Ehted rahvarõivaste juurde - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Reet Piiri, kuraator
Artikkel ilmus juubelilaulu- ja tantsupeo 14. uudiskirjas.

Ehted panevad rõivad särama. Kuid ehteid ei kantud ainult ilu ja uhkuse pärast, vaid nende kandmine oli seotud ka maagiliste uskumustega, mille kohaselt ehted kaitsesid kandjat kõige kurja eest.

Naised ehtisid end rikkalikult, kasutati nii kaela- kui ka rinnaehteid.

Kaelaehted

Helmekeesid oli naisterahval enamasti mitu. Ühed helmed olid ihu ligi ja võõra pilgu eest enam-vähem varjul. Neid kutsuti kurguhelmesteks ja kanti särgikrae all. Kaelakee koostati kas sarnastest helmestest või lükiti üksteise kõrvale erineva kuju ja värviga, isegi erinevast materjalist helmeid. Kindlasti sõltus helmeste valik ehtekandja võimalustest ja maitsest.

Kee võis olla ühe- või mitmerealine. Enamasti tehti helmekee nn lahtise keena – helmed seoti otstest nööriga kukla taha. Nii oli mugav helmeid kaela siduda ja kaelast võtta, samuti kee pikkust reguleerida. Tavaliselt helmerida kukla taha ei ulatunud, need oleksid hakanud kukalt hõõruma. Ka umbsena, st ringikujuliselt kokku seatud keed ei tõmmatud tavaliselt üle pea. Selline kee seati olenevalt pikkusest kahe- või neljakordselt kokku ning otstest tõmmati läbi nöör või kangaservast rebitud riba ja seoti kukla tagant kokku.

Helmeid kanti sõna otseses mõttes hällist hauani. Pisitüdrukutele kinkisid esimesed helmed ristivanemad. Näiteks Anna kihelkonnas on 1914. aastal kirja pandud: Kui tütarlapsele esimene hammas tuli, siis pidi ristiema helmed kinkima. Kurguhelmeid peeti nii kaitsjaks kui ka õnnetalismaniks, erilist mõjujõudu usuti olevat mustadel kruvilistel helmestel.

Helmed. Muuseumile kogutud Torma kihelkonnast Võtikverest 1911. Mustveest ostetud u 1875. ERM 3995

Rinnaehted

Rinnaeheteks, ühtlasi rõivaste kinnitusvahendeiks olid sõled ja preesid. Tänapäeval on harjutud rõivaste sulgemisel kasutama nööpe. Rahvarõivakandjad teavad, et nööbid olid ainult meeste rõivastel, naiste rõivastel olid ikka kas haagid või kasutati sõlgi-preese.

Kõige tavalisem ja levinum särgikaeluse koos hoidja on lihtne väike vitssõlg. Vitssõlge tarvitasid kõik – nii mehed, naised kui ka lapsed. Väike soovitus kandjale – pange särk vitssõlega kinni just sellelt kõrguselt, kus teil on mugav, sõlg ei tohi mingil juhul kaela soonida. Särgikaeluse võib kinnitada ka pisikese preesiga. Sellega piirduski meeste ehtetagavara.

Vitssõlg, nimetatud ka meeste preesiks. ERM A 118:1 Rõngu

Kuhiksõlgi kanti igal pool Eestis. Lõuna pool olid need suure läbimõõduga ja kõrged, Võrumaal ja mulkidel väga suured, setu naistel eriti suured. Seevastu Saaremaa kuhiksõled on väikesed, nagu tagurpidi keeratud kausikesed, ei ole neil vitsa serval ega suu ääres. Saaremaal seati pisikesi sõlgi särgile ritta nii, nagu jõukus lubas, kolm kindlasti, mõni mahutas ka viis sõlge üksteise alla. Sõlgede arv olenes muidugi ka sellest, millal abu serv vastu tuleb. Ja ikka on kõige pisem sõlg üleval ja nii riburada allapoole, rinnal kõige suurem.

