Karin Leivategija, ERMi teadur-kuraator.
Juuli alguses leidis Lissabonis aset (virtuaal)konverents, mille keskmes olid ööajaga seotud teemad. Ööaja uurimine on populaarsust kogunud just viimastel aastatel, üheks põhjuseks usutavasti asjaolu, et linnastunud rahvastik on enneolematu intensiivsusega hakanud tegevusväljana kasutama öist aega.
Arheoloog Nancy Gonlin tõi oma ettekandes[1] välja, et oleme inimestena esiteks tugevalt linnastunud liik – Homo sapiens urbicus – ning teiseks leiab võrreldes teiste liikidega oluline osa meie tegemistest aset lisaks päevale ka öösel, mistõttu oleme teeninud välja nimetuse Homo sapiens nocturnus. Nagu ruumi, nii saab ka aega vallutada[2]. Ööuuringud keskenduvadki peaasjalikult inimeste vallutatud öisele ajale ning inimtekkelisele öisele keskkonnale, erinäolisele öömaastikule, tegevusele ja tähendusele.
Kohvik Tallinn öösel, 1966. Foto: Viktor Salmre. ERM Fk 2644:4377
Paljud esinejad, sh antropoloogia, arheoloogia, ajaloo, urbanistika, arhitektuuri, geograafia, juura ja kunstiajaloo taustaga uurijad, viitasid ööle kui aegruumile. Öö on ühest küljest (kultuuriti erinevalt määratletud) aeg 24-tunnisest ööpäevast, ent ööaja reguleerimise, kogemise ja kasutamisega on sellele lisandunud sotsiaalselt vahendatud ruumiline mõõde. Öö on loomulik fenomen, aga öised kohad on tekkinud inimtegevuse tagajärjel[3]. See on aegruum, kus kehtivad päevaga võrreldes teised reeglid ja käitutakse teistmoodi; inimeste tajus toimub päevaga võrreldes teatud nihe. Öö võib olla varjupaik, vabanemise, meelelahutuse ja ekstaasi, hedonismi ning loovuse koht, aga ka hirmu ja ängi, liialdamise ja seadusest üleastumise, marginaliseerimise ja diskrimineerimise, töö ja hoolekande, une ja unetuse aegruum.
Fiesta festivali öisel kontserdil Pärnu Munamäel, 1992. Foto: Margus Ansu. ERM Fk 2964:1370
Trammijuht öises trammipargis, 1965. Foto: Viktor Salmre. ERM Fk 2644:3069
Ühiskond on alati otsinud võimalusi, kuidas kontrollida pimedust, selle kasutusviise ja tähendust. Tekkinud ühiskondlike heitluste käigus on sätestatud, mis peaks ööpimeduses juhtuma ja mida ei tohiks juhtuda ning kes on sellesse aegruumi üldse teretulnud.[4] Üks konverentsi peaesinejatest, sotsiaalpsühholoog Begoña Aramayona, ütles, et ööd kirjeldatakse tihti valguse ja pimeduse metafoori kaudu, mis tekitab üldist hirmu öö suhtes. Öösse on ajalooliselt suhtutud kui aega, mil puudub valgus ja soojus ning liiguvad ringi ohtlikud olendid ja kahtlased inimesed. Nii sünnibki nüktofoobne ehk öökartuse narratiiv.[5] Ööuurijad soovivad aga kujundada teistsugust suhtumist, et väärtustada enam ööajaga seotud pärandit ja öösel töötavaid, tihtipeale nähtamatuid inimesi; lahti mõtestada kogemusi ja nähtusi, mis just sel ajal aset leiavad; parandada öist taristut ja arvestada enam selle aegruumiga linnaplaneerimises; mõista, kuidas sünnivad eelarvamused ja sotsiaalselt heaks kiidetud öised käitumisnormid.
