Autor: Kata Maria Metsar, ERMi näituste korralduse talituse produtsent
See lugu on pühendatud suusatamisele, mis tundub lumevaesel talvel üha ligitõmbavam. Pealegi möödub just tänavu 60 aastat esimesest Tartu Maratonist ning selleks puhuks on Eesti Rahva Muuseumisse üles seatud näitus „Tartu Maraton 60“. See avab maratoni ajalugu ja edastab ka värvikaid lugusid ning juhtumisi.
Aga miks, millega ja kus me üldse suusatame? Kui küsida põhjanaabritelt, kust suusatamine alguse sai, viitavad nad suure uhkusega pakasejumal Ullile, kes liikus edasi just suuskadel. Varajasi suuski on leitud Norrast, Rootsist, Põhja-Siberist ja Altai mäestikust peaaegu 4500 aastat tagasi. Kõige vanem teadaolev suusk on aga dateeritud umbes 8300 aasta tagusesse aega ja pärit on see Komimaalt Sindori järve äärest. Eesti ja suuskade kohta on teada, et 19. sajandil pruugiti neid vähe, aga jahimehed ja metsavahid panid siiski suusad alla metsa- ja lumerikastes piirkondades. Suusad oli tehtud haavapuidust ning need olid lühikesed ja laiad, ilma tallasooneta. Jalaase oli ääristatud madala kandiga ja suusanina raiuti või painutati ülespoole kõveraks.
18. sajandil kulusid Põhjamaades suusad ära sõjaolukordades, loodi lausa eraldi suusarügemendid. Tartussegi jõudsid suusavõistlused just sõjanduse kaudu. 1894. aastal tõi Vene tsaariarmee oma polgu Soomest Tartusse, kus jätkati suusatamisharrastusega. Nende eeskuju nakatas teisigi ja esimesed suusavõistlused korraldati Tartu ümbruses 1912. aastal. Esimeseks ametlikuks Eesti suusavõistluseks peetakse aga 20. jaanuaril 1921. aastal toimunud jõuproovi Emajõel. Iseseisvunud Eestis levis suusatamine eelkõige tänu kaitseväele, sest kõik sõdurid pidid oskama suusatada. 1930. aastate alguses käis Eestis suuskade valmistamist õpetamas Soome Kaitseliidu suusainstruktor Eino Sipola.
Suusatamine muutus üha populaarsemaks ja varasemad ülipikad lauskmaasuusad vahetusid 1930. aastatel soomlaste eeskujul märksa lühemate murdmaasuuskadega. Samuti hakati kasutama kindlamaid suusasidemeid. 1935. aastaks oli Eestis juba ligi 50 000 paari suuski.
Suuskade kõrval hakkas kiirelt muutuma ka suusariietus. Rahvuslikus tuules asuti valmistama kaunite mustritega kootud rõivaid. 1930. aastatel juurdusid naiste spordiriietuses püksid. Aja jooksul asendusid kudumid tehismaterjalidega, mis lasid õhul liikuda ja ei olnud nii paksud.
1960. aastatel muutus palju nii võistlusareenil kui ka vabaaja suusatamises. Hakati käima suusapuhkusel ja tekkis suusaturism. Meilgi kogusid sel ajal hoogu suusamatkad, mille najal sündiski Tartu Maraton. Lisaks korraldati propagandahõngulisi turismireise, näiteks sõideti 1968. aastal kaheksa päevaga Tartust Velikije Lukisse, külastades Teise maailmasõja lahingupaiku.
Tartu Maratoni sünnihetk on täpselt fikseeritud ühe 1959. aasta rongisõidu ajal toimunud vestlusega. Herbert Abel, Tõnu Luik ja Jüri-Hain Kaljusto sõitsid nimelt Moskvast Sverdlovskisse ja otsustasid, et Vaasa suusamaratoni eeskujul tuleb Tartuski püsti panna oma maraton. Selle ideega mindi ENSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Tartu nõukogu esimehe jutule, kes ütleski jah. 16. jaanuaril 1960 rivistus üles 214 osalejat, et alustada esimest Tartu–Kääriku 55-kilomeetrist matka. 2019. aastal võttis Tartu Maratonist osa juba üle 7000 inimese.
Eesti suusatamise ajalugu on kulgenud koos maailma suusalooga. Üks mis kindel: suusatamist on alati saatnud rõõm ja elevus.