Täna, 22. detsembril möödub 150 aastat Eesti riigitegelase, poliitiku ja õigusteadlase ning Eesti Rahva Muuseumi ühe asutaja, Jaan Tõnissoni sünnist.

(Taas)avaldame sel puhul nii videopildis kui ka tekstina kõne, mille pidas 2012. aasta talvisel pööripäeval end Raadil ilmutanud Jaan Tõnisson.

Teksti autoriks Berk Vaher ning esitajaks Tambet Tuisk.

Armas rahvas!

Meie rahvuslik eluhuvi nõuab igaühe kodanikujulgust oma riigi asjades kaasa rääkimiseks. Esindajate valimine võimule ei vabasta meid kohustusest ise riigimehelikku kirjaoskust omandada, pigem just kaasab meid vastutusse oma riigi eest. Igaüks meist on osaline rahva võimus.

Kas oskame seda võimu teostada? Neil päevil on kuulda kurtmist raskete aegade üle ning tunda vimma kõrkide võimukandjate vastu, kes lihtsa inimese häält enam kuulda võtta ei taha. Kas ja kuidas ent oleme taibanud oma häält päevast päeva kuuldavale tuua? Kas oleme meie targalt ja järjekindlalt nõudnud oma õigust teada ja määrata riigi tulevikku?

Rasked ajad on jõukate aegade pärand. Jõukamail aegadel võttis maad mugavus, rahuldumine iseenese ainelise heaoluga – ning ühtlasi vaimne ja kõlbeline vähenõudlikkus. Silmist kadus rahva kaugem siht nii võimul olijail kui tavakodanikel. Kui sai maailma majandusraskustes selgeks, mil määral meie aineline heaolu oli silmapete, ei toonud see küllaldast pööret vaimsete ja kõlbeliste väärtuste poole, pigem vaid katseid vägisi kuldset põlve taastada. Endisel viisil ja endiste vigadega.

Võimukandjad võivad teha näo, et riik on kosumas, majandus kasvamas. Kuid kas need näod julgevad vaadata seda, mis paistab vastu rahva peeglist? Liiga palju on neid, kes lasevad minna ja löövad käega, kuigi on õnnetud. Nad räägivad välja rändamisest, mitte riigi ja rahva uuest ärkamisest. Liiga palju on neid, kel on hirm välja öelda oma seaduslik sõna, nõuda väärilist kohtlemist, tasu ja tunnustust. Kartus on kaotada tööd – kuid nii kaovad au ja eneseteadvus. Ning kui au ja eneseteadvus kaovad inimestel, siis on neid kaotamas ka kogu rahvas. Omas vabas riigiski jääme alamateks, mitte kodanikeks.

On siiski jälle ka neid, kes tahavad vaimset seisakut murda ja rahva elunõudeid valjul häälel kuulutavad. Eituste ja pilkamiste kiuste tuletavad nad meelde, et „erakond“ on eksitavaks nimeks, kuna viib mõtted „eraelule“ ja „eravaldusele“… „Erakonnad“ on ometi kutsutud ellu ajama avalikke asju, teenima üldsuse huve ja täitma rahva tahet. Vaatama julgelt rahva peeglisse, mitte pidama peegliks esimehe plakatit.

Seda me peame nõudma, kuid hüüdja hääl jääb nõrgaks, kui seda ei toeta tegu ja teadmine. Ühiskondlik ja poliitiline haritus, riigimehelik kirjaoskus süveneb pidevas õppimises – mitte ainult kuulates ja mõeldes, vaid midagi ära tehes. Iga me avalik tegu on rahva ees, rahvale või rahva arvel tehtud. Vigu ei saa ka tark ja teadja alati vältida, kuid viga tahab tunnistamist ja vastutamist, õppuse võtmist ja parandamist. Meie rahvana ja kodanikena peame seda rahvavõimu kandjatelt nõudma ja ulatama selleks ka oma abikäed.

