Sõit Vaelast Jõelähtmesse läks üldiselt viperusteta. Ainult Jõelähtmel algas jälle see igavene ringisõit korteriotsimisega, mis mul viimasel ajal üldse on osaks saanud. Koolimaja remondis. Sealt juhatati rahvamajja. Rahvamaja lukus. Lõpuks sain ühte tallu. /…/

/…/ Siinne ümbruskond on ilmselt hoopis kehvem Jüri ümbruskonnast. Kummaline küll, kuid elulaad näib peegelduvat ka inimeste nägudelt.

Välitööd Juuru ja Kose kihelkonda. 14.08.-28.08.1961 ERM TA 510

20.08.61

Ilm on päris arust ära. Lausa torm ning vihma sajab pidevalt, kusjuures vesi enne maapinnale langemist teeb tuules surmasõlmi, nii et kogu väljavaade on hell ning virvendav. Teed on porised – see on kõige hullem. Mul pole kaasas muud kui valged suvekingad ning tennised. Need aga saavad juba esimeste sammude juures üleni poriseks ning varsti lirtsub vesi varbavahedes.

 25.06.61

Olime veel Väike-Rõude külas. Samal päeval käisime ka Suure-Rõudes, Allikaotsal ja Metsakülas. Nimetatud külad kuuluvad J. Tombi nim kolhoosi. /…./ jaanipäeva pühitsemine andis tunda. Õlu ja kangem märjuke oli oma osa mänginud rahva meeleolu kujundamisel. Tuleb tunnustada sealse rahva õllevalmistamise kunsti. Õlut tehakse nüüd väga mitmel viisil: kellel on linnaseid, jahvatab need käsikivil puruks ja paneb veega segatud pudru pannidega ahju. Kellel on võimalik, ostab maltoosat (kui seda on kättesaadaval). Kehvem koht aga valmistab õlut lihtsalt leivast, segades suhkrut ja pärmi. Maitsel muidugi on vahe, aga mõju – see paistis kõigil enam-vähem ühtlane olevat.

Lambad, kaelas hargid, mis takistavad aiast välja pugemist. Martna khk ja v, Putkaste k.

Foto: A. Voolmaa

Välitööd Otepää kihelkonda. 05.06.- 30.06.1962. ERM TA 532

Päike paistab, tuul on vali, ekspeditsiooni ettevalmistused pole aga mingi nali. Ehkki see kordub igal kevadel – pakkida oma vajalik varustus seljakotti, käsitaskusse komandeering ja komandeeringuavanss ning anda ennast kuuks ajaks geograafiliselt, ilmastikuliselt kui ka eluoluliselt tundmatu tuleviku ning paljude tinglike momentide meelevalla alla – ometi pole see veel praegugi kaotanud oma uudsusevärvingut.

Aino Voolmaa lõunat söömas õpetaja-pensionär A. Otsa perekonnas Plaani külas Savimäe talus. Võru välitööd 1964. Foto: K. Konsin