Autor: Ellen Värv, ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse juhataja.

Tööl või kodus kantud lihtsal eest nööbitaval või tagant seotaval kergel rõival on nagu heal lapsel olnud läbi aegade mitu nimetust: kittel, töökittel, vormikittel, sitsikittel, kodukittel, kittelkleit jms. Enamasti tulenevad nimetused sellest, mis puhul seda kanti – kas töö ajal muu riietuse peal, kerge koduse, suve- või hoopis rannakleidina.

Seoses ERMis avatud Marit Ilisoni näitusega „77 sitsi“ tärkas huvi veidi piiluda kitlite ja kittelkleitide maailma ning üle vaadata muuseumi kogud.

Praktilisest tööl kasutatavast rõivastusest – põlledest, varrukatega põlledest, kittelpõlledest ja töökleitidest – räägiti juba alates 1920. aastate lõpust, soovitades neid näiteks taluperenaistele.

Enim emotsioone on tekitanud aga just nõukogude ajal kantud sitsikittel. Kellele on see halli argipäeva sümbol; kellele meenutab toredat noorus- ja ülikooliaega või tähtsaid sündmusi pereelus – ükskõikseks ei jäta sitsikittel kedagi. Minule õmbles esimese kittelkleidi tädi just siis, kui ma Tartusse ülikooli tulin.

Ühiselamus elades oli kittelkleit väga mugav, seda sai ka öösärgile peale võtta, kui keegi hilisõhtul tuppa juhtus või oli tarvis koridoris asuvasse pesuruumi minna (Eha, s 1958, intervjuu).

Naiste valdavaks tubaseks argiriietuseks sai kirjust sitsiriidest kittelkleit alates 1960. aastatest. Seda kandis vähemalt kaks põlvkonda naisi kuni 1980. aastate lõpuni.

Umbes 10 aastat tagasi [1989] olid minu kodurõivasteks enda õmmeldud puuvillasest riidest kitlid: talveperioodiks flanellist kas pikkade või poolpikkade varrukatega ning soojaks ajaks kerged sitsikitlid. Talvised olid pikemad, suvised lühemad. Iga uus kittel oli lõikelt eelmisest erinev mingi detaili poolest ja kandsin seda harjumiseks esialgu pühade ajal ning pühapäeviti kodus olles. Nii oli väikene vaheldus koduses argipäevas (Ene, s 1933. KV 887, lk 20).

Eeskujusid moejoonele vastavatest praktiliste ja nägusate kittelkleitide õmblemiseks andsid Tallinna Moemaja moekunstnikud ajakirjade Siluett ja Nõukogude Naine veergudel. Kes ise ei õmmelnud, pidi leppima lihtsama ja alati mitte just nägusa vabrikutoodanguga.

Lihtne kittelkleit oli praktiline rõivaese ka reisimisel või välitöödele kaasa võtmiseks, samuti  lausa asendamatu noorele imetavale emale.

Kodustel õuetöödel kanti eelkõige maal kirju sitsikleidi kõrval ka ühevärvilist töökitlit. Üheks oluliseks vaheks varasemate aastate ja tänapäeva [1999] koduriietuse juures on ehk see, et siis ei kandnud naised töö juures dressipükse. Eriti vanemad naised mitte. Ikka kanti kleiti või seelikut-pluusi, mille peale tõmmati sinine või hall töökittel. Kittel pidi tingimata olema. Nüüdki tõmban ma oma pükste-pluusi peale ikka kitli, kui välistöödele lähen. Koduriietus peab olema selline, et ei pea aina uih! ja aih! igalt poolt eemale hoidma, et ennast mitte ära määrida (Olinde, s 1922, KV 886, lk 255).

Töö juures kantud kitlitest ongi enim tuntud ühevärvilised nn eririietusena töötajatele antud kitlid. Vastavalt elukutse iseärasustele ja sanitaarnõuetele olid need arstidel, kokkadel, laboritöötajatel ja lüpsjatel valged, mustema töö tegijatel aga tumedad, näiteks koristajatel sinised. Aastatel 1964–1988 ilmus Silueti eriväljaanne „Töö- ja teenistusrõivad“, mille eesmärk oli pakkuda tööriiete mudelinäidiseid alates kitlitest pihikseelikute ja tunkedeni. Kasutusse jõudsid need aga visalt. Juba 1968. aasta numbris tõdeti, et lihtne on riietada kümmekond inimest ühtlase tegumoega kitlitesse.

1980. aastate algul oli ajakirjanduse veergudel tööriiete, sealhulgas kitlite teema teravamalt päevakorras. Naise töörõivale on veel lisanõue – see peab jätma naise naiseks ka töökitlis. Naine tahab tööl lihtsalt kena välja näha. Ja ega seda taha ainult naised. Küllap on meestelegi oluline, mismoodi nende pärast tööd õrnad ja armsad kolleegid näevad (Nõukogude Naine, 1985 nr 1, lk 7).

Kirjut sitsikitlit kandsid naised paljudel juhtudel töö juures lihtsalt töökleidina või vormikitlina.

Ametirõivastuseks lasteaias olid mitmesugustest materjalidest kitlid. Tavaliselt oli see riie ühtne kõikidele kasvatajatele, kuid igaüks kas õmbles ise või lasi õmmelda selle vastavalt oma figuuri ja moe soovile. 40. aastase staaži jooksul on mul olnud kitleid sitsist, pesusametist, atlasest, bembergist, kuid ka pihikseelikuid lavsaanist, teksariidest (Inge-Milvi, s 1932. KV 886, lk 226).

Eesti Rahva Muuseum ootab teie lugusid kitlitest ja kittelkleitidest aadressil tiina.tael@erm.ee.

Lõpetuseks väike pildigalerii ERMi kogudes olevatest töökitlitest ja kittelkleitidest nappide andmetega, nagu need omal ajal kirja on pandud.

 Töö- ja vormikitlid

Need kaks kitlit ülal pärinevad Valeria Jurkatami (23.04.1916-07.11.2002, kutsuti Pärna Valliks) surma järel ERMi tulnud kogust, mistõttu täpsemaid andmeid, mille puhul neid on kantud, kahjuks ei ole.

 

Sitsikitlid ja kittelkleidid