Igaüks, kel napib kodanikujulgust ja avalikku teotahet, muudab rahva ühe võrra nõrgemaks. Tema võrra ei kasva ka rahva kogemus – teadmine, kuidas tegutseda teisiti ja paremini, nii et võidaksid kõik ja tegu teeniks rahva kaugemaid sihte; rikastaks nii meie vaimseid kui varalisi väärtusi. Kui ka tuleb tagasilööke, kui jaks ja usk oma algatusse kipuvad raugema, vaatame enda ümber ja näeme, et me pole üksi. On palju neid, kes ootavad, et sünniks suuri asju ja keegi kutsuks üles neid käsi külge lööma – kutsuks veel ja veel. Igaüks, kes kaasa tuleb, see teeb rahva tugevamaks.   

Ka siin, kus me praegu seisame, on meie suurte tegude paik. See, mis siia sünnib, peab saama kinnituseks me julgusest enda kui rahva eest seista; tõenduseks me ühismeele jõust ning meie suutlikkusest mäletada ajalugu ja kujundada rahva tulevikku.

Oleme täna siia paika jõudnud, hoides igaüks oma tuld vastu pimedat ja külma. Neist üksikuist tuledest sai kokku ühine valgus ühisel sihil.

Kas tee, mida mööda sai tuldud, on pikk? On see paik meie kodudest kaugel? Pikk näib tee ikka siis, kui see on veel tundmatu. Pikk näib see tee siis, kui me ei tunne ära, et see on vaid lõiguke ühest määratult pikemast teest, mida on käidud aastasadu, ikka hoides oma tuld ka pimedas ja külmas. On käidud, et jõuda siia – mitte kodust kaugele, vaid kõigi me kodude koju.

Sest see ongi Eesti Rahva Muuseum – kõigi me kodude kodu. See pole kõigi teede lõpp, vaid võimalus uuteks algusteks, uuteks retkedeks üle maa ja ilma. Me tuleme siia, et tõmmata hinge ja koguda ennast. Mõelda ja tunda, kust oleme tulnud ja kuhu võime veel jõuda. Kes oleme ise, kes oleme koos, mis on me riik ja mis on me tahe.

Mis on me homsed sihid, mis on me tänane suurus? Siin on neid, kes võivad öelda: meie laulsime Eesti vabaks. Ja siin on neid, kes võivad öelda: meie viisime Eesti Euroopasse. Ent meie teekond jätkub ja praegune põlvkond peab endalt küsima – mis on need meie suured sammud, et me eelkäijatele alla ei jääks? Kust tuleb meie julgus neid samme astuda? Kuhu võime üle õla vaadata tagasi, et saada kinnitust oma eneseteadvusele, liikumaks edasi?

Seda kinnitust on täna väga vaja meil kõigil ja eriti noortel nii mahedais kui kibedais laia ilma tuultes. Sel meie teekonnal on olnud küllaga neid, kes meid liiga väikseks pilkavad; kelle jaoks oleme lausa nii väikesed, et ei omagi õigust enda keelele, kodule ja rahvuslikule eneseteadvusele. Me oleme kõigest sellest hoolimata – või siis just nimelt kõigest sellest karastudes – oma teed jätkanud. Kuid kahtlused ja pilkesõnad on meid muserdanud ja pannud meidki küsima: kas vajame väikse rahva vaimule ja mälule kodu, mis niivõrd suur? Kas on meil jaksu ja jõukust selle rajamiseks, saati siis hoidmiseks?  

Ma vastan teile – meil on see õigus; küll leidub ka jaksu ja jõukust. Väikesed oleme arvult. See pole surmapatt, kuigi meid saaks olla rohkem. See, et arvult napina oleme vastu pidanud – keeles, kultuuris ja riigina – see on ime kogu ilmas, mida me ehk argivaevades ei märka, aga selline on tõde. Mis siis on see vägi, mis on arvult suurte vastu hoidnud alles meid, vägivallagi kiuste jätnud meile elu ja ellujääja au?