Kuhiksõlg. Väike, 3,6 cm läbimõõduga sõlg. Kantud Mustjala kihelkonnas Võhma külas. Saaremaa sõlgedele omaselt ei ole selle välisäärel ja suuserval vitsa. ERM A 316:490

Naised seadsid rinnale sõle või preesi (silmadega ja ilma) ühe- või mitmekaupa, kuidas kusagil kihelkonnas kombeks oli või jõukus lubas. Erilise ehterohkusega on silma paistnud nii setud kui ka läänlased. Setud on tuntud oma suure sõle ja eriliste metallkettidega – keerdkeed, pitsilised keed, nöpsidega keed, lehtedega keed jne, mis kõik korraga kaela riputati. Kuid ega läänlastelgi ehteid vähem olnud, sõlg oli küll väiksem, kuid rind kaeti paaterkeega. Paatriks nimetati Läänemaal rahadega keed, mis koosnes enamasti mitmest reast. Hõberahad lükiti helmeste vahele ja need olid aetud traadile. Kaarde painutatud traat ulatus umbes õlani, sealt edasi oli pael, mis kukla tagant kokku seoti. Traati kasutati seetõttu, et nöörile aetud rasked rahadega keed vajuksid alla üksteisele peale ega jääks ilusate kaartena rinda katma.

Saaremaa kombe kohaselt on Karja kihelkonna naisel särgi kaelusesse seatud rida väikseid kuhiksõlgi. Foto Aleksander Arro, 1906. ERM Fk 108:1

Läänemaa neiu kaelaräti otsad on kinnitatud rätinõelaga. Rätile on seatud kaks rida rahadega helmeid: ülemises kees ripub üks raha, alumises kees on helmed ja rahad lükitud traadile, et kee püsiks ilusa kaarena. Foto Friedrich Kohtitsky, 1912. ERM Fk 184:9

Rahadega kees kasutati kannaga rahasid, kus hõberaha serva külge on joodetud metallaas-sang. Helmerea keskele sooviti panna kodaratega raha, kus raha ümbritses ažuurne hõbeplekist väljalõigatud rattakodaraid meenutav serv. Rahad paigutatakse „nägudega“ väljapoole. Et raha metallsang linast nööri või traat hõbesanga läbi ei kulutaks, mässiti ümber hõberaha sanga niit.

Rahade kaelas kandmine oli Eestis 18.-19. sajandil väga populaarne. Vanadelt fotodelt on näha, et suuri hõberahasid kanti nii hõbeketi otsas kui ka klaashelmestest keedes, mõnel fotol on näha raha rippumas paela otsas.

Ehete kandmine

Ehete kandmises oli oma kord. 19. sajandil pandi esmalt helmekee kas ühe või mitme reana ümber kaela, nn kurguhelmestena. Seejärel kinnitati kaelus vitssõle või väikese preesiga. Pidupuhkudel asetati keset rinda nähtavale kohale kuhiksõlg või suur prees ja selle peale seati mitmes reas rippuma hõbekettidest, krõllidest või helmestest keed. Võimalusel oli helmekee või hõbekett täiendatud kas ühe või mitme hõberahaga. Kaelakee, kas rahadega või ilma, ulatus tavaliselt sõle suuni.

Rinnaehete ehk sõlgede ja preeside puhul peab vaatama, et need kuuluksid rahvarõivakostüümiga samasse piirkonda. Kõige lihtsam on meeles pidada, et värviliste kivikestega ehk silmadega preese ei sobi kanda Lõuna-Eesti riietega. Silmadega prees kuulub Põhja- ja Lääne-Eesti ning saarte rahvarõivakostüümide juurde. Lamedaid sakilise servaga preese sobib kanda igasuguste rõivastega, v.a Setu riided. Kesk-Eestis olid moes hästi suure läbimõõduga preesid, neid näeb vanadel fotodel nii Põhja-Viljandimaa kui Põhja-Tartumaa naiste rinnal.

Sõled ja preesid on rinnaehted, neid kanti rinna kõrgusel. Vahel näeb, et rahvarõivakostüümi kandja on seadnud kuhiksõle või preesi otse kurgu alla. Sinna käis pisikene vitsõlg või üldse mitte midagi. Kurgualaune ei pea olema täiesti suletud.

Näide ehete kandmisest Läänemaal: kaelas traadile aetud helmekeed kannaga rahade ja kodaarrahadega. Rinda ehib kuhiksõlg, millega on kinnitatud rinnarätt. ERM Fk 2887:284