Tatiana Alybina, Eesti Rahva Muuseumi teadur

Traditsioonilises kultuuris väljendab riietus kandja sotsiaalset seisundit, sugu, identiteeti ja väärtushinnanguid. Praegusel ajal ei valmistata enamasti ise riideid, kuid valmistooteid valides arvestatakse lisaks mugavusele ka rõivaste süsteemis tekkivat sõnumikeelt. Tänapäeval on see märgisüsteem väga mitmekesine: rõiva tegumood, värv, kanga kvaliteet ja muud. Ajal, kui riideid valmistati käsitsi, oli peamiseks eristajaks kaunistuste süsteem. Üks keerulisemaid ja algupärasemaid rõivaste kaunistamise viise on tikkimine.

Tuntumaid mari tikkimismeistreid Lidia Vetkina oma tööde näitusel. Foto: L. Vetkina arhiiv

Tänapäeval võib tunduda, et vanu tikitud mari rõivaid säilitakse muuseumides või küla rahvakunstiansambli liikmete kirstudes, aga tegelikult areneb mari tikandiga rõivamood tänagi. Eelkõige kasutavad moodsaid tikitud riideid mari lauljad laval esinedes, kuid mari särgis inimesi võib näha ka rahvuslikel üritustel. Ka külades õmmeldakse kleite heledast vabrikukangast ja kaunistatakse mari tikandiga, et kanda neid erilistel sündmustel: külapidudel, kontsertidel, hiies palvustel.

Naised hiies palvust ootamas. Autori foto

Rahvas tagasiteel hiiest pärast palvust, juuli 2018. Autori foto.

Geomeetriline mari tikand hakkas eriti arenema 17. sajandil, kuna Volga piirkonna põlisrahvastel oli keelatud metallitöö. Paljud uurijad peavad geomeetrilist ornamenti eri rahvaste kunstis arhailiseks. Rahvakultuuris on kaunistuste motiiv ja paiknevus seotud müstilise maailmatunnetusega. Mõnede ornamentide tähendus on välja selgitatud. Vanasti tähistasid geomeetrilised sümbolid vett ja maad, ring või ruut sümboliseeris taevatuld – päikest.

Mustri tegemisel kasutati kõige vanemat „niitide lugemise järgi tikkimise“ tehnikat (счётная техника). Selleks, et ilus geomeetriline ornament saada, loeti käsitsi kootud kanga niite ja tehti selle järgi muster, kasutamata isegi tikkeraami. „Täidetud“ tikandi tehnikas tikiti ornamendi kontuur musta niidiga ja ornament täideti loodusliku bordoopunase niidiga.

Peapael našmak ristiornamentidega. Autori foto.

Peapael našmak päikese- ja põdra sarvede ornamentiga. Autori foto.

Mari naiste tikkimiskunst oli nii meisterlik, et kui 19. sajandi lõpus hakati Vene impeeriumis väikerahvaste eluolu uurima, tekkis mari tikandi vastu suur huvi. Kohapealsed kokkuostjad ostsid käsitööd poolmuidu ja müüsid edasi Moskva kaupmeestele, kes saatsid tikitud esemeid välismaa turgudele. Mari tikandi näiteid koguti erinevatesse muuseumidesse. Mari tikandiga käsitööesemed olid eksponeeritud 1893. aasta Chicago maailmanäitusel ja said seal teise auhinna. Pärast seda muutusid Mari naiste tikandid veel populaarsemaks.

Mari tikkimiskeskus, Mari El, Šlani küla. Autori foto.

Tikkimismeistrid Morko rajooni Šorunža küla laadal. Autori foto.

Mari tikand ei ole ühetaoline. See koosneb geomeetrilistest ja taimeelementidest, loomamotiividest. Arheoloogilised materjalid kinnitavad, et algselt oli igal mustril sümboolne tähendus. Ornamendid peegeldavad ümbritsevat maailma ja nende nimede järgi võib jälgida, millises ümbruskonnas on see tikand välja kujunenud: „tammeleht“, „vahtraleht“, „pihlakaleht“, „pardikael“, „hanekael“, „hobuselakk“, „hobusepea“, „oinasarve mustrid“, „kassi käpajäljed“ ja abstraktsemad „nöör“, „sõel“, „sirbihammas“, „pakktaru nöör“, „hargiharud“, „vibu“ ja teised mustrid.

