Variatsioonid variolatsiooni teemal ehk „ilusad tüdrukud saavad paremini mehele kui rõugearmilised“

Alar Karis, ERMi direktor.

ERMi püsinäituse „Kohtumised“ väljapanek „Inimene ja keskkond. Hädad käivad inimesi mööda“. Foto: Berta Jänes

Ajal, mil uus viirushaigus on alustanud inimkonna proovile panemist, on arusaadavalt huvi selle teema vastu kõrgendatud. Selles blogiloos ongi jutuks nakkushaigused, täpsemalt võitlus rõugete vastu.

Karmim haigus, mis omal ajal eestlasi maha niitis leetrite, düsenteeria, koolera, tüüfuse, sarlakite, malaaria ja rõugete kõrval, oli kindlasti katk. Rõuged (lad variola) aga on ainuke ohtlik inimeste nakkushaigus, mis on suudetud maailmast likvideerida. Nimelt kinnitas 1979. aastal Maailma Terviseorganisatsioon, et looduslike viiruste tekitatud rõuged on ilmselt likvideeritud. Kuigi jah, haigustekitajaid hoitakse siiani alles Venemaal Vektori instituudis Koltsovos ja USAs Atlantas Druid Hillsi laboris.

Enne seda jõudsid aga rõuged hävitada sadu miljoneid inimelusid ja 18. sajandiks oli see haigus saavutanud Euroopas haripunkti. Baltisaksa kultuuriloolane Friedrich Amelung on väitnud, et nimetatud sajandi teisel poolel suri siinkandis sajast rõugehaigest 20, paljudes kihelkondades moodustasid rõuged laste surmapõhjusena 50–75%, kõnelemata invaliidistumisjuhtudest. Enamikule põdenutest jäid suured armid (rahvasuus „sea songermaa“), paljud kaotasid nägemise.

Rõugehaige mees. TÜ Muuseumi fotokogu, nr ÜAM F 445:107/5 F

(Sala)katsed Raadil

Oluline roll tõvest lahtisaamisel oli aga ühel juhtumil, mis leidis aset Tartu külje all asuvas Raadi mõisas mitusada aastat tagasi. Kõik algas 1756. aasta jaanipäeva paiku, mil Raadi mõisnik rittmeister Karl von Liphart andis kahe talupojast pärisorja lapsed Tartu linnaarsti August Wilhelm Schulinuse meelevalla alla, et ta katsetaks nende peal rõugete inokulatsiooni ehk kaitsepookimist (variolatsiooni). Muidugi püüti seda kõike teha salaja ja lastevanemate teadmata. Pärast seda viidi lapsed väidetavalt ühte kaugesse tallu peitu. Ometigi said vanemad haisu ninna ja ühe lapse isa ning teise ema tulid koos sinna paika, kus lapsed juba kuivavate rõugearmidega vabas õhus rõõmsalt ringi jooksid. Mehel oli see ainuke laps ja ta nägi hea meelega, et too veel igati seal kosuks, kuid naine, kellel oli kodus veel pooltosinat last, tahtis kindlasti lapse kaasa võtta. Naist püüti jõuga takistada. Enam-vähem nii kirjeldas Raadi mõisamaadel tekkinud olukorda doktor Schulinuse kaasaegne Friedrich Konrad Gadebusch teoses „Livländische Bibliothek nach Alphabetischer Ordnung“ (1777).

“Livländische Bibliothek nach Alphabetischer Ordnung“, 1777.

Pärast sellist õnnestunud ravivõtet lasi mõisahärra Liphart oma lapsedki rõugete vastu pookida ja ühtekokku pani Schulinus Liivimaal rõugeid 1023 aadlisoost lapsele, kellest vaid üks suri. Seegi surm ei olnud pookimisest põhjustatud, vaid ta toodi rõugeid panema haigena ning seda varjati arsti eest. Muide, linnaarst Schulinus sai selle töö eest kopsaka varanduse, teenides kuni 1768. aastal Liivimaalt lahkumiseni kokku 15 000 rubla. Ühe rubla eest sai osta näiteks 250 kg rukkijahu, 50 kg nisujahu, 30 kg sinki ja pool peakatet (müts maksis kaks rubla).

August Wilhelm Schulinuse kutsus Tartusse Fabian von Stackelberg 1750. aastal. Schulinus inokuleeris hiljem edukalt ka tema kahte poega ning tütart (kes abiellus hiljem ühega Katariina II õukonna mõjukast krahv Orlovi viiest vennast). Tuleb meeles pidada, et 18. sajandil oli arste kogu Venemaal väga vähe. Tartu ülikooli ajalooprofessor Alexander Brückneri 1887. aastal ilmunud raamatust „Die Ärzte in Russland bis zum Ja 1800“  saame lugeda, et Schulinus oli üks 76 välismaa arstist, kes töötasid Tsaari-Venemaal aastatel 1750–1760.

