Reet Piiri, ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse kuraator.

Eesti Rahva Muuseumi hoidlates on üle 1000 rahvarõivaseeliku ja särgi, tuhandeid vöid ja kindapaare, sukki ja põlvpükse, vatte ja veste, pikk-kuubi ning kübaraid. Nende järgi valmistatud rahvarõivakostüüme näeme laulu- ja tantsupidudel.

Aga kas oled mõelnud, kuidas need asjad on muuseumisse saanud? Kes need on kogunud?

Kui avada muuseumide infosüsteem www.muis.ee, valida välja mõni konkreetne ese, vajutada sõnale rohkem, siis näeb muu hulgas ka selle koguja nime.

Alustame ühest seelikukatkest. Selle on muuseumile kogunud 1912. aastal Haaslava vallast Aardla külast Henrik Visnapuu, kes oli tollal 22-aastane poeedihingega noormees, ja üliõpilane Oskar Kuriks, tulevane silmaarst. Selle katke järgi on hiljem tehtud hulga seelikuid nii koorilauljatele kui ka rahvatantsijatele. Viimaselgi laulupeol oli näha niisuguse triibustikuga seelikuid Tartumaa inimeste seljas.

Eriti tore on, et noormehed on taibanud küsida annetajalt Helene Udelilt, kuidas need värvid seelikusse said. Noormehed on kirja pannud nii:

Puupunane: puud värvimise jaoks müüdi naela viisi, 60 kop nael, puu ööveldati peenikesteks laastudeks, laastud lüütati [leotati] potis ahjukapis, siis pandi lõngad sisse, need seisivad enne kolm päeva, kui värvitud saivad.

Kollane: sanglepa (emalepa) lehtedest. Linane riie võeti pajast välja, hoiti päeva [päikese] käes kolm päeva, pandi jälle värvi sisse tagasi. Sedaviisi tehti mitu korda, nõnda saadi kollasem värv. Villaseid lõngu ei hoitud päikese käes.

Potisinine: kusi hapnes enne soojas kohas 3 päeva, siis pandi värv sisse. Värv sulas 1–2 päeva, kui värv sulanud, pandi villad ehk lõngad sisse 1–3 päevaks. Värvi pott haises koledaste.

Must: särgi must.  [Täpsustuseks: särgiks nimetatakse siin musta villast pikk-kuube.]

Pruun: sibula koortega.

Visnapuu kogus ERMile esemeid mitmel suvel. 1913. aastal käis ta kogumistööl näiteks Saaremaal Mustjala kihelkonnas. Tänapäeva, kui oleme harjunud saarele sõitma Virtsu ja Muhu kaudu, tundub toonane reis paras seiklus, nimelt tuli kõigepealt sõita rongiga Tartust Riiga ja sealt edasi aurik Oeseliga Roomassaarde.

Saaremaal oli Visnapuu koos Johannes Lihtingiga, Rostovtsevi eraülikooli arstiteaduse tudengiga. Visnapuu on enda tegevusalaks märkinud kooliõpetaja. Esemeid koguti 254, üks ilusam kui teine. Tänapäeva rahvarõivakandjale on need enamjaolt tuttavad, erandiks võib-olla Mustjala naise talvine kostüüm, mis oli näha mõned aastad tagasi ERMi suurel rahvarõivanäitusel.

Visnapuu meenutab: „Me rõõmustasime nagu lapsed, kui saavutasime mõne paari suurepärase mustreiga Mustjala kindaid. Neid kogunes meil seitse toredat paari“ („Päike ja jõgi“, Lund 1951:261).

Veel üks näide Visnapuu järgmise suve vanavarakorjamise retkelt, seekord Jõhvi kihelkonda. Haruldase geomeetrilise linase tikandiga käised Jõhvi kihelkonnast Rantsvere külast Miku talust, valmistatud u 1850.

Ilmselt innustas Henrik Visnapuu ka nooremat venda Eduardi, kes oli 19, kui läks 1914. aasta suvel mööda Järvamaa kihelkondi kogumisretkele. Kaasa sai ta hulk tänapäeva rahvarõivakasutajatele olulisi ja tuttavaid esemeid. 2019. aasta tantsupeol tantsisid sajad mehed just selle, Järva-Madiselt 1914. aasta suvel saadud pikk-kuue järgi.

Eduardist sai hiljem pärast kõrgema muusikakooli lõpetamist muusikateadlane. Mõni aasta sai ta olla ka teatri ja -muusikamuusemi direktor

Kas me teaksime praegu, millise toreda kasuka pani selga Jämaja naine, kui just sellise poleks kogumisretkelt 1913. aastal kaasa toonud Riia Polütehnilise Instituudi arhitektuuri eriala üliõpilane Edgar Johan Kuusik ja Tartu Ülikooli esimese kursuse matemaatikatudeng Viktor Päss.

Edgar Johan Kuusikust sai tuntud ja tunnustatud arhitekt, kes on projekteerinud nii Tallinna Kunstihoone (koos Soansiga) kui ka kavandanud Tartu Tammelinna, rääkimata arhitektuuri ajalukku kirjutatud funkvilladest. Viktor Pässist aga sai muude tegemiste kõrval Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor ja tema algatusel ehitati uhke koolihoone Hariduse tänavale.

Sõrve poolsaarelt Jämaja kihelkonnast kogusid nad 1913. aasta suvel 150 eset, mis on efektsed näitustel eksponeerimiseks ja kenaks eeskujuks rahvarõivaste valmistajatele.