Naiste peakatted olid tavandiesemed, eristudes paikkondlike tunnuste poolest. Peapaela našmak kaunistati tikanditega „kurgimuster“, „madude muster“, „liblikate muster“ ja muud. Pearätiku šarpan mustriteks olid „kukejalg“, „kamm“, „teosarved“, „linnuhari“, „pardijalad“, „põder“, „hirvesarved“ ja teised. „Varesejala“ muster oli särgi õlavarrel kaitsemärgina.

Naised hiies palvustel toitu jagamas. Autori foto.

Kaheksaharulise tähega mustrit kohtab tihti endisaegses pulmariietuses – kas pulmarätiku nurkades, abielus naise peakatetel (našmak ja šarpan), aga ka naise särgi rinnaesisel ja seljal varrukaõmbluse juures. Arvatakse, et kaheksakand sümboliseeris päikest, mis kõigele maailmas elu annab, ja hiljem muutus see lihtsamaks dekoratiivseks elemendiks. Naiste särgi rinnaesise tikand sisaldas tihti ka rombe, mis asusid mõlemal pool rinnal. Seda arhailist mustrit nimetakse „rinna valvurks” ja see on särgikandja fertiilsuse, naisepõlve ja viljakuse sümbol.

Abielus naise peakate šõmakš, mis on tikitud vanade esemete põhjal. Autori foto.

Tikkimiskeskuses tehtud meeste särk. Autori foto.

Pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal hakkasid vanad tikkimistehnikad kaduma. Kuna seda tööd tehti peeruvalgel, taheti tikkimine naistel keelata, et nad ei rikuks oma silmi. Kolhoositöö tõttu ei olnud naistel ka piisavalt aega käsitööga tegelda. Ajapikku asendasid vana mari tikkimistehnikat madalpiste- ja ristpistetikand, mis võtsid vähem aega. 1930. aastatel avati tikkimisvabrik Truženitsa. Nõukogude ajal arenes Mari külades madalpistetikand, kus kujutati taimemotiive, peamiselt lilli. Nii tekkis tikkimise traditsioonis Joškar-Ola muster, kuid vana „niitide lugemise järgi“ tikkimist (счётная техника) kasutati harva ning ornamentide süsteem ja tähendus ei ole säilinud.

Kesksuvepüha palvuse päeval külatänaval, juuli 2018. Autori foto.

Noored palvuse päeval hiiest tagasiteel, juuli 2018. Autori foto.

Nüüdseks on Mari tikand „peoriietuses“ tagasi. Tänapäeval on taas populaarne traditsiooniline geomeetriline tikand. Mari külades on meistreid, kes on vana tikandit uurinud ja taastanud. Nad osalevad käsitöömeistrite võistlustel kogu maailmas ning tutvustavad mari tikandit maailma erinevates piirkondades.

Morko rajooni Šorunža külas tikkimistsehhis valmistakse nii riideid kui suveniire käsitsi, aga kasutatakse ka masintikandit. Naaberküla Šlani vana algkooli hoones on asutatud külamuuseum, meeste käsitöökoda ja tikkimistöökoda, kus kogu töö tehakse käsitsi ja tikkimismustrite allikateks on nii siinses piirkonnas kogutud esemed, aga ka raamatud ja etnograafilistest kogudest tehtud pildid. Tikkimiskeskused saavad üha juurde tellimusi. Suurtest linnadest ja teedest kaugel asuvasse Šorunžasse koguneb iga aastal palju rahvast kesksuve ohverduspalvusele sürem. Siis tellivad inimesed endale ka töökodadest tikandiga mari riideid, et neid järgmine kord hiies palvusel kanda.

Šorunža küla laadal tikkimise õppimine, juuli 2018. Autori foto.

Kaelaehete valik Šorunža küla laadal. Autori foto.

Mari tikandi põhieesmärk on olnud kaunistamine ja tõrjemaagiline ülesanne. Nüüdseks on aga olulisem näidata oma rahva identiteeti üritustel suure rahvahulga seas või tunda end hiies tseremoonial ühtsena oma vanematega ja teiste kogunenud inimestega, kandes valgeid tikitud rõivaid.

Lapsed külatänaval igapäevases suveriides, juuli 2018. Autori foto.

3 tüdrukut tänaval mängimas, juuli 2018. Autori foto.

Kasutatud kirjandus

1. Молотова Т. Л. 1992. Марийский народный костюм. Йошкар-Ола: Марийское книжное издательство.
2. Соловьева Г. И. 1982. Орнамент марийской вышивки. Йошкар-Ола: Марийское книжное издательство.
3. Lehtinen, Ildiko . T-shirt or folk costume – choice of clothing by context. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 91, 170–183.