Haiguste vastu elavhõbeda, loitsude ja peterselliseemnetega

Kuigi juba 18. sajandil nähti Tartut sillana lääne ja ida vahel, jõudsid need Schulinuse algatatud katsed vältida variolatsiooni abil rõugetesse haigestumist siiakanti siiski 30 aastat pärast esimesi katsetusi Inglismaal. Vaatamata sellele et mitmed Vene õukonna liikmed olid surnud rõugetesse (keiser Peeter II lausa 14-aastasena), peeti seda haigust ikkagi Euroopa lääneosa tõveks, mis Venemaad eriti ei puuduta. Kindlasti oli vähese teabe üheks põhjuseks arstide vähesus Venemaal (üks arst 18000 elaniku kohta), neid jätkuski peamiselt õukonda ja armeesse.

Ka Eesti aladel, kus aastani 1784 tegutsesid arstid vaid linnades (kuigi Balti provintsides oli neid kordi rohkem kui Venemaal), põhines haiguste ravi talurahva hulgas peamiselt omaabil, kohalikel parandajatel ehk rahvaarstidel ning nende praktilistel oskustel, kuid ka uskumustel. Raviti peamiselt loodusest korjatud rohtudega. Sellistel parandajatel oli teadmisi haiguste kohta vähe, aga seda asendas usk maagilistesse toimingutesse. K. E. von Baer kirjutas 19. sajandi algul, et kusagil mujal ei leiduvat meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi kui Eesti- ja Liivimaal. Sageli arstiti piirituse, äädika, väävelhappe, püssirohu, elavhõbeda, tärpentiniõli ja väävliga. Aga maarohtude kasutamises olevat eestlased olnud osavad ning toonaste rahvaarstide arsenal oli muidugi laiem: sinna kuulusid loitsud, ussisõnad ja apteegikaanid, samuti kupupanemine või aadrilaskmine.

Rõugetele proovisid leevendust leida ka väljaõppinud arstid. Näiteks Põltsamaal tegutsenud arst ja apteeker Peter Ernst Wilde soovitab oma ajakirjas „Lühhike öppetus…“ 1776. aastal rõugete raviks mädarõika juurt, mida ta varasemalt oli soovitanud õlle sees keedetuna skorbuudivastaseks raviks. Lisaks annab ta nõu rõugetest väljatulemiseks juua aedvaagijuure, iisopi ja melissi vesitõmmist, süüa peterselliseemneid ning panna jalgadele hapu taigna sisse sõtkutud sinep, kuhu on lisatud äädikat. Kaasa pidi aitama keha puhastamine, mida saavat teha klistiiriga. Johan Willem Ludse kirjutas „Tervise Katekismusse Ramatus“ 1816. aastal, et kuna talupojad pöördusid mõisasse abi saamiseks ainult pühapäeviti, sest siis läksid nad nagunii kirikusse ka, võis abivajaja selleks ajaks, kui arst linnast kohale jõudis, juba surnud olla.

Oskar Hoffmann, Surnuvalve. Eskiis. Eesti Kunstimuuseum SA, EKM j 190:741 M 936

Istanbulist Inglismaale

Variolatsioon kui meetod toodi Euroopasse 18. sajandi alguses koos ränduritega Istanbulist. Sealt liikus see Ottomani impeeriumisse määratud suursaadiku abikaasa Mary Wortley Montague kaudu Inglismaale. Aastal 1715 oli leedi Montague läbi põdenud rõuged, mis oli jätnud tema näole tugevad armid, tema 20-aastane vend suri haigusesse poolteist aastat hiljem. Kuna Ottomani impeeriumi õukonnas oli variolatsioon tavapraktika, siis katsetas Mary Montague seda 1718. aastal edukalt oma viieaastasel pojal ning tulnud tagasi Londonisse 1721. aastal, lasi ta saatkonna arstil Charles Maitlandil pookida ka oma nelja-aastast tütart, seekord juba sealsete õukonnaarstide juuresolekul. Paljud õukonnaliikmed, kes olid tunnistajaks edukatele katsetusele, lasid ennast samuti haiguse vastu pookida ning 17. aprillil 1722 tehti variolatsioon ka Walesi printsessi kahele tütrele. Selle tulemusena aktsepteerisid meetodit isegi kõige konservatiivsemad Inglismaa arstid, nii et see võeti jõudsalt kasutusse. Tõe huvides tuleb mainida, et enne printsesside peal katsetamist anti Charles Maitlandil luba inokuleerimised läbi viia kuuel Newgate’i vangla vangil ja kodututel lastel.