Sellele on igaühel oma vastus anda ja jutustada on paljust – paljust ja paljudest, kes me sel teel üle aegade käinud. Meie jõudmine siia ja püsimine siin, meie kõne ja laulmine ühises keeles on kinnitus sellele, et vaimult oleme suured ja meie elul on väärtus. Ärgu siis olgu kellelgi voli kahelda me võimes oma kodu luua ja oma kodu hoida – vaimule vääriliselt. Ärgu olgu kellelgi voli meie omal maal kahelda meie kodanikuõigustes ja võimes hoida üheskoos riiki kui kodu.

Siin paigas saab keha ja ruumi me rahva eneseteadvus. Maja on see ka, mis vestab minevikust – kuid ennekõike on see meie eneseteadvus siin ja praegu, täna ja homme. Meie eneseteadvus on enamat valimisloosungist ja poesildist, laiailma areenide jõumeestest ja järjefilmi kangelannadest – kuigi meis on ka kõike seda. Ent ühe meid liitva ja läbi valgustava paigata oleksime ainult kõike seda; just seeläbi, mis sünnib siia, leiame endas enamat. Igaks päevaks, kodanikena kõnelemiseks, rahvana tegutsemiseks.

Ka seda paika harides on vaja tarkust ja ühismeelt. Meil ei ole maavärinaid ja karme keeristorme, meie loodusõnnetus on kius ja kadedus ja omakasupüüd, vaimuloidus ja enesepett. Vaatame ringi – igaüks, kes end vaeseks nimetab: kas kõik, millele enda tarbeks raha kulutame, on ikka väärt ja väärikas? Või kulutame pahatihti tühja, et siis kurta „vahendite nappust“? Vaatame ringi – igaüks, kes end rikkaks nimetab: kas me rikkus teenib rahva huve või ehitab igamees ausammast endale, püstitab templeid priiskamisele ja prassimisele, mis rahvast kurnavad, mitte ei kasvata?

Meil on aeg end kokku võtta, ausalt üksteisele silma vaadata ja kinnitada, et taipame veel eristada tarka tühisest, suudame veel luua suurt ja taganeda väiklusest. Aeg on ammu uues aastasajas ja küsib meilt juba, mida jätame lastele. Kui me jätame oma lastele tegemata teod, täitumata unistused ja kitsidusest näritud hinge, ei täna nad meid maise vara eest. Kas oskavad nad seda vara hoida, kasvatada, kui segaseks jääb neile, mille nimel? Kas raatsivad nad hoida meie nime, keelt ja vaimu või unustavad meid kui suuruseta aja argu asukaid?

Ei ole rahva võimu rahva mäluta; ei ole kodanikujulgust ühise kaugema sihita. Nõnda siis, astugem julgelt edasi. Kõndigem tuntuks ja omaseks see rada, valgustagem seda läbi aasta ja läbi aastate, et siia jõuaksid ka need, kes seni eemale hoidnud! Kinnitame oma vaimu suurust ja ühistegevuse võimet selle julge teoga – tõestame oma jaksu ja jõukust ühise tööga selle kodude kodu loomisel ja hoidmisel ning avamisel kõigile, kes meie suurusele kaasa aitavad!

Avame uksed tänastele kultuurisündmustele, haridusele, majandusele, ka uue ajastu tehnikaimedele. Kui neid targalt kohelda, siis need vaid kasvatavad seda kogukonda, kelle jaoks on suurim hüve silmside, ühine hingamine ja oma kätega loomine. Avame uksed külalistele kogu maailmast – sest päriselt suur saab Eesti olla ikka vaid siis, kui ka teised me suuruse ära tunnevad, seda mõistavad ja sellele kaasa elavad. Saagu neid teisi palju, siis saab rohkem ka meid.  

Hääd kaasteelised, tartlased, eestlased! Mingem lootuses ja teotahtes edasi, hoides oma tuld ja hoides ühte! Muutes seda paika muudame iseendid – muudame linna ja riiki, kasvame kodanikena ja kasvame rahvana.