Näitus „Food: Bigger than the Plate“ Victoria ja Alberti muuseumis Londonis
Anu Kannike, ERMi teadur
Ester Bardone, Tartu Ülikooli lektor
Fotod: Victoria ja Alberti Muuseum, Ester Bardone, Anu Kannike

 

Victoria ja Alberti muuseumi sellesuvine menunäitus „Toit: mitte ainult taldrikul“ (18. mai – 17. november 2019) pakub küllaga nii meeli kui mõtteid haaravaid eksponaate, milles uurimuslik sisu on ühendatud mängulise ja eksperimenteeriva vormiga. Külastajad saavad läbida meelelise teekonna läbi toidutsükli nelja etapi. Näituse külastamiseks võiks aega varuda vähemalt paar tundi, sest tutvuda saab enam kui seitsmekümne põneva projektiga, mille taga on kokad, kunstnikud, disainerid, toidutootjad, teadlased ja kohalikud kogukonnad. Uuele ja eksperimentaalsele pakuvad konteksti eksponaadid V&A kogudest – ajaloolistest maalidest, toidureklaamidest, fotodest ja nõudest tänapäevaste instagrammipiltideni.

Toidukultuuril on V&A-s sügavad juured: just siin avati 1850. aastatel üks varasemaid didaktilise eesmärgiga toidunäitusi ja maailma esimene spetsiaalselt ehitatud muuseumikohvik. Praegune ekspositsioon lähtub interdistsiplinaarsetest ja kriitilistest toidu-uuringutest, ühendades teaduse kunsti ning disainiga. Kuraatorite eesmärgiks oli uurida, kuidas uuendusmeelsed inimesed, kogukonnad ja organisatsioonid mõtestavad ümber senist toidu tootmist, jaotamist ja kogemist: „Kuidas saavad kollektiivsed valikud juhtida meid kestlikumasse, õiglasemasse ja hõrgumasse toidutulevikku ootamatul ja mängulisel viisil.“ Toidunäitus ei moraliseeri ega näita näpuga, vaid laseb vaatajal ise järeldusi teha.

Kompost

Mõnevõrra ootamatult algab toiduringluse lugu sellest, mis saab toidust pärast tarbimist. Jäätmetes nähakse potentsiaali ja väärtust, mitte toiduringluse lõppu, vaid uue algust. Jäätmeteema viib vaataja kanalisatsioonisüsteemide ajaloost innovatiivse taaskasutuse näideteni – näha ja katsuda saab näiteks ananassilehtedest „nahka“ ja viinamarjakestadest söödavaid pudeleid. Suur osa näitusel eksponeeritud jäätme-eksponaatidest on inimtegevuse tulemusena sündinud ning panevad vähem või rohkem šokeerivalt analüüsima jäätmemajanduse tänapäeva ja tulevikuvõimalusi.

Ühtaegu dekoratiivsed ja praktilised on firma Grocycle rippuvates kohvipaksuga täidetud kottides kasvavad austerservikud, mis muuseas jõuavad ka muuseumi kohviku menüüsse. Kohvipaksu veelgi eksklusiivsema uuskasutuse on leidnud Saksa firma Kaffeform, kes valmistab keskkonnasõbralikust bioplastikust stiilse disainiga kohvitasse ja -topse, mida saab muuseumipoest ka kaasa osta.

Põhja-Itaalias asuva Museo della merda kogust on näitusele toodud farmer Gianantonio Locatelli ja arhitekti ning disaineri Luca Cipelletti koostöös sündinud hübriidmaterjal – merdacotta, milles kuivatatud lehmasõnnik on segatud saviga. Sellest on valmistatud erinevat tarbekeraamikat, millest iroonilisimad on toidunõud ja tualetipotid.

Põllumajandus

Põllumajanduse alaosa tutvustab tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt uuenduslikke projekte nii maa- kui linnakeskkonnas. Kirev spekter hõlmab tänapäevast toidu kasvatamist alates hipilikest tagasi maale projektidest kuni katuseaedadeni Hong Kongis. Läbivaks teemaks on väiketalunike õigus säilitada toidusuveräänsus ja kultuuriline autonoomia vastukaaluks suurtootmisele, linnastumisele ja uusliberaalse turu ideoloogiale.

