Mari naiste rõivastus I. Kas raha kaunistab?

Tatjana Alybina, teadur

Käisin eelmisel suvel ekspeditsioonil Marimaal Zvenigovo ja Morki rajoonis – just selles piirkonnas, kus on levinud näitusel „Uurali kaja“ Volga rahvaste saalis esile toodud pulmatraditsioon ja kostüümid. Käes on kevad, mida ilmestab alati ka uus mood linnatänavatel. Räägime siingi veidi mari naise rahvarõivast, seekord täpsemalt nende juurde kuuluvatest ehetest.

Pulmastseen ERMi „Uurali kaja“ näitusel. Foto: Anu Ansu

Arheoloogilised andmed viitavad sellele, et keskaegsel mari naisel oli palju rohkem metallehteid igapäevariietuses kui hilisemal ajal. Ehtekunst oligi algselt naiste kanda, hiljem lisandus juveliiride hulka ka mehi. Alates 17. sajandist aga oli Volga põlisrahvastel keelatud tegeleda metallitöötlusega. See ukaas kehtis 18. sajandi lõpuni ja tõi kaasa metallitööoskuste kadumise, mõjutades nii muidugi tugevalt ehtekunsti. Marid hakkasid kaunistuste meisterdamisel kasutama teisi materjale, levisid pärlitest, helmestest ja kaurikarpidest ehted ning eriti loodusvärvidega värvitud bordoopunasest ja mustast niidist tikandid.

19. sajandil tegid naised enamiku ehetest käsitsi, kasutades metallinaastusid ja traati, ehtsaid münte ja nende imitatsiooni, värvilised nööbid. Kõige rohkem kasutati hõbemünte, nii vanemaid kui ka uuemaid. Marid hindavad just hõbedat. Arvestatakse, et hõbe kaitseb ning puhastab ümbruskonda. Sõna hõbe (šij) ja selle metafoore leidub palju loitsutekstides, (usu)palvetes, luule- ja laulusõnades.

Iga naisel ei olnud võimalik hankida endale ehtekomplekti, mis koosneks ainult hõbemüntidest. Tihti kasutati seega ka hõbemüntide imitatsiooni. Kaasanis oli spetsiaalne kodutööndus, mis tegeles metallkaunistuste ja imitatsioonidega ning turustas oma kaupa üle terve Volgamaa. Ehteid väärtustati ja pärandati peredes emalt tütrele.

Idamarist laulja Anna Mišina proovib Volga maride pulmarõivaid

„Uurali kaja“ näituse Volga rahvaste saalis on pulmanaise seljas näha ilus tikitud mari kleit, Volga jõe piirkonna maride traditsiooniline must pikk-kuub (kaftan) ja uhked hõbemüntidest ehted. Vaatame neid ehteid lähemalt ja võrdleme neid tänapäeva folkansamblite rõivastuse juures kasutatavate kaunistustega, mida mul õnnestus suveekspeditsioonil näha ja jäädvustada.

Enamik esemeid selle mannekeeni seljas on saadud Edgar Saari 1975. aasta ekspeditsiooni käigus Mari ANSVst Zvenigovo rajoonist Kožlajasola külast komplektina, aga neile on lisatud mõned asjad ka samal aastal toimunud Aleksei Petersoni ekspeditsiooni kogust.

Pulmas on peigmehe saatja rollis abielus naised, kes laulavad tšastuškasid, tantsides ise nende saatel ja lehvitades värviliste rätikutega – nii loovad nad selle tähtsa tseremoonia jaoks õige õhkkonna. Volga jõe pool elavad abielunaised katsid traditsiooniliselt pea peapaela (našmak) ja rätikuga (šarpan). Selle peale asetati hõbemüntidest n-ö müts, mis koosneb kahest osast: ülemine oš pu ja alumine, laiema ringiga osa našmak ončõl, mille vahele seati ka nn kõrvalehed.

Vasakul üleval kõrvaehe nuksh alga (ERM B 87: 86), vasakul all peaehe osh pu (ERM B 87: 85), paremal peaehe našmak ončõl (ERM 88: 72)

Ansambel Olõk sem (Niidu lauluviis) liige Zoja Polunina räägib rahvarõivaste valmistamisest. Autori foto

Zoja Polunina hõbemüntidest peaehe. Kõrvaehe ja peapael on kokku õmmeldud, et esinemise ajal saaks kiirelt rõivaid vahetada. Autori foto

Peapael našmak peanõeltega vujime’dega, millega kinnitatakse pearätik šarpan. Autori foto

Pearätik. Autori foto

Pulmanaise rinnaehete seas on ka üle selja ulatuv gaitan. ERMis mannekeeni peal oleva ehte puhul on kasutatud palju suuri hõbemünte, millest enamik on Vene keisririigi raha, aga leidub ka paar Poola ja Saksa keisririigi kahemargalist münti. Värvi lisavad väiksemad nööbid ja helmed. Rinnaehte teine osa on ong lapčõk, mille moodustavad kanepikiuga punase kanga peale õmmeldud mündid ja värvilised helmed. Selle peal kanti ka veel mõnd lihtsamat rinna- ja kaelaehet. Marid säilitavad oma vanaemade hõbeehteid, mis on Nõukogude ajal ja eriti rasketel 1990. aastatel veel peres säilinud, hinnalise suguvõsa reliikviana.

Rinnaehted gaitan (ERM B 87:82) ja ong lapčõk (ERM B 87: 83)

Vasakul kaelaehe (ERM B 88: 35), paremal üleval rinnaehe (ERM B 88: 1), paremal all rinnaehe (ERM 87: 88)

Sel juhul: Zoja Mitrofanova aitab Annal musta villast pikk-kuube selga panna. Autori foto

Pulmanaise seljakaunistused. Autori foto

Pulmanaise eriliseks ehteks on aršaš, kaurikarpidega ja helmestega kaunistatud villase kanga riba. Pulmanaisel on need pandud üle õla risti.

Kaurikarpidest ehted (ERM B 76: 35)

Mari pulmanaise rõivastus ja udmurdi naiste rahvariided „Uurali kaja“ näitusel esitatud. Foto: Berta Vosman

Veel 2000. aastate alguseni oli võimalik sellises uhkes kostüümis pulmanaisi näha kohalikes pulmades, ehkki harva. Tänapäeval näeb sellist rõivastust aga rahvatantsuansamblite puhul. Pulmatantsude esitamisel laval kannavad tantsijad sageli oma vanemate originaalkomplekte, aga üha enam ka tänapäeval õmmeldud ehteid, kus on kasutatud Vene rublasid või metallist mündivormiga kettakesi.

Hõbemüntidest, Vene rublamüntidest ja metallinaastudest rinnalehed. Autori pilt

Zoja Mitrofanova enda tehtud ehetes ja teised ansambel „Olõk sem“ liikmed Volga jõe ääres

Kasutatud kirjandus

  • Заднепровская А. Ю. Традиционные украшения народов Среднего Поволжья (вторая пол. 19 – первая  четв. 20 века). Автореферат. Санкт-Петербург, 1992.
  • Марийцы. Историко-этнографические очерки. Йошкар-Ола, 2005.
  • Молотова Т.Л. Марийский народный костюм. – Йошкар-Ола: Марийское книжное издательство, 1992.

Lisa kommentaar