Esimene avalik variolatsiooni propageerimine Venemaal 1752. aastal äratas üksnes akadeemilist huvi. Ent 1755. aastal, mil Peterburis ilmuvas ajakirjas Ezhemesyachnyya Sochineniya kirjeldas Vene Teaduste Akadeemia president mitmeid protseduure alates Hiinas kasutusel oleva rõugekoorikust valmistatud pulbri ninna puhumisest hõbetorukeste abil kuni juba kirjeldatud nn Inglise meetodi kasutamiseni, tekitas see nii mõnelgi Venemaa arstil soovi variolatsiooni katsetada.

Suure tõenäosusega sattus see ajakiri Schulinuse kätte ja ta viiski selle teadmise aasta hiljem Raadi mõisas ellu. Viis aastat hiljem hakkas rõugevastast kaitsepookimist lastel rakendama ka Tallinna arst Peter Friedrich Körber, kuid arvatavasti pani ta rõugeid juba enne 1760. aastat Tallinna Toomorbude maja kasvandikele. Peagi tuli variolatsioonientusiastide hulka teisigi arste. 1763. aastal alustas rõugepookimist Valga arst Friedrich Ludvig Rühl, kes varioleeris mitu tuhat last ilma, et sellele oleks järgenud tüsistusi.

Torked rõugelimase õmblusnõelaga ehk pookimine Liivimaa talutaredes

Varioleerimist arutati 1769. aasta Liivimaa rüütelkonna maapäeval. Selle tõhustamiseks soovitas Liivimaa kindralkuberner võtta appi naisi ja mittesakslasi ning alandada pookimise tasu. Seda soovitust võtsid kuulda vaid vähesed entusiastid, sh mainitud Põltsamaa arst ja sealse apteegi rajaja Peter Ernst Wilde ja Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg. Nad leidsid, et variolatsioon saab olla tulemuslik, kui see hõlmab suuremaid rahvahulki. P. E. Wilde oli üks esimesi arste, kes alustas tegevust väljaspool linna, andes lubaduse aidata ka naabruses paiknevate mõisate talurahvast. Pastor Eisen, kes oli kaotanud kolm last rõugete tõttu 1753. aasta epideemia ajal, lasi linnaarst Schulinusel oma lapsed rõugete vastu pookida juba järgmisel talvel pärast Raadi mõisas toimunud edukat varioleerimist. Eisen kirjutas 1757. aastal, et see arstikunst aitab ükskord siinset elanikkonda tohutult, sest pole enam karata, et inimelu häviks rõugeepideemia tõttu.

Eisen oli veendunud, et mitte ainult aadlike ja rikaste lapsed ei pea kasu saama pookimisest ning  inokuleeris ise palju lapsi ja õpetas teisigi selleks välja, et kasu oleks võimalikult suur. Nii kutsus ta talupoegade naisi enda juurde koju ja õpetas neid varioleerima lapsi alates esimesest elukuust, kasutades kolme õrna torget mõlema käe pöidla ja nimetissõrme vahele rõugelima sisse kastetud õmblusnõelaga. Sellise koolituse tulemusena olid talurahvas ise võimeline ennast inokuleerima. Tasuks sellise õpetuse eest küsis pastor Eisen pätsi saia, et anda need lastele, kelle käest võtta rõugelima edaspidiseks pookimiseks. Selleks et iga kord ei peaks „ilusate ja suurte” rõugevillidega laste otsimisega vaeva nägema, hakkas ta rõugelima kuivatama, valmistas sellest pulbrit, mida ta siis veeldas vajadusel poole tilga veega. Peter Ernst Wilde väitis, et pikemat aega rõugelimas hoitud ja seejärel kuivatatud niit säilitas oma toime veel poole aasta vältel. Lisaks pärisorjadest emadele ja talupoegadest pooltohtritele õppisid variolatsiooni lihtsat kunsti ka köstrid, mõisate kammerteenrid ja aadlidaamid. Eisen kirjutab avalikus kirjas: „… ja kui mõelda, et ilusad tüdrukud saavad paremini mehele kui rõugearmilised, aitaks see palju kaasa inimeste arvu suurenemisele“. Arusaadavalt oli inokuleerimise propageerimise taga majanduslikud kaalutlused – põllumajanduse arenedes vajas mõis rohkem töökäsi, rõuged aga niitsid inimesi.

Rõugepanemine andis silmnähtavaid tulemusi: 1793. aasta andmeil suri varioleerituist rõugetesse ainult 2–3% ja surma põhjusena moodustasid rõuged vaid 10%. Hoolimata küllaltki headest tulemustest kaasnes sellega nii mõnigi kord aga hoopis rõugeepideemia. Nõrgestatud organismi (sageli pidi inimene enne rõugetepanekut olema näljale lähedasel dieedil) viidud nakatamisvõimeline materjal kutsus pahatihti esile äärmiselt ägeda, tihti surmaga lõppeva reaktsiooni, mistõttu enamik riike loobus variolatsioonist 1780. aasta lõpuks.