Esitletakse projekte, mis suunavad inimesi koostööle. Üks kogukonnaettevõtluse näide on jõudnud näitusele ka külastaja jaoks maitstaval kujul – humalajookidena. Company Drinks sai inspiratsooni kunagisest Londoni töölisklassi seas levinud humalakorjamise traditsioonist. Nüüd on humalate korjamisretkedel, jookide väljatöötamisel, töötubade ja teiste sündmuste korraldamisel sotsiaalselt lõimiv funktsioon paljukultuurilises ühiskonnas.

Tutvustatakse ka biotehnoloogiaid, milles kohtuvad kunst, teadus ja elu(s). Belgia kunstnik Koen Vanmechelen on aastaid tegelenud eri riikidest pärit kanatõugude ristamisega, püüdes geneetilise ja biokultuurilise diversiteedi poole, mis on kadumas tööstuslikest kanafarmidest. Inimeste ja kanade elud on tema arvates tihedalt läbipõiminud.

Kaubandus

Kaubanduse probleeme näidatakse toidu ostmise, müümise, säilitamise ja transportimise aspektide kaudu. Moodne toidusüsteem on mässinud meie planeedi keerukate teekondade, tehingute ja protsesside võrgustikku. Üheks mõjuvaks näiteks toiduahela üüratult pikaks venimisest on Johanna Seelemanni disainiprojekt „Banaanilugu“, kus „banaanipassis“ kajastub ühe puuvilja 14-päevane ja 8800 km pikkune teekond Ecuadorist Islandile, mille vältel seda puudutas 33 kätepaari.

Külastajale pakutakse võimalust heita pilk tavatarbijale muidu nähtamatuks jäävasse toidusüsteemi, kus paradoksaalselt pole esmased kasusaajad ei tootjad ega sööjad, vaid vahendajad. Kuraatorite arvates ei lahenda toiduringlusega seotud eetilisi ja sotsiaalmajanduslikke probleeme üksikisikute eetilised valikud, sest õiglast ja mahetoitu saab valida vaid väike ja privilegeeritud osa tarbijatest. Vaja on süsteemseid muutusi, kuid nende eelduseks on teadmised, mida muuseum saab jagada. Nagu kirjutab V&A direktor Tristram Hunt näituse kataloogi eessõnas, võivad muuseumid olla: „kultuurilisteks kasvuhooneteks, kus kultiveeritakse aktiivselt kestliku tuleviku teemalisi avalikke arutelusid“.

Söömine

Näituse viimases osas kutsutakse külastajat üles mängulisele ja julgemalt eksperimenteerivale suhtumisele toidusse. Samas panevad kunstnikud mõtlema, kui mitmel tasandil oleme söömise kaudu seotud teiste elusolenditega, sotsiaalsete võrgustike ja ökosüsteemiga tervikuna.

Innovatiivsete katsetuste üks ootamatumaid näiteid on molekulaarbioloog Christina Agapakise ja interdistsiplinaarse taustaga lõhnakunstniku Sissel Tolaasi „Isetehtud”, mis uurib inimkeha mikroobimaailma suhet toiduga, kasutades juustuvalmistamisel kuulsate doonorite kehalt pärinevaid baktereid. Nii saavad juustudest omamoodi “söödavad portreed” ja sünteesiva esteetika ilmekad näited.

Ekspositsiooni lõpus, suurel valge linaga kaetud laual, eksponeeritakse eridisainiga lauanõusid. Näiteks on komplekt, mis on kohandatud vaimsete või füüsiliste erivajadustega inimeste söömist hõlbustama. Dementsed vanurid suudavad toitu kõige paremini eristada eresinistelt taldrikutelt, mille värv ühtlasi stimuleerib söögiisu. Samas on Brexiti teemat aasivaid nõusid, milles väljendub britilik poliitiline huumor.

Kokkuvõtteks

V&A näitus on tähelepanuväärne mitte üksnes toiduteema emotsionaalse ja värvika käsitluse tõttu. Muuseumid on üha enam hakanud tähelepanu pöörama meeleliste kogemuste pakkumisele ja toit pakub selleks eriti tänuväärset võimalust. Samas võib tuluteenimise surve soodustada toiduteema rakendamist pigem illustratiivsete taustategevuste või meelelahutusprogrammide teenistusse. „Toit: mitte ainult taldrikul“ tõestab, et tegu on kriitilist käsitlust vääriva võtmeteemaga, milles põimuvad kultuur, teadus ja poliitika.