Urbanist Andreina Seijas, kes kirjeldas ettekandes ööd kui võimaluste, mitte hirmude kohta, uurib aga muutust, mille paljud Ladina-Ameerika varasemalt inimtühjad öised linnakeskused on viimastel aastakümnetel läbi teinud. 90. aastate vägivald Ladina-Ameerikas jättis inimeste kujutlusse tugeva stigma seoses öise linnaga, niisiis kujunes sellest hirmu tekitav aeg, mida reguleeriti rangete keeldude-piirangutega. 2000. aastate alguses aga hakkas olukord muutuma tänu hilisõhtustele kultuuriüritustele, sh Eestiski väga populaarsele muuseumiööle. Tänaseks on oskusliku sündmuskorralduse ja linnaplaneerimise tulemusel muutunud paljude nende linnade ööelu erinäoliseks ja kaasavaks, kuna sündmused, mis sidusid kultuuri, heaolu ja õnnetunde ööga, aitasid tasapisi muuta ka seda, kuidas öö tähendust tajuti.[6]
Minu konverentsiettekanne vaatas aga Eesti lähiminevikku, põhiliselt taasiseseisvumise järel siia jõudnud klubikultuuri. Alternatiivsest tantsumuusikast huvitunud noored hakkasid aktiivselt kasutama öist linnaruumi, luues sinna oma kohti, tähendusi ja käitumisnorme. Sellele subkultuurile omased normid ja tegevus – ebatavalises peokohas moodsa elektroonilise muusika järgi ilma partnerita tantsimine – ei olnud aga laiemale ühiskonnale üheselt mõistetavad ning see subkultuur tekitas tavainimestes teatavat moraalset hukkamõistu. Klubikultuuri keskmes tajuti olevat alkoholi ja narkootikumide tarbimine ning reaalsusest põgenemine, samas kui alternatiivse ööelu loojad ja kogejad pidasid klubikultuuriüritusi eeskätt millekski, mis loob identiteeti ja sotsiaalset võrgustikku ning rikastab kultuurielu. Kui öistel kohtadel ja sündmustel ei leita olevat hedonismist sügavamat väärtust, võib see kaasa tuua aga kahjulikud üldistused ja kogu avalikus linnaruumis toimuva ööelu reguleerimise ühtlase tegevuspaigana.
Alternatiivne ööelu 90ndate Eestis. Lõik ERMi näituse “Ise tehtud Eesti” (2018) jaoks valminud videoinstallatsioonist. Autor: Karin Leivategija; videolõigu materjal: Virko Veskoja; videolõigu montaaž: Karin Leivategija, Virko Veskoja; muusika: Lu:k – Sle:p De:p.
Lisaks moraalselt hukkamõistvatele hinnangutele, mis kaasnevad inimeste liikumisega öises linnas, ohustavad inimlikku ja loomingulist öökogemust selle süvenev ühtlustumine ja kaubastumine, kuna avalikku linnaruumi kujundavad suures osas kapitalistlikud huvid. Selliseid probleeme silmas pidades kutsus Andreina Seijas oma ettekandes üles nokturnaalset pärandit ehk ööpärandit ära tundma ja väärtustama. Ööpärand koondab materiaalseid ja mittemateriaalseid elemente, mis kujutavad mingi koha öist ajalugu või on seotud sellega. Tema sõnul on ööpärandi kaitsmine oluline, et hoida kohalikku traditsiooni ja edendada kaasavamat arusaama elukvaliteedist ning sotsiaalsetest suhetest.
Konverentsil tuli selgelt välja, et öine linnaruum väärib sisukat ja teadlikku diskussiooni. Sotsiaalteadlane Will Straw tõdes, et ööuuringute plahvatuslik kasv on ajaliselt kokku sattunud Covid-19 pandeemiaga.[7] Selle väite toetamiseks tõi ta välja fakti, et rahvusvahelisi ööteemalisi konverentse, filmifestivale, üritusi ja ettevõtmisi oli 2020. aasta kevadsuvesse planeeritud enneolematult palju.
Praegu, mil öine tegevus avalikus ruumis on viirusohu tõttu piiratud ja paljud ööelukohad on sattunud haprasse seisu, ongi ehk sobilik mõtiskleda selle üle, missugust sotsiaalset ja kultuurilist väärtust ning ajaloolist pärandit kannab endas öine linn ning kuidas me saaksime seda ka kriisis toetada ja kaitsta.
Esimene rahvusvaheline ööuuringute konverents (International Conference on Night Studies) pidi toimuma Lissabonis, kuid kolis viiruse tõttu virtuaalkeskkonda. Pildil blogipostituse autori vaade konverentsikeskkonnale.
Öö eripalgelisi tähendusi uurib Instagramis Öökoht (@ookoht).
[1] Nancy Gonlin „Urban Nightscapes of the Classic Maya”
https://www.youtube.com/watch?v=q9ry4gAgvjI&t.
[2] Melbin, M. (1978). Night as Frontier. American Sociological Review, 43(1), 3-22. www.jstor.org/stable/2094758
[3] Williams, R. (2008). Night Spaces: Darkness, Deterritorialization, and Social Control. Space and Culture 11(4), 514–32. doi:10.1177/1206331208320117
[4] Samas.
[5] Begoña Aramayona ettekanne „Creatures after dark: the governance of informal nightlife in building South European cities in turbulent times”, https://www.youtube.com/watch?v=MNVSGpWGcuY
[6] Andreina Seijase ettekanne „Nocturnal Heritage: A new formula to awaken the Historic Quarter of Valparaíso” https://www.youtube.com/watch?v=AtJYYiuJ4Ag
[7] Will Straw ettekanne „Identitarian Nightscapes and the Future of Night Studies”, https://www.youtube.com/watch?v=HixV4fheMUM.