Vaktsineerimise võidukäik

Variolatsiooni kui meetodit rõugete vältimiseks kasutati vähem kui pool sajandit, sest 1796. aasta kevadel otsustas Inglise arst Edward Jenner kontrollida hüpoteesi, kas veiserõugetega nakatunud lüpsjalt (oli teada, et selle töö tegijad kalduvad olema rõugetele immuunsed) võetud materjal tagab immuunsuse rõugete vastu. Selguski, et kes kord on lehmarõugeid põdenud, päris rõugetesse enam ei nakatu. Veiserõugetest kogutud materjali nimetatakse vaktsiiniks (lad vacca tähendus on „lehm“). See on mõiste, mille võttis aastakümneid hiljem kasutusele Louis Pasteur, ja immuniseerimise protsessi hakati nimetama vaktsineerimiseks. Vaatamata sellele et enne Jennerit olid paljud Inglise ja Saksa arstid saanud samu tulemusi, oli Jenner siiski esimene, kes vaktsineerimist uuris ja kirjeldas.

Ernest Board, E. Jenner last vaktsineerimas, 1796. Foto: Wikipedia Commons

Peagi levis rõugete vaktsineerimine üle maailma. Eesti aladele jõudis vaktsineerimine vähem kui nelja aastaga. Karl Johann Nyberg tegi 12. märtsil 1800 Tallinnas esimese vaktsineerimise. See oli teadaolevalt esimene taoline ettevõtmine Vene impeeriumi aladel. Seadusliku aluse sai vaktsineerimine keisri ukaasiga 25. augustil 1802.

Rõugete vähenemisele järgnevatel aastakümnetel aitasid kindlasti kaasa kampaaniad ja raamatukesed, mille abil õpetati talurahvast lastele rõugeid panema. Näitena olgu siin toodud  Õpetatud Eesti Seltsi 1815. aastal Riias välja antud õpetus „Warri-rougetest ja kuida wisi neid pantakse“.

Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse, 1815, Eesti Kirjandusmuuseum

ERMi püsinäitusel “Kohtumised” on filmilõik “Rõuged – Jumala tahe?”, mille aluseks on seesama 1815. aastal ilmunud rõugepanemise õpetus. Põhiline vastuväide vaktsineerimisele oli tollal usk, et surm on Jumala tahe. Selle kummutamisele keskendub ka filmitekst. 

Kuna vaktsineerimine, mille puhul veiselt pärinev pookematerjal oli inimesele ohutum, tõrjus variolatsiooni lühikese ajaga kõrvale, siis peagi keelati see Vene impeeriumis tervikuna ära.

Blogipostitus tõukub Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse „Kohtumised“ väljapanekust „Inimene ja keskkond. Hädad käivad inimesi mööda“ ning on kirjutatud Tartu Rotary Klubis aprillis 2020 peetud virtuaalettekande põhjal.

Kasutatud kirjandus

  • Allas, Ü. Kogu tõde vaktsiinidest – kuidas neid luuakse ja miks nad töötavad?, Postimees, 2019.
  • Baer, K. Eestlaste endeemilistest haigustest. Loomingu Raamatukogu 1976.
  • Behbehani, A. The Smallpox Story: Life and Death of an Old Disease, Microbiological Reviews, 1983.
  • Gustavson, H. Rõugepaneku algaastad Eestis, Horisont, 1969.
  • Grant, A. Globalisation of Variolation. The Overlooked Origins of Immunity for Smallpox in the 18th Century, 2019.
  • Kalle, R. Naturaliseerunud ravimtaimed etnobotaaniku vaatenurgast, Mäetagused, 2007.
  • Martsoo, S. Ravimitest 18. ja 19. sajandi eestikeelses kalendrikirjanduses. Mäetagused, 2007.
  • Paiste, S et al, Meditsiiniline immunoloogia Eestis. Arengutendentse ja saavutusi kuni 1980. aastateni, Eesti Arst, 2016.
  • Peil, L. Lehmarõugetest AIDS-i vaktsiinini. Eesti Loodus, 2003.
  • Riedel, E. Edward Jenner and the history of smallpox and vaccination, BUMC Proceedings. 2005.
  • Rootsmäe, L. Nakkushaigused surma põhjusena Eestis 1711–1850. Tallinn, 1987.
  • Seppel, M. Landlords´ Medical Care for their Serfs in the Baltic Provinces of the Russian Empire, The Slavonic and East European Review, 2011.
  • Talve, I. Eesti kultuurilugu, 2004.
  • Quammen, D. Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, 2014.

Lisa kommentaar