Matemaatik Viktor Päss oli aga ka osav joonistaja. Ta on lisanud esemetele jooniseid, kust on selgelt näha, kuidas üksikuid riidetükke on kostüümina kantud. Need joonised on väga olulised nii rõivauurijatele kui ka rahvarõiva kandjatele: tänu neile on näha, kuidas on peas tuttmüts ja sellele seotud rätik; kuhu on vammusele kinnitatud rosett jne.

Esile tasub tuua ka koolidirektor Hans Karu (Karro). Ta oli Tartu Miina Härma Gümnaasiumi direktor aastatel 1921–1940 ning korjas muuseumile vanavara samuti 1913. aasta suvel Saaremaal.

Üheks näiteks on meeste tuttmüts, mis on valmistatud Kaarma kihelkonnas Vaivere külas u 1883.

Muuseumi algaastatel, kui oli veel võimalik saada vanu kandmiselt kadunud rahvarõivaid, oli korjajate seas eriti palju kunstiüliõpilasi. Eesti tunnustatumaid maalikunstnikke Jaan Grünberg jõudis 1913. aasta suvel käia vanavara kogumas mitmes Eesti paigas. 24-aastane Grünberg oli just oma kunstiõpinguid alustanud Kristjan Raua juures ja ilmselt temalt selleks tegevuseks ka innustust saanud.

Märjamaa kihelkonnas oli Grünberg koos 20-aastase arstitudengi, EÜSi liikme Aleksander Reinikuga, kes hiljem töötas Rakveres arstina. Märjamaalt saadi ligi 300 eset.

Nissi kihelkonnas oli Jaan Grünberg koos majandusüliõpilase, EÜSi liikme Johannes Alaotsaga. Eriti hea meel on, et muuseumisse on kaasa toodud ka päris ära peetud rõivaesemeid, näiteks see meeste särk (ERM 10512). See on õmmeldud 1883. aastal Laitse vallas Kibuna külas ja heaks näidiseks tänapäeva rahvarõiva valmistajatele ja kandjatele, kes soovivad endale Nissi rahvariideid.

Risti kihelkonnas rändas Grünberg koos 21-aastase teoloogiaüliõpilase, EÜSi liikme Aleksander Kruusiga, tulevase Nõo kirikuõpetajaga. Koguti 200 eset.

Peenvillase tikandiga Risti kihelkonna käiste detail.

Need käised on rahvarõiva kandjale tuttavad – inimesed, kes valmistavad endale Risti riided, tahavad seda teha just nende järgi. Käised on valmistatud 19. sajandi esimestel kümnenditel. Vaatamata sellele et küljest on harutatud varrukad, on vanavarakogujad Grünberg ja Kruus pidanud vajalikuks käised siiski kaasa tuua. Jumal tänatud!

Ilusatest Risti kihelkonnast kogutud esemetest ei raatsi näitamata jätta rahade, krõllide ja helmestega kaelaehet.

Kaela ümber seotav ehe on kokku pandud ilmselt 18. sajandil, samast ajast pärinevad ka hõberahad (1727, 1735, 1736). Seda ehet on kandud Vintse küla Tõniserehe talu naised. Risti naaberkihelkonnas Lääne-Nigulas seiklesid samal suvel 23-aastane nahakunstniku ametit alustav Eduard Taska ja neiu Marta Veiler, kellega Eduard oli talvel Peterburis tutvunud ja kellega kolm aastat hiljem ka pulmad peeti. Sel suvel kogusid nad ERMile 122 eset. Näide nende kogutud seelikust ja kabimütsist.

1853. aastal valmistatud seelik saadi Lääne-Nigula kihelkonnast Viluvere külast Kavandi talust.

Eduard Taskal õnnestus koguda mitu sellele paigale iseloomulikku kabimütsi. Rohelise siidist katteriidega kabimüts, mille valmistas 1845. aastal Palivere vallas Kingimaa külas Maantee talus küla mütsitegija. Mütsi annetaja, 77-aastane Ann Einbe ütles, et sellise tegumoega mütse kanti ainult Lääne-Nigula kihelkonnas. 20. sajandi alguses läks müts moest. 

Mõni näide ka muuseumi esimesest kogumisretkest, mis toimus 1909. aasta suve. Juba juunikuus sõitsid aurulaevaga mööda Emajõge Peipsi poole 21-aastane kunstnik Aleksander Uurits ja neli aastat vanem matemaatika-juura üliõpilane, korp! Sakala asutajaliige Karl Grau, et siirduda Kodavere ja Torma kihelkonda. Kunstnik Nikolai Triik ja matemaatikatudeng Eduard Pedak läksid kogumisretkele Iisaku kihelkonda.

Nende kogutud esemeid on hiljem palju kasutatud. ERMi püsinäitusel „Kohtumised“ näeme mannekeeni Iisaku kihelkonna rahvariietes.

Näide Aleksander Uuritsa kogutud esemest. Väga paljudele Kodavere rahvarõiva valmistajatele on eeskujuks olnud just see fileepitsiga tanu. Valmistatud u 1820 aastal.

Ikka igal suvel läksid nii mõnedki üliõpilased ja kunstnikuhingega seiklejad maale esemeid koguma, mõistes, et muuseum on eestlaste enda ettevõtmine ja selle töös kaasalöömine on auasi.  Hiljem, juba küpsemas eas, on Henrik Visnapuu kirjutanud nii:

Selle kasu vastu, mida sai Eesti Rahva Muuseum minu tööjõust, pean tänulik olema muuseumile selle eest, millega rikastusid minu teadmised kodumaa looduse ja rahvaelu tundmaõppimises. Ainelise vanavaraga tegelemine avas minu silmad eesti rahva etnograafiale ja seega kogu endisele elule. See oli parim rahvateaduslik kooli minu elus. Ma olin Maarjamaa olevikku ja minevikku sisse elanud. „Päike ja jõgi“, Lund 